Baltikumi meediakunst Dortmundis
Dortmundis toimuv kunstinäitus “Face the unexpected oli korraldatud Hartware MedienKunstVereini ja Museum am Ostwall poolt. See leidis omakorda aset Dortmundi linna 38ndate rahvusvaheliste kultuuripäevade raames, mis seekord olid pühendatud Eestile, Lätile, Leedule. Museum am Ostwall ja PHOENIX Halle Dortmund näitasid 23 kunstniku installatsioone, videosid ja fotosid.
Sakslaste Baltikumi-huvis on tuntav põnevus postsotsialistliku tegelikkuse vastu: kuidas need rahvad ja maad on elanud üle reforme ja poliitilisi kataklüsme? Missugust mõju nendele kultuuridele on avaldanud sotsiaalsed ja poliitilised eksperimendid? Kas Baltikum Venemaa külje all on sotsiaalne laboratoorium, kus rahvad tõmmatakse välja sotsialismist ja heidetakse tarbimiskultuuri voogudesse? Heidetakse keskkonda, kus edu, ellujäämine ja kohanemine on kriteeriumideks ning huvipakkuvaks osutub käitumine uues majanduskeskkonnas ja suhe globaliseeruva majandusega.
Teine aspekt on nende riikide liitumine Euroopa Liiduga. Kui nad on meiega samas koosluses, siis tuleks neid lähemalt uurida. Baltikum on ju kolm esimest riiki, kes endisest N Liidust võetud Euroopa Liitu.
Eurooplaste jaoks on perifeeria või teine keskkond erinevuse ja inspiratsiooni allikas. Et ollakse oma kultuuris ja mahlas heaolu ning konventsionaalsuse reeglistikku uppunud, siis vajatakse värskendust. See saab tulla väljastpoolt, eurooplaste sisemine energia ja terav pilk on piisav loova erinevuse äratundmiseks, korrastamiseks ja esitamiseks, mitte selle loomiseks. Iseküsimus, kas selektsioon ja esitus pole ka loov tegevus, mille tulemusena uued tähendused saavad sündida.
Mõneti on häiriv N Liidust eraldunute kleebis, mis baltlastega kaasas käib. Sellele lisandub aruandekohustus viimase 15 aasta arengu eest. Ja siin näevad sakslased, kuidas baltikumi kunstnikud pilavad tarbimisühiskonda, üleminekuühikonna majandust ja on trendikalt globaliseerumisvastased, juureldes oma identiteedi üle. Sest kuidas teisiti saakski, keskkond ja majandus muutub, siis ka arusaam endast. Kuid samas on tegu ühise äratundmisalaga. Miks peaksime teistelt nõudma, et nad mõistaks seda, mis neile korda ei lähe?
Näituse kuraatorid Inke Arnsi ja Kurt Wettengli pakuvad kataloogi eessõnas sobiva mõistmisraamistiku, mille valgusel nad Baltikumi kunsti näevad. See olgu toodud koos nende valitud kunstnikega: keel ja identiteet – Arunas Gudaitis (LT), Laura Stasiulyte (LT), Gintaras Makarevicius (LT); metsik kapital – Gints Gabrans (LV), Kai Kaljo (EST), Arturas Raila (LT), Nomeda & Gediminas Urbonas (LT); hall turg ja paralleelne majandus – Egle Rakauskaite (LT), Katrina Neiburga (LV), Mirjam Wirz (LT), Eleonore de Montesquiou (EST/F), Joana Deltuvaite (LT), Arturas Valiauga (LT); generatsioon X – Mark Raidpere (EST), Jaan Toomik (EST), Tiia Johannson (EST); tsirkulatsioonid – Killu Sukmit / Mari Laanemets (EST), Elina Lihacheva (LV), (personaalsed) ajalood – Girts Korps (LV), Raivo Kelomees (EST), Kriss Salmanis, Daiga Kruze (LV). Kataloogi tekste kirjutasid veel Anders Härm, Lolita Jablonskiene, Mara Traumane.
Mis on neil ühist? Vastus lihtne: teemad ja probleemid, mis puudutavad poliitilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke muutusi. Arusaadavalt võiks sel teemal korraldada konverentsi, kunstinäitus aga toimib samuti.
Eelmainitud autorite tööd olid eksponeeritud suurtel plasmaekraanidel seintel ja seisvatena ruumis, illustreerides uut lahendust videokunsti näitamiseks, mis loob paralleele maalidega galeriiseintel. Videokunst illustreerib Baltikumi meediakunstist paraku ainult ühte võimalikku segmenti, multimeediaprojekte ei olnud näiteks kaasa haaratud. Lätlaste meediakunsti organisatsioon RIXC koostöös radioqualia’ga (NZ/AUS/GB/NL) PHOENIX Halles oli Balti meediakunsti kõrgpilotaaži näitamiseks. RIXC on ka edukaim uue meedia organisatsioon, olles saanud kaks korda preemiaid prestiižsel Ars Electronical.
Et meediakunst Dortmundi sattus, selle eest tuleb olla tänulik Inke Arnsile, kes on meediakunsti alal arvestatav teoreetik ja oli omal ajal 90ndate alguses “Ostranenie” festivali idee generaatorite hulgas. Nüüd propageerib ta tarkvarakunsti ja on selleteemaliste ürituste läbiviija, tuginedes oma institutsionaalsele positsioonile.
Sakslaste valik langes videokunsti ja mõnel määral fotode kasuks arvatavasti põhjusel, et see on arusaadav ja jutustav. Video on üks väheseid nüüdisaegseid kunstimeediume Baltikumis, kus on kriitiline mass teoseid, mille hulgast saab üldse valida.
Dortmundi Ostwall-muuseumis, kuni 23. juulini
