Aadu Luukas ja Kaur Kender

Tööpäevad Kranaadis alga­vad vara, täna näiteks oli meil kell 11 koosolek. Pa­nin õhtul anatoomilise kella äratuse peale, kuid oleksin siiski ääre­pealt sisse maganud. Jumal tänatud, et õde hommikul helistas ja mind üles ajas – ta elab Sak­samaal, töötab ühes toredas peres lapsehoidjana, neil on kaks last, mõlemad adopteeritud. Vä­lis­maal on selline trend, et edukad pered eelistavad lapsendada, peamiselt Aasiast, ei sünnita ise, et mitte karjääriredelil takerduda. Minu meelest on see  kuidagi imelik – ei kujuta  ette, et loobuksin töökoha või positsiooni pärast sünnitamise rõõmust. Ema­dust ja karjääri peab olema võimalik ühitada, ehkki ei kujuta ette, kuidas!

Kahjuks ei luba tööandjad Dai­syl nii sageli kodumaale helistada ja omastega vestelda, kui ta­haks, sakslased on ju parajad koon­­rid. Õel tuleb peale passida, kui pererahvas hommikul tööle läheb, siis saab rahus telefoni ka­su­tada. Ehkki telefoniarve pealt on näha, et on võetud kaugekõnesid. Õnneks töötab peres üks tür­gi poiss aedniku ja autojuhina, tema helistab salaja oma Istan­bulis elavatele sugulastele, seni on õel õn­nestunud kõik jamad türklase kaela veeretada. Wolf­gang ja Ute võtavad telefoniarve Yussufi palgast maha.

Jõudsin paar minutit peale 11 suure jooksuga Kranaati – pidi jälle tööleminekuks takso võtma, oh issand, kogu mu palk kulub taksosõitude peale –  ja mõtlesin, et mida vabanduseks öelda, et see tobedalt välja ei kukuks. Ma tegelikult jälestan neid, kes  hilinevad, leian, et see on elementaarne vii­sakus, jõuda õigeks ajaks. Õnneks pahandust ei tulnud, kedagi teist veel ei olnudki. Sain rahus kohvi juua ja internetis surfata.

Kui siis ülemused lõpuks ko­ha­le jõudsid, peeti koosolek suure rutuga maha, sest ülemustel oli ko­le kiire mingile esitlusele mi­ne­ku­ga. Minule öeldi, et interv­juee­rik­sin Aadu Luukast ja kirjutaks järgmisse lehte 6000 tähemärki rahvusliku kokkuleppe teemadel. Mind see ei rahulda. Asi pole Luu­ka­ses, ma pean temast väga lugu ja leian, et töö, mida see mees rah­vus­liku kokkuleppe sõlmimise ni­mel teeb, on igati tänuväärne. Aga ta on liiga vana ja pealegi abi­elus. Rikas, seda küll! Eesti traa­gika sel­les peitubki, et raha on penskarite  käes ja noortel pole min­git võima­lust peret luua ja oma kodu rajada.  Päris mitu sõb­ran­nat on mingitele rikastele va­nuritele mehele läinud sellepärast, aga mina leian, et nii pole õige. Vanusevahe peab mehe ja naise vahel kahtlemata olema – see on isegi väga vajalik, leian, et noormehed küpsevad isik­sustena neiudest hiljem, aga neli­küm­mend või koguni viiskümmend aastat on ikka liig mis liig.

Ma oleks tahtnud intervjueerida hoopis kirjanik Kaur Ken­de­rit. Sellel noorel, kuid väga an­de­kal inimesel on palju huvitavaid mõtteid. Aga meedia on harjunud, et Kender lihtsalt praa­lib, temalt enam muud ei oodatagi ning nii ei antagi kirjanikule võimalust avada oma intellek­tuaalsemat  ja  südamlikumalt poolt. Kra­naat võiks selles osas ol­la teerajaja, stereotüüpide murdja.

Rääkisin niimoodi toimetaja­le, aga toimetaja ütles, et me jää­me siiski Luukase variandi juurde, kuna rahvuslik kokkulepe on hetkel “kuum” ja Kender võib oodata suveni, kui kõik on puhkusel ja lehte panna pole midagi.

Mis teha! Helistangi nüüd Luukasele. Pildi pealt vaadates ei paistagi ta nii vana. Tðau, musid ja kallid!

Mulle tehti ettepanek poseerida ajakirja Di kaanel, alasti. Võtsin natuke mõtlemisaega.
Ühest küljest on see tore – kui juba ettepanek tehakse, siis tähendab, et mind on märgatud. Ma oleksin siis meie kursuselt päris esimene kaanetüdruk. Kujutan ette, kuidas teised kadedusest higistama hakkavad. Aga teisest küljest jätab see vist ikka pisut kerglase mulje? Mulle on jäänud mulje, et Di pole päris kvaliteetväljaanne, vaid ikka pigem selline meelelahutus?
Kui ma Kranaati tööle asusin, püstitasin endale kaks olulist eesmärki: saada tõsiseltvõetavaks ajakirjanikuks (ehk koguni arvamusliidriks!!!) ning teostada end naisena – luua püsisuhe ning rajada perekond, saada lapsi.
Juhusuhted mind ei huvita. Ehkki võimalusi ju oleks. Leian, et need pole perspektiivikad ning ei toida minu egot piisavat. Ehkki näin tugev, olen tegelikult päris haavatav. Ei taha tunda end ärakasutatuna, paar korda on nii juhtunud, väga valus kogemus!
Ühesõnaga, ütlesin Di ettepanekust ära. Mitte jäigalt, lõplikult, aga piisavalt resoluutselt. Vähemalt enda meelest.