Raadioluuraja, kellest sai vaenlase tagalas pankur
Välimuselt kalorivaesel dieedil kirikuõpetajat meenutav Bo Kragh on noorematele reporteritele isik rubriigist “ajaloo ilu”. Ometi on sel 52aastasel Rootsi pangategelasel märkimisväärne roll selles, et Eesti sai sel neljapäeval tähistada oma krooni 10. sünnipäeva.
Bo Kraghi nime kuuldi Eestis esmakordselt 1988. aastal, kui Handelsbankeni analüüsiosakonna Eesti päritolu juhataja Rudolf Jalakas alustas koostööd Tartu Kommertspangaga. Kragh komandeeriti Tartusse, kus asuvat sõjaväelennuvälja juhtis kindral Džohhar Dudajev. Kaks aastat hiljem pani peaminister Edgar Savisaar rootslase juhtima krooni kasutuselevõttu ettevalmistavat komisjoni.
Maailma pressis tegi aga Kraghi kuulsaks rublaafäär – Eestis käibelt korjatud rublade müük mässulisele Tšetšeeni vabariigile. Kragh ei salga idee autorlust, kuid teostuse kirjutab teiste arvele. Millega skeem lõppes, luges ta enda sõnul alles 1994. aastal ajalehest ja oli sama üllatunud kui kõik ülejäänud.
Kui tihti te veel praegu peate selgitama oma rolli rahvusvaheliseks skandaaliks paisunud rublamüügis tšetšeenidele?
(Lööb pea selga ja naerab kõlavalt.) Naljakas lugu on, et mina isiklikult ei ajanud kunagi asju kindral Dudajeviga. Mul polnud mingit füüsilist kokkupuudet rublade müügiga. Kui ma tšetšeenide rollist kuulsin, olin ma täielikult üllatunud. Olen kindel, et kui kunagi need dokumendid avalikustatakse, ei leia te minu nime kusagilt rublade füüsilise müügi lähedalt.
Rublade saatust arutati Eesti Panga juhatuses novembris 1992 ja ülesanne anti edasi panga juhatuse esimehele Siim Kallasele. Pärast seda polnud mul sellega mingit kokkupuudet. Kuid ma mäletan, kuidas ma ütlesin ruumist lahkudes oma assistendile, et nii on ilmselt meile parem, sest kes iganes sellega tehniliselt tegeleb, riskib hilisemate pahandustega.
Siiski oli rublamüük ja teie roll selles vähemasti Rootsi meedias suur teema?
Jah, Dagens Industri pani mind esileheküljele. Nad pealkirjastasid selle "Rootsi pankur aitas Eestil Venemaad petta". Fakt on, et mina soovitasin rublad maha müüa, sest minu meelest oli see Eesti Vabariigi huvides. Ma ei häbene seda, see oli absoluutselt õige otsus. Lihtsalt seda asja ei aetud hästi, sest rublade müük tšetšeenidele oli halvim võimalik variant, kuna oli näha, et sõda on tulekul.
Kiputakse unustama, et valitsustel ja riikidel pole tundeid. Neil on huvid. Minu arvamus oli, et kuna Venemaa rikkus kõiki Eestiga sõlmitud lepingu paragrahve, siis miks ei peaks meie neid rublasid soodsalt ära kasutama. Kahjuks aeti aga asi nii segaseks ja salapäraseks, et kõik, kes rublamüüki pooldasid, tundusid kuidagi kahtlased. Asja ei teinud paremaks ka see, et kõik osalenud väitsid hiljem, et nad ei mäleta midagi.
(Elavneb märgatavalt.) Katsuge leida veel keegi Eestis, kes tõuseb püsti ja ütleb – jah, ma teadsin sellest. Väga imelik. Nii võib jääda mulje, et mina ja Dudajev olime vanad sõbrad. Et mina võtsin raha panga keldrist, laadisin lennukile, lendasin Groznõisse ja sain selle eest tasu. Tegelikult polnud mul sellega midagi pistmist.
Olete elanud väga värvikat elu ka väljaspool Eestit ning esinenud mitmete teravate mõtteavaldustega. Millal ilmub teie biograafia "Kogu tõde minu elust"?
Memuaare tuleb kirjutada pärast pensionile jäämist. On rumal neid kirjutada, kui sa veel tegev oled. Näiteks Läti endine peaminister Maris Gailis kirjutas paar aastat tagasi memuaarid ja järsku oli ta poliitiline laip. Mina olen veel panganduses aktiivne. Kui ma pensionile lähen, siis on mul kodus nii palju materjali. (Ajab nagu kalamees käed laiali.) Kuid seda ei saa praegu veel avaldada. Mul on niigi Eestis palju vaidlusi olnud. Välismaalasena, kes saabus siia esimest korda 14 aastat tagasi, olen ma ilmselt niigi tolmu üles keerutanud.
Te olite esimene Eesti valitsuse paljudest välisnõustajatest. Kuidas teile tundub, kas Eesti sai välisnõustajatelt kasulikku nõu ja kas seda on hästi rakendanud?
Kõige põnevam aeg minu jaoks kestis augustini 1991, sest siis polnud siin ühtki teist välisnõustajat, kui väliseestlased välja arvata. Tollal keerles rahareformi põhivaidlus selle ümber, kelle nägu peaks ehtima 100kroonist rahatähte. Kas see peaks olema Lydia Koidula või keegi teine. Selline oli arutelude tase.
Ei tollases Ülemnõukogus ega ka meedias polnud inimestel mingit aimu, mis on rahareform. Ega mina ka ei teadnud. Aga juhtus midagi imelikku. Istusin 1990. aasta septembris oma Toompea kabinetis, kui uksele koputas naabertoas töötav Kalev Kukk, kes küsis, kas ta saab kuidagi abiks olla. Siis andis ta mulle ajakirja Der Spiegel vana numbri, kus oli küllaltki üksikasjalik artikkel Lääne-Saksa rahareformist. Tegelikult mitmed ettepanekud, mis me esitasime, põhinesid sellel samal ajaleheartiklil. Nii naljakas kui see ka pole, on see tõsi.
Kragh on vist ainuke välismaalane, kes on seaduseelnõu siinsest parlamendi kõnetoolist ette kandnud. Tegemist oli valuutakomitee seaduseelnõuga. “Täna midagi sellist toimuda ei saaks, et mingi välismaalane esineb valitsuse nimel parlamendis seadusettepanekuga. See oli jabur, kuid selline oli Eesti elu aastal 1991.” Otsustav seadus oma rahale üleminekuks võeti vastu ootamatult kindlalt – 58 häälega, mis ületas vajaliku piiri seitsmega. Hiljem selgus, et otsustavad hääled tulid seltsimeestelt Sillamäelt ja Kohtla-Järvelt, sest nad ei saanud aru, mida eelnõule oponeeriv keskpanga president Rein Otsason rääkis, sest ta kõneles eesti keeles. Kragh esines vene keeles. Nii lihtne see oligi.
On levinud arvamus, et te olite tegelikult kiire kroonile ülemineku vastu. Sama on hiljuti hakatud väitma ka Edgar Savisaare kohta. Kui palju on selles tõtt ja miks see nii oli?
Mul on hea meel, et te seda küsite, sest ma olen kuulnud, et minu vaateid on aeg-ajalt raadios ja lehtedes kommenteeritud, kuid peaaegu keegi pole minult endalt seda küsinud. Tõe nimel tuleb öelda, et härra Savisaar pooldas kaheastmelist lähenemist detsembris 1989, kuid juba juuniks 1990 oli ta aktsepteerinud uut olukorda ning minu meelest ta tundis, et kui Ülemnõukogu oli vastutuse Eesti Pangalt ära võtnud ja tema valitsusele andnud, siis oli nende huvides ka seda võimalikult kiiresti ajada.
Tuleb meeles pidada, et novembris 1990 oli Eesti veel Nõukogude Liidu poolt okupeeritud. Võtame kas või ühe küsimuse – rahatähed tuli ju kusagil väljaspool Eestit trükkida. Mis te arvate, mida võis kindral Kuzmin või nõukogude toll sellest arvata? Kas nad oleksid öelnud: "Tere tulemast sõbrad, me aitame teid!"? Te unustate poliitilise reaalsuse 1990. aastal. Me arutasime koguni võimalust smugeldada kroonid Eestisse läbi Pärnu sadama. Mulle see idee meeldis, sest see oli sadam, mille kaudu Karl XII aastal 1700 Eestisse tuli. (Kaval muie, millele järgneb pikem sukeldumine Eesti lähiajalukku. Vahepeal põikab ta eestuppa sekretär Larissa juurde, et ära jätta järgmiseks kavandatud kohtumine – usutluse teema on talle nii haaravaks läinud I>.)
Muuhulgas tuletab Vilja Savisaar teid oma mälestusteraamatus hea sõnaga meelde. Olete eri ajal ja eri ametites töötanud lähedalt koos Edgar Savisaare, Tiit Vähi, Mart Laari ja Siim Kallasega. Kes teile isiklikult kõige sügavama mulje jättis?
Ma tean, et paljud inimesed on erinevatel põhjustel Savisaart kritiseerinud. Kuid ütlen üht – tema võime juhtida Eestit erakordselt tõsise kriisi ajal on minu meelest esmaklassiline. Mina tulin väljastpoolt, ma ei tundnud teda enne juunit 1990. Kuid see, kuidas ta Nõukogude Liidust lahkulöömise protsessi juhtis, oli silmapaistev.
Tunnistage, et kui kümme aastat tagasi rahareformi kavandasite, ei julgenud te loota ega ennustada, et Eesti nii jõuliselt areneb.
Võtame näiteks minu. Ma sündisin 1950. aastal. Minu õnneks sündisin Läänemere teisel kaldal. See tähendab, et ehkki Ericssoni aktsia on oma väärtusest mõnevõrra kaotanud, on mul ikkagi alles pensionifond, töökoht, korter ja muu. Oleksin ma aga sündinud siin, oleksin ma võibolla olnud kommunistliku partei liige. Võibolla mitte. Aga et omada mingisugust ametialast tulevikku, pidanuks ma süsteemiga kohanema.
Haridus, mille ma siin oleksin saanud – kui välja jätta tehniline haridus, mis N Liidus oli päris hea –, oleks olnud tegelikult negatiivne. Näiteks panganduses töötanud inimestel oli ettekujutusi, mis olid täiesti arulagedad. Praktiliselt kõik kommertspankade juhid, kellega ma siin 90ndate alguses kohtusin – nende mõtteviis oli otsesõnu öeldes absoluutselt absurdne. Aga need olid minuvanused inimesed!
Mõni aasta hiljem olid nad eranditult panganduselust kadunud. Oleksin mina siin sündinud, oleksin ilmselt samuti silmapiirilt läinud. Absurdne asi on, et kui Rein Otsason välja arvata, olen mina Eesti panganduse veteran. Võin nimetada 20 nime, kes on kõik silmapiirilt kadunud.
Keskmine vanus Hansapangas on 28 aasta ümber, Handelsbankenis on see 48 eluaastat. See on tohutu erinevus! See tähendab, et kui ma Hansapanka, Ühispanka või Sampo Panka külastan, võiksin ma vanuse poolest olla kõigi isa. Ja ma ei pea end nii vanaks.
Kraghi karjäär Eesti võimukoridorides lõppes kurvalt. Neli kuud pärast Eesti Panga asepresidendiks määramist tegi ta 1993. aasta jaanuaris läbi raske autoõnnetuse. Eesti Pangale kuulunud Opel Astra sõitis Tallinn-Narva maanteel vastassuunavööndisse ning põrkas kokku vastutuleva Nivaga. Sama päeva õhtul viis erilennuk peaminister Laari korraldusel Bo Kraghi Stockholmi Karolinska haiglasse.
Kui palju annab tunda teie kunagine autoavarii 1993. aastal?
Mul on kerge seljavigastus. Kindlustusfirma paberites on mul kirjas endiselt teatud invaliidsus – 15 protsenti. Ma ei tunne end nii haigena, haruharva on valu seljas. Aga 1999 avastati mul kopsude piirkonnas teatud liiki verevähk, mida pooleteise aasta jooksul raviti. Tegin läbi tõsise keemiaravi ja viimase aasta jooksul pole vereanalüüsid enam selgeid vähi märke näidanud. Järgmise kümne aasta jooksul pean ma iga kahe nädala tagant vereproovi andma. Mul oli õnne, kuid haigus võib iga hetk tagasi tulla. Aga ei pruugi.
1995. aasta kevadel avati suurema kärata Tallinnas Handelsbankeni Baltimaade esindus, mida Bo Kragh tänaseni juhib. Peale Balti riikide esindab ta samal ajal oma tööandja huve endises Jugoslaavias ja Albaanias. Pealinna tuiksoonel Kawe Plazas asuvas Handelsbankeni esinduses veedab Kragh vaid mõne päeva kuus.
Olete te pettunud või kade, et ehkki teie olite siin esimesena, on teised Rootsi päritolu panganduskonkurendid olnud edukamad kui teie pank?
Nad on selle turuosa üles ostnud – tot, kto platit i zakazõvajet muzõku. Handelsbankenil on oma poliitika, me ei alusta äri ettevõtete ülesostmise teel. Erinevatel põhjustel oleks olnud meie jaoks äärmiselt ebapraktiline proovida 1998. aastal Hansapanka või Ühispanka üles osta. Meie firmapoliitika on selline, et me poleks neile kunagi jätnud tegelikku autonoomiat. Sellisena poleks nad suutnud toimida. Eriti Hansapank, mis on olnud tõeline edulugu Balti pankade hulgas.
Meie mõõdupuu järgi andis Swedbank Hansapanga juhtkonnale erakordse sõltumatuse oma asju ajada. Ainus, mida nad ülevõtmisel tegid, oli välja vahetada juhtkonna tipp. Nad asendasid need inimestega, kes olid organisatsiooni sees üles kasvatatud. See tähendab, et me poleks olnud eriti hea potentsiaalne Hansapanga omanik, sest me oleksime ilmselt liiga palju muutnud. Sellest vaatevinklist on asjad paremini nii, nagu nad on.
Meie pangas otsustati keskenduda näiteks Poolale. Kui ühes riigis töötada, võid arvata, et see on ainus maa maailmas. Kuid samas me oleme ainus põhjamaade pank, kellel on osakonnad Suurbritannias väljaspool Londonit. Meil on kaheksa-üheksa harukontorit Inglismaal – näiteks Birminghamis ja Manchesteris, kus meie võistlejad ei ole esindatud. Loomulikult võib endalt küsida – kas Eesti on olulisem kui Manchester? Me avame hetkel kontorit Amsterdamis. Kas Läti on tähtsam kui Amsterdam? Neile küsimustele võib mitmeti vastata.
Isiklikult oleksin ma hea meelega näinud, et Eestis oleks üks või mitu meie harukontorit avatud, aga ma olen SHB palgaline töötaja ning ma järgin juhiseid, mis mulle on antud.
Kui palju te isiklikult olete Eesti majandusarengust kasu saanud? Olete investeerinud siin ärisse või börsile ja kuidas läks?
Ma kaotasin. Kahjuks. See ainult näitab, kui rumal võib inimene olla. Ehkki ma ennustasin veel kuus päeva enne krahhi avalikult tõsist langust, olin ma paar kuud varem ise ostnud Hoiupanga Investeerimisfondi osakuid. Algul kerkis see 30 ja siis kukkus pauguga. (Kragh saadab sõnu järsu kukkumise žestiga.) Esialgsest paigutusest kaotasin 70 protsenti. Mul pole isiklikes rahapaigutustes kunagi väga vedanud.
Pankur nagu James Bond
* Vene keele õpetas Bo Kraghile selgeks Rootsi Kuninglik Armee umbes 30 aastat tagasi, kui tema missioon oli pealt kuulata Nõukogude sõjaväe raadiosidet Läänemerel. Just kõrvaklapid peas oli ta esimest korda kontaktis Baltikumiga.
* Tänu keeleoskusele ja mõningasele asjaolude kokkulangemisele leidis 24aastane Kragh end varsti keset sügavaimat sovjetiaega Svenska Handelsbankeni esindaja kohalt Moskvas. Pankurikarjäär N Liidus sisaldas märksa enam jamesbondilikke episoode, kui esmapilgul arvata võis. Hiljem töötas Kragh Aafrikas ja Kagu-Aasias.
* Moskvas abiellus rootslane oma esimese abikaasa Irina Stepanovnaga, kellega tal on pojad Stefan (24) ja Martin (22). Tänaseks lahutatud Kragh kihlus uuesti 1991. aastal rootslannaga.
* Eestis viibides elab ta Palace'i hotellis. Stockholmi äärelinnas kuulub talle korter.
