Kui kuusel sõitis rataslaev
Küünlasäras ja ehitud jõulukuusk leevendab aasta pimedaima aja valgusepuudust. Seda eriti möödunud aegadel, kui polnud elektrit. Helgelt särav kuusk oli pimedas toas justkui päikese eest ja aitas mööda saata aasta pikimat ööd. Hommikul ju tuli lootusrikas teadmine, et nüüdsest muutuvad päevad pikemaks – küll vaid kukesammu võrra.
Jõuluks kuuse tuppa toomine on vana tava, mis ulatub tagasi 17. sajandisse. Eestis hakkas see komme levima hiljem, kohanedes linnades 19. sajandi teisel ja maal kolmandal veerandil. Varalahkunud etnograafi Arvi Ränga andmeil tuli jõulupuukomme Eesti talupoja peresse mõisate ja koolide vahendusel Saksamaalt ning kodunes lõplikult 20. sajandiks.
“Tuppa toodi jõulukuusk, mis pandi seisma ristamisi klotsidest jalale kas toapõrandale või lauale. Jõulupuu külge riputati ehted. Jõulupuud hoiti toas jõulupäevast kuni kolmekuningapäevani.”
On teada, et aastal 1792 ehtis kuuse Kärla pastor Johan Heinrich Koch. Tähelepanuväärt on see, et jõulupuu ei asunud põrandal, vaid rippus latvapidi laes nagu lühter.
Euroopas peeti jõulukuuske alguses narripuuks, mis oli kirikule vastuvõtmatu. Veel 17. sajandi keskel süüdistas Strassburgi kirikuisa jõulupuu tuppatoojaid ja ehtijaid ebajumala- ja kogunisti saatanakummardamises. Varaseim teade jõulupuu kohta pärineb juba 16. sajandist.
“Meie kristlik jõulukuusk sai alguse Elsassis. Selestat’ linnavalitsuse ürikud aastast 1521 tunnistavad seda. Juba algusest peale ehiti teda kirevate esemetega,” kirjutas Fanny de Sivers kolm aastat tagasi Postimehes.
Väga huvitav teade, küll mitte kuuse tuppa toomise kohta, on aga 15. sajandi Tallinnast. Talvisel pööripäeval 1441 püstitasid Mustpeade gildi kaupmehesellid Suurturule kuuse ja ehtisid selle paberist rooside ja lintidega. Õhtul peeti ühes linnarahvaga kuuse ümber maha rõõmus pidu, mille lõppedes pandi kuusk põlema. See oli ühtlasi austusavaldus päikesele, kes hakkas nüüd päev-päevalt rohkem valgust näitama. Fakti jäädvustas pidu pealt näinud Balthasar Russow oma kuulsas Liivimaa kroonikas.
Toakuuse ehtimine on alati olnud pidulik ja eriti lastele oodatud sündmus. Värske lumise kuuse lõhn ja rõõm, millega aasta aega karbis olnud ehteid hakati puule riputama, on vist küll igaühe mällu sööbinud. Vanasti meisterdati ehteid ise. Taludes armastati traadist kaunistusi, mille ühes otsas olid käbid ja teise sai kinnitada küünla. Ja muidugi rippusid jõulupuul maiustused, mis andsid jõulukuusele hulga nimesid. Näiteks suhkrupuu, rosinapuu või pähklipuu.
Enamik inimesi kujutab ehitud kuuske ette värviliste munade, tähekeste ja muude imeõhukesest klaasist ehetega. Kuuseehete tõeline kuldaeg oli aga sadakond aastat tagasi, kui jõulupuul rippusid kulbid, laevad, kalad, hobused, baromeetrid – ühesõnaga sobis kõik.
Neid põnevaid ehteid on kogunud Tallinnas Pikal tänaval asuva antiigikaupluse omanik Jaanus Idla. Tema kogu pole arvuliselt küll väga suur, kuid see-eest on iga ese omaette vaatamisväärsus. Rataslaev, mille korstendest tuleb vati kujul suitsu. Kõrtsmik kahe pudeliga. Baromeeter, mis näitab päriselt toa temperatuuri ja mille sisse saab peita kompveki. Üle takistuse hüppav hobune. Kaabuga koer. Hakka või tõesti uskuma, et vanasti oli inimestel rohkem fantaasiat ning muru rohelisem.
Öeldakse, et iga inimene peab elu jooksul istutama vähemalt ühe puu. Niisamuti võiks oma kätega teha vähemasti ühe ehte jõulupuule. Alustada pole kunagi hilja. Veel tänagi mitte.
