Eesti teatri vaikne visa vastaline
Eelmisel aastal oli Eesti teatris üks lavastus, kus raputavast teatrielamusest piisas vaid ühe näitleja jälgimisest. "Isade ja poegade" Nikolai Petrovitš Kirsanov oli nii rabe, nii kahtlev, nii kohmetu, et tekkis tahtmine lavale tormata ja talle lohutuseks õlale patsutada või midagi. Selle lavastuse määras minu jaoks Lembit Peterson, ja üldsegi mitte legendaarne külalislavastaja Adolf Šapiro ja tema kontseptsioon.
Teatrikriitikud huilgasid vaimustusest (muidugi eriti Šapiro pärast), rääkisid aga ka Petersoni suurepärasest "comebackist suurele lavale" ja "üle 20 aasta kadunud olnud" üllatajast.
Tegelikult ei ole Peterson kunagi ära olnud. Ta on kogu aeg teinud teatrit, head teatrit, mõtestatud teatrit siinsamas Eestis, ainult veidi meedia prožektori ja riikliku teatrirahasalve pimestavast särast eemal. Iseküsimus, kas on õigustatud omaette üsna vaikselt õige asja tegemine sellises kultuurivormis, mis vahetu vaataja ja tagasisideta ju õieti ei toimigi.
"Ega siin Eestis töö ise eriti tegijat ei kiida, kui keegi lärmi ei löö," kommenteerib teise riigiteatrist eemalseisva - Von Krahli teatri - juht Peeter Jalakas.
Tudengitega rändama
Kui Lembit Peterson 80ndate keskel teatrikoolis kursust juhendas, ei tulnud tema lavastamisel kogu kursusega ühtki lavastust välja. "Misantroobi" proovid isegi algasid, aga mingil hetkel tuli tudengitel valida kahe lavastuse ja kahe juhendaja vahel ja nad läksid Ingo Normetiga.
Kursus lõhenes. Mõnda tudengit häiris Petersoni kompromissitus ja põhimõte, et moraalne aspekt on tähtsam kui reaalne, ja nad sidusid seda katoliikliku vaimuga. Ministeeriumisse jõudsid signaalid Petersoni usulise kuuluvuse kohta. "Meil on vaja kommunistlikku kasvatajat, mitte usulist," loeti lavastajale sõnad peale. "Luua sellises kontekstis võrdlus ristiusu ja kommunismi vahel!", on Peterson tänaseni nördinud.
Kursuse teisest poolest tekkis Petersoni juhtimisel rändteater. Formaalselt Puhkeparkide Direktsiooni alla kuuluva trupiga rännati poolteist aastat mööda Eestit ja anti umbes viiskümmend etendust. 1986ndal aastal, ammu enne von Krahli ja muid erateatreid oli säärane ettevõtmine muidugi skandaal. Äärmiselt populaarne skandaal seejuures - saalid olid täis ja enne Tallinna etendust vonklesid Matkamaja ees pikad sabad. Tollase ülepolitiseeritud teatri juures oli eriline ka materjalivalik: "Aucassin ja Nicolette" oli üles ehitatud elurõõmule, süüdimatult teatraalne ja täiesti poliitikavaba.
Üks kuuest noorest fanaatilisest teatritegijast, moefotograaf Toomas Volkmann hindab tagantjärgi seda perioodi sektantlikuks. "Peterson eeldas, et teater peab tegelema inimese sisemiste aspektidega, arendama ta moraali," räägib Volkmann. Tugevat pühendumist nõudev kooslus saanuks pikemalt püsida autoritaarse, karismaatilise liidriga, aga Jaan Toomingu stiilis liikumine "keiser ja jüngrid" oli Petersoni jaoks täiesti välistatud.
Rändteater oli Petersoni esimene katse viia ellu ideaali: suveräänsed näitlejad tulevad ise kokku ja teevad sisemisest sunnist head teatrit. See ideaal ei vedanud aga üle pooleteist aasta välja, "teatri ja elu segamine läks väga raskeks ja sellest sai elu," meenutab Volkmann.
Mitte ükski rändtrupi liikmetest ei tööta täna riigiteatris, kuigi Peterson otsis neile kõigile selleks võimaluse. Vajadus teha asju omamoodi ja struktuuridest sõltumatult jäi neile sisse.
Siksak ametnike eest
Peterson on väga tõsine ja eetiline lavastaja. "Tema postulaat on, et meelt ei tule lahutada, vaid vastupidi, püüda lõpuks ometi kokku panna. Ja ta püsib sellel teel," ütleb lavakunstikateedri kursusekaaslane Merle Karusoo.
Peterson rõhutab Eesti lavastajatest vast enim näitleja enda sisemisi otsinguid, lähtudes peamiselt poola teatrieksperimentaator Jerzy Grotowski vaadetest. Ka Stanislavski juurde, kelle meetodite all mõistetakse Eesti teatris juba mida iganes, jõudis ta alles läbi Grotowski. "Kõik mis meil Stanislavskist räägitakse, on väga asjatundmatu ja moonutatud," kritiseerib Peterson.
Ühele järjekordsele välisdelegatsioonile Poolast tutvustas tollane kultuuriminister Jaak Allik Petersoni lausa kui "Eesti Grotowskit". Sõltumatu, valitsevatest teatrisuundumustest intensiivsemate meetoditega, iseseisva mõtlemisega, jne. Samal ajal proovis Allik sedasama isepäist kõndijat riigiteatrisse meelitada, et ta anne justkui kaotsi ei läheks.
"No ei saa niimoodi two in one, et reklaamime sõltumatust ja samas pistame ta raamidesse," räägib Lembitu poeg Marius Peterson.
Teatriametnikega võiks Petersonil olla tänaseni mõnigi kana veel kitkuda, ainult tema võime inimest ja probleemsituatsiooni lahutada säästab teda vihakandmisest.
80ndate keskel käis tollal viieliikmelise pere isa mööda praegugi teatripoliitikas oluliste inimeste kabinette ja otsis võimalust korter soetada, parteituna ei läinud ühisköögiga ühetoalisest korteris pääsemine aga kuigi libedalt.
1984ndal aastal, sai Petersonide pere Leetu teatrifestivalile sõitnud isalt äreva telefonikõne: peitke korterist kõik mu paberimaterjalid ja teatrialane kirjandus! Festivalile sõitjatele tehti Riias vahepeatus ja kästi kõigil hinnalisemad asjad endaga kaasa võtta. Peterson võttis Leedu vaimulikelt laenatud katoliku sisuga raamatud, mis ta kavatses neile tagasi viia. Ootamatult ilmus eesti keelt hästi kõnelev ametnikuproua, lavastaja otsiti läbi ja raamatud võeti ära. Daam esitas teravas vormis süüdistuse, et raamatud olla kindlasti müügiks. Peterson ei tea siiani, mis õigupoolest ebameeldiva juhtumi taga oli, peab aga võimalikuks ülesandmist lennukis olnud tuntud kaasmaalaste poolt.
Hüpped üle vaiba ja mati
Loomulikult kutsuti Peterson vaibale ka pärast kuulsale 1980. aasta "40 kirjale" allakirjutamist. "Tollase kultuuriministri Johannes Loti juures võttis mind vastu silmipunnitav seltsimees, kes karjus järjest tund-poolteist," meenutab Peterson. Psühholoogilise töötluse käigus sai ta teada, et on kaasajooksik ja et riigis ei ole vaja kunstnikke ja vaatlejaid, vaid inimesi, kes teisi kommunistlikult kasvatavad. "Te saate ju ise aru, et see pole aus," ütles Peterson lõpuks vaiksel häälel. Ametnik vaatas riigivaenlast hämmeldunult ja jäi vait. "Ilmselt sai aru, et sellise inimese peale ei ole mõtet karjuda," arvab Peterson ise.
Öelda hämmastavalt teravaid repliike üllatava nurga alt ongi Petersoni eriline oskus. "Ta võib igaühe ühe lausega äkki maa peale tagasi tuua, nakatav naer sinna otsa toob sinna lepitava varjundi" räägib Peeter Tammearu Petersoni juhendatud lennust.
Ebakonventsionaalse reaktsiooniga torkab Peterson nii elus kui laval. 1982 viis ta oma tudengid Viljandisse teatrisse, tagasi tuldi hommikul esimese rongiga. Tollal möllas suu- ja sõrataud ja perrooni katsid koledad desinfitseerivad matid. Esimese kursuse tudengid vaatasid hämmastusega, kes see ometi teeb varahommikuse Viljandi perroonil rongi saamiseks hämmastava hüppe. See oli nende kursusejuhendaja, kes pidas sõrataudi matti liiga ebaesteetiliseks, et seda puudutada.
Lavaka VII lend, kus Lembit Peterson õppis, on teatripildis väga tugevalt sees: Priit Pedajas, Merle Karusoo, Anne Paluver, Peeter Volkonski, kui nimetada vaid mõnda. Idealistide kursus, mille ideoloogia on Toomas Volkmanni arvates kokkuvõetav nii: "Kogu teater koosneb grupiviisiliselt kõrbesse minekust, paastumisest ja pühendumisest." Pedajas nii äärmusliku hinnangu peale muigab, küll aga nõustub, et VII lennus oli vaikiv kokkulepe: ükskõik millega me tegeleme, teeme seda sel hetkel täie pühendumisega ja tõsiselt.
Traagika pitseri jätavad kursusele tagantjärgi paljud noorelt lahkunud: just sellest lennust olid ka Urmas Kibuspuu, Jüri Krjukov, Aare Laanemets ja Sulev Luik. Peterson oli eriti lähedane Luigega, neid sidus Merle Karusoo sõnul kinnisus kõige suhtes, mis puudutas loomist. "Mida kaugemale suunduti omadele radadele, seda vähem oma südamemõtlemistest räägiti."
"Ta töötas ühe materjaliga lõputult, aga tõelistele eesmärkidele ja iseendale kedagi õieti ligi ei lase," räägib ka Petersoni õpilane Peeter Oja, kes peab teda Eesti üheks parimaks lavastajaks.
Kompromissitu
Peterson ei taha rääkida ka kõigist neist rollidest, millest ta aastate jooksul loobuda on otsustanud. Pärast legendaarset Taaniel Tina osa "Arabellas" võib arvata, et ainuüksi filmipakkumisi on olnud kümneid, lisaks projektid lavastajana ja näitlejana. Peterson ei välista ühtki tööd ja kaalub iga pakkumist tõsiselt, aga kõikesööva näitleja elu teeb teda ettevaatlikuks.
"Ma ei saa üldse aru inimestest, kes hommikul teevad proovi ühe ideoloogia järgi ja pärastlõunal mängivad juba kusagil hoopis teise ideoloogia järgi." Ja pärast pausi veel: "Ma tõepoolest ei mõista seda."
Riigiteater ei ole ju paha iseeneses, aga sealt on rohkem kui mujalt võimalik leida ükskõiksust, mis Petersoni enim närvi ajab. Näiteks Draamateatris "Harjumuse jõudu" lavastades astusid purjus lavamehed tšellosse. Ja helikujunduseks mõeldud õrnadest tuulehelidest oli proovi ajaks saanud räme torm. Sellises olukorras ei saa teha koostööd võrdsetel alustel, mida Peterson hea teatri aluseks peab.
Oluline on tervik, mis kõigi osaliste koostöös pidevalt täiustub. Ka Kirsanovi roll "Isades ja poegades", mille eest Peterson kandideerib Eesti Teatri Aastaauhinnale ja juba sai Linnateatri parima meesnäitleja tiitli, ei ole ta enda arvates perfektne. Riigiteatri kiirustav olemus lihtsalt ei luba korralikku arutelu pärast iga etendust ja iga rolli pidevat edasiarendust.
Päris enda teater
Kui Petersonile sai selgeks, et olemasolevate seas ei ole piisavalt talle vajaliku süvenemisastmega näitlejaid, ei kihutanud ta välismaale neid otsima ega visanud üldse pille kotti, vaid hakkas ise uut teatripõlvkonda kasvatama. Humanitaarinstituudis avati 1992 teatriharu, laupäeviti peeti väga poppe ja rahvarohkeid teatriloenguid ja -arutelusid. Varsti kasvas välja teatri õppetool, mida Peterson siiani juhatab.
1995 lõid nad koos mõttekaaslase Juhan Viidinguga Humanitaarinstituudi teatriosa baasil oma teatri: Theatrumi. Võrreldes riigiteatritega praktiliselt eelarvetus koolistuudios on kaheksa aastat teatriimet tehtud. Rohkem kui 20 lavale jõudnud lavastuse väline külg on tihti ka sunnitult minimalistlik, aga sisu tase konkureerib teiste, teatrikaardile rasvasemate tähtedega maalitud teatrite lavastustega, lõpuni väljaminekut ja värinat tekitavat kompromissitust on tihti isegi rohkem. Rahaliselt ei ole olukord kaheksa aastaga paranenud, "ikka arvatakse, et suurtes teatrites on looming, meil poollooming," räägib Peterson.
Pea kõigi Theatrumi lavastuste juures on Petersoni käsi mängus: lavastajana, Humanitaarinistituudi või Vanalinna Gümnaasiumi noorte juhendajana või ka näitlejana. Ühe vähese lavastajana istub pea igal oma lavastatud tüki etendusel kohal, analüüsib, arutleb ja õpetab lõputult. Ei mingeid allahindlusi.
Peterson armastab kombineerida noorte lihvimata lavasära proffide omaga. Aarne Üksküla, Ülle Kaljuste ja Aleksander Eelmaa on Theatrumi lavastustes kaasa teinud enam-vähem tasuta, lihtsalt kontseptsiooni pärast. Pidevalt teatrijuht aga nii toimida loomulikult ei saa. Peterson ei pea aga korraliku, hästi funktsioneeriva ja mitte juhusliku trupi moodustamist aga sugugi vaid sõltumatu teatri probleemiks.
Organisatoorse jama kuhjumine võtab kindlasti mõnikord tuju ära, aga ei ole Petersoni jaoks oht number üks.
"Mind hirmutab rohkem alternatiivsusesse tardumine," üllatab ta. Mitte teha teistmoodi ainult teistmoodi tegemise pärast, mitte kinnitada end alternatiivina, kelle järgi norm end defineerib.
80ndate aastate vaikne pidev opositsioon teatrifunktsionäridega on aastaks 2003 saanud sõbraliku üksteisest möödarääkimise kuju. Sõltumatu teatri juht on üritanud pakkuda oma visioone ebaühtlase teatripoliitika korrastamisest kultuuriministeeriumi ametnikele. "Me ju tegeleme selle probleemiga, Lembit" on viisakas vastus. Naiivne oleks ilmselt loota, et hetkel kriisis riigiteatrisüsteemi tulekahju kustutamine võiks saada ajendiks reformile.
Petersoniga kohtumise lõpuks olen piiratud ajakavaga lavastaja viimase ajaaugu ära raisanud, ja ta koos fotograafiga ebamugavasse poseerimisasendisse sundinud. Linnateatri proov seisab ja modelli näole ilmub murekurd - ootan väikestki vihjet, või Petersoni stiilis kuulsat paikapanemist, et nüüd küll aitab.
Ilmselt meenub talle pedagoogina pea kõigile õpilastele pähe tuubitud õpetus: enne lavale astumist kontsentreeru just täpselt käesolevasse hetke."
TEATRIPERE
Lembit Petersonil on kuus last: Marius (29), Maria (26), Laura (19), Eliisabet (10), Joonatan (9) ja Anne-Kristin (9)
Mariuse sõnul ei propageeritud kodus mingil viisil laste teatritegemist ja kui vanimal pojal keskkooli ajal lavakasse mineku mõte peast läbi käis, laitis isa selle pigem maha. Ometi on kõik kolm iseseisvate valikuteni jõudnud last end teatriga sidunud: Marius juhib koos isaga Theatrumit, Maria õpetab Vanalinna Gümnaasiumis, mõlemad lavastavad ja mängivad Theatrumi tükkides. Laura õpib lavakunstikateedris, tema Vanalinna Gümnaasiumi teatriharuga klassist sai sinna korraga sisse ebatüüpiliselt tervelt viis noort.
Lembit Peterson on lavastanud ja mänginud
Noorsooteatris (1976-79, 1985-88), Ugalas (1979-82), Draamateatris (1998-90), Linnateatris (2002-...) ja Theatrumis (1995-...)
Valik Lembit Petersoni lavastusi:
"Godot'd oodates" 1976 Noorsooteatris
"Woyzeck" 1980 Ugalas
"Antigone" 1982 Ugalas X lennuga ja 1998 Theatrumis
"Misantroop" 1986 Noorsooteatris
"Pelléas ja Mélisande" 1998 Theatrumis
"Vader, kus tukk on?" 2001 Theatrumis
"Ay, Carmela!" 2002 Linnateatris
Filmirollid:
Katku Villu - "Kõrboja peremees" 1979
Taaniel Tina - "Arabella, mereröövli tütar" 1982
