07.01.2003, 00:00
Nagu kassipoeg minu kõhu peal
Seda oligi arvata: meedias käib jälle suur vingumine, kuivõrd
igav ja naljavaene oli telekanalite tänavune aastavahetuseprogramm!
Ma
kohe imestan, kust võtavad Eesti ajakirjanikud kogu selle sapi, millega
nad uue aasta esimesel tööpäeval arvutite taha istuvad ja
niinimetatud meediakriitikat tegema hakkavad. Iga normaalne inimene on sel ajal
ju alles pohmellis ja leebes tujus – nii leebes, et tahaks kogu maailma
sülle võtta ja talle pai ning kallikalli teha. Nagu näiteks
mina!
Ehk ongi asi selles, et pohmelli, nagu teada, esineb maailmas
kaht liiki? Üks on selline mõnus, pehme ja pisut karvane – justkui
väike armas kassipoeg, kes on ennast joodiku rinna peale kerra
tõmmanud ja lööb seal mõnusalt nurru, seni kui
hommikune kohv ja alkaseltzer ta õrnalt minema utsitavad. Ning teine,
hoopis kurjem pohmelliliik on selline, nagu oleks sulle nüri kirves otse
ajudesse löödud ja kirvevars pooleks murtud, nii et läheb tarvis
mitu õlut, et nüri tera mürgistatud organismist välja
sikutada.
Kahjuks näib, et just teist sorti pohmakas on maailmas
laiemalt levinud. Ometi on seda tragöödiat ju nii lihtne vältida
– ei tohi lihtsalt eri marke segamini kammida; ei tohi lakkutäis peaga
voodisse ronida, vaid tuleb paar tunnikest kaineneda; ei tohi jätta
viinavõtmise kõrvale sooja toitu pruukimata ja tingimata tuleb
enne magamaminekut paar tabletti alkaseltzerit klaasitäie veega alla
neelata. Niisama lihtne see ongi!
Niisiis ma ei imesta, et
misantroopilises seisundis kirjutatud meediakriitika kubiseb õelustest,
tilgub mürgist ja sisiseb nagu korvitäis madusid.
Ühes lehes
näiteks küsiti, et oleks huvitav teada, kes oli see idioot, kes
kirjutas Vabariigi Presidendi uusaastatervituse teksti. See polevat olnud
põrmugi naljakas! Vastan: kõne teksti kirjutasin
tõepoolest mina. Aga idioot ma ei ole. Nõukogudeaegne diagnoos ei
loe – tol ajal läksid päris paljud eesti noormehed vaimuhaiglasse, et
hullumeelsust simuleerides pääseda kohustuslikust armeeteenistusest!
Ja minu meelest oli kõne tekst VÄGA naljakas. Peen, muhe,
eht-eestilik huumor. Parem kui labasused, mida meelelahutuse pähe pakuvad
“Wremja” ning Milling ja Normann.
Muidugi, härra presidendi sketð
oli mõeldud intelligentsele, eheda absurditunnetusega vaatajale,
kellele pole võõras ka kafkalik, pisut ehk koguni
sürrealismimaiguline huumor. Maestro Rüütel on suurepärane
koomik, talent par exellence. Teda iseloomustab ääretu
nõudlikkus. Need, kes ootavad lihtsaid jalaga perse nalju, peavad
Rüütlis loomulikult pettuma. Aga pööbli sümpaatia
võitmine ei olegi meie eesmärk. Meie jaoks on tähtis
mõtlev vähemus, nii-öelda feinschmecker’id.
Kahjuks tuleb
tunnistada, et ajakirjanike hulgas ei ole VAIMUINIMESI, kes VAIMUKUSEST aru
saaksid. Kriitika kriitikaks – lõppude lõpuks olen ma
professionaal ja suudan sellest üle olla. Lihtsalt kurvaks teeb, et Eesti
avalikku arvamust kujundavad inimesed, kellel on ajude asemel
kukesupp.
Sellised on minu mõtted hommikul Anno Domini 2003,
kui ärkan tundega, justkui oleks väike armas kassipoeg minu
kõhu peal ennast kerra tõmmanud ja nurruks viina.