Ühiskond ja vaimuhaigus
Minu põlvkonna tutvus Michel Foucaultiga hakkas pihta 1977. Aastast, kui ilmus venekeelsena tema “Sõnad ja asjad”, kirjutatud 1969.aastal. Ja seda raamatut – mille üle tekkis ka meie, st. nõukogude pressis elav diskussioon – võib pidada pigem psühholingvistika või struktrualismi kuuluvaks kirjutiseks. Aga mitu aastat enne seda oli ilmunud käesolev raamat “Hullus ja arutus. Hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul” (1961). Vist vähestel meist oli sel ajal mingi ettekujutus sellest raamatust. Isegi edumeelsed psühhiaatrid polnud seda lugenud. Põhjuseks prantsuse keele mitteoskamine ja olulisem ehk see tõik, et tollane nõukogude psühhiaatria ei olnud paljuski Foucault´ga nõus. Tõsi see on, et professor Jüri Saarma püüdis seda valdkonda – st. hulluse ja arutuse ajalugu – omamoodi valgustada, kuid peab tähendama, et ka Saarma ei olnud tuttav Foucaulti 1961. aastal ilmunud teosega.
Olin enne selle eestikeelse raamatu kaastoimetamist lugenud venekeelset väljaannet 1997. aastast. Ega mul palju parandada polnud, sest tõlkija Mirjam Lepikult oli oma tööd teinud perfektselt.
Tahaks juhtida tähelepanu mõnele sellele raamatule tunnuslikule seisukohale. Esiteks – inimõiguste seisukohalt pole suurt vahet isiku paigutamisel vaimuhaiglasse või vanglasse. Foucault on väga ilmekalt näidanud, et ühised olid kriteeriumid nii vaimuhaigetele, kurjategijatele, prostituutidele või niisama sootsiumist väljalangenuile. 18. sajandil polnud veel sellist instutsiooni nagu psühhiaatriahaigla, kõik ülalmainitud paigutati ühisesse varjupaika.
Vaimuhaiged, psühhopaadid ja prostituudid lihtsalt eraldati ühiskonnast. Vaimuhaigeid hakati ravima tänu Suurele Prantsuse revolutsioonile vaimuhaigeid. Ja loogiline on ka Foucault´ kirjutiste järjekord –vaimuhaiglatelt siirdub ta huvi kõikvõimalike kinnipidamiskohatade vastu.
Foucault´ hilisemad teosed tuginevad põhimõtteliselt sellele raamatule. Sest kuidas me vaimhäireid ka ei iseloomustaks ja kvalifitseeriks, määravaks osutuvad ikkagi sotsiaalsed kriteeriumid. Teisi sõnu: bioloogiline psühhiaatria on oma aja ära elanud. Kuigi kaasaegne psühhofarmakoloogia ainult bioloogilisele psühhiaatriale toetub – ikkagi äri. Psühhoteraapiast psühhoanalüütilisel tasandil võib ainult rääkida, sedagi ilma igasuguse tagasisideta.
