TÄNA 10 AASTAT TAGASI: Skandinaavia mürgikala Eesti poeletil?
Sajandivahetuse paiku otsustati Brüsselis hakata tõsisemalt tegelema toidu kaudu saadava keemilise reostuse väljajuurimisega. Kala puhul seati ohtlike keskkonnamürkide dioksiinide lubatud piirmäär 4 pikogrammile grammi kohta. See muutis kalandusega seotud inimesed Soomes ja Rootsis väga murelikuks, sest Läänemere rasvaste kalade kehv tervis polnud mingi uudis. Paljude
vanade ja suurte räimede dioksiinisisalduseks oli mõõdetud ka 20 pikogrammi - viis korda lubatust enam. Just selline "suur räim" on kummaski riigis aga traditsiooniliseks toiduks.
13. novembril 2001 saatis Soome naispoliitik Heidi Hautala Euroopa Komisjonile nukra avalduse. "Komisjon on arusaadavatel põhjustel pannud ette, et toidu kaudu saadavat dioksiinireostust tuleb Euroopa Liidus vähendada," kirjutas ta. "Paraku ei võimaldaks kehtestamisele tulevad normid Läänemere räime ega lõhet enam inimtoiduks tarvitada. See mõjutaks omakorda radikaalselt Soome vanurite söömisharjumisi. Dioksiinid on teadaolevalt rohkem kahjulikud noortele ja lastele, aga nendes vanuserühmades süüakse väga vähe kala... Kui vanurid peaksid lõpetama odava kala söömise ja hakkama sööma odavat vorsti, oleks see väga kahjulik."
Hautala mainis sedagi, et kalarasv on pimedas kliimas oluline D-vitamiini allikas ning et lõhe- ja räimepüügi lõpetamine Läänemerest jätaks kalurid ilma traditsioonilisest elatusallikast. Ja küsis siis: "Kas Komisjon peaks võimalikus teha Soomele erand dioksiinimäärade osas, ütleme näiteks kümneks aastaks?"
Euroametnikud osutusid ootamatult mõistvaks. Võttes arvesse asjaolu, et muu toidu kaudu saadav dioksiinireostus on Põhjalas väike, muudeti määrust nr 2375/2001 vähem kui kolme nädalaga viisil, mis andis Soomele loa jätkata kalapüüki sisseharjunud moel kuni 31. detsembrini 2006. Ka pikaajaliste räimesöömistraditsioonidega Rootsi sai samasuguse erandi osaliseks. Siiski lubati ohutuks peetavast suurema dioksiinisisaldusega kala edasi püüda vaid teatud tingimustel. Esmalt kohustati mõlema riigi valitsusi "ohustatud elanikerühmi" teavitama, et tervise huvides ei tasu Läänemere piirkonna kala tarvitamisega liialdada. Teiseks tohtis sellist kala, milles keskkonnamürke üle 4 pikogrammi ühe grammi kohta (Läänemere kontekstis lõhe ja räim), tarbida vaid Soome ja Rootsi territooriumil. Regulatsioon astus jõusse 1. juulil 2002.
Huvitaval kombel selgub Maksu- ja Tolliameti statistikast, et Soomest ja Rootsist on ka järgnenud aastate jooksul eksporditud Eestisse rasvast Läänemere kala suurtes kogustes. Näiteks aastal 2003 toodi Rootsist Eestisse 1 314 080 kilogrammi kala tollikoodiga 0302618000 (värske kilu, sh värske räim), sellal kui Soome müüs Eestile 238 958 kilo kategooria 0303500000 kalatooteid (külmutatud räim / külmutatud heeringas). Räimelaadseid kalu jõudis naabermaadest ainuüksi tol aastal Eestisse 2150 tonni 9,96 miljoni krooni eest.
Suurus määrab
Sellest, miks räim, kilu ja heeringas tollistatistikas ühte patta
on pandud, on üsna raske aru saada. Vahet teha oleks ju lihtne kas
või kasvu järgi - kilu on väike, räim keskmine ja
heeringas kõige suurem. Võimalik, et segadust on külvanud
keelebarjäärid: räime nimetatakse inglise keeles "balti
heeringaks".
Suurus määrab kala puhul teisegi olulise asja - nimelt
dioksiinisisalduse. Keskkonnamürgid ladestuvad kalalihasse aastate jooksul
ja mida vanem ja suurem räim sööja taldrikule jõuab, seda
tõenäolisemalt sisaldab iga rasvane suutäis ka arvestatavat
mürgiannust. Eesti vetest püütud kala puhul on murettekitavaid
tulemusi andnud üle viie aasta vanuste räimede analüüs,
ütleb põllumajandusministeeriumi kalandusspetsialist Andres
Jagor.
Hea uudis on siinkohal see, et Eesti räimed üldjuhul nii kaua ei
ela. Erinevalt Soome- ja Rootsi-taolistest heaoluriikidest leiab räim
siinsetes tühjaks traalitud kalavetes oma otsa väiksena, keskmiselt
kahe-kolmeaastaselt. Jagor pakub koguni välja maksiimi, et "kui räim
on üle 10 sentimeetri pikkune, siis pole see Eesti oma".
Kust on sel juhul pärit need veerandmeetrised kuldpruunid
suitsuräimed, mida müüakse näiteks Citymarketite
kalalettides? Helistan oma küsimusega edasimüümisega tegelevasse
Spratfil ASi ning müügijuht Alar Borkmann ei tee kalade
päritolu osas saladust. "Need on Rootsist. Praegu on Rootsi ju peamine
koht, kus räime püütakse," vastab ta.
Ametnikel suu lukus
Spratfil AS ei ole ise Rootsi räimede maaletooja. Kui Alar Borkmann ei
ütleks, kelle käest nad omakorda kala ostavad, oleksin
tõsiselt jännis, sest Statistikaamet ega Maksu- ja Tolliamet kala
maaletoojate nimesid välja ei anna. Tolliameti pressiesindaja Liis
Plakk põhjendab seda "maksusaladuse sättega maksukorralduse
seaduses", mis kohustab maksuhaldurit "hoidma saladuses maksukohustuslast
puudutavat teavet", ning tema Statistikaameti kolleeg Anu Ots
rõhub vajadusele kaitsta kalaimportijate konfidentsiaalsust: "Kahjuks on
nii, et Statistikaamet Teile Soomest ja Rootsist heeringa importijate nimekirja
anda ei saa, sest mõlemast riigist impordib seda kaubagruppi vaid
üks firma."
Ekspressil õnnestub siiski teada saada, et Soome ja Rootsi räime
(mida statistikas nimetatakse sageli heeringaks - Toim.) toob Eestisse
OÜ Marlitt asukohaga Kesk-Sõjamäel. Helistame selle juhile
Vladimir Bobkovile, kes väidab vastu, et jutte Rootsi ja Soome
räime ohtlikust dioksiinitasemest levitatakse "turu kaitseks". Kõik
on igati v porjadke ning kindluse mõttes olevat sissetoodavad
räimelaadungid üle kontrollitud ka Väike-Paala tänaval
asuvas Veterinaar- ja toiduameti laboratooriumis.
Paraku selgub juba järgmisest telefonikõnest, et Veterinaar- ja
toiduamet räime dioksiinisisalduse analüüse ei tee.
Laboritöötaja sõnul kontrollitakse ainult seda, ega
müüki minevas kalas pole ohtlikul määral stafülokokke
ega anaeroobseid või kolibaktereid. Ka Andrus Jagor
põllumajandusministeeriumist kinnitab, et ei imporditavat kala ega ka
valmis kalatooteid pole Eestis kunagi dioksiini suhtes analüüsitud -
Saksamaal tehtavad 900eurosed analüüsid on selleks liiga kallid..
"Kes selle kinni maksaks?" küsib Jagor, ja vastab ise: "Kui
analüüside eest peaks maksma riik, siis vaevalt kunagi selliste
uuringuteni jõutakse."
Suu lahti, silmad kinni!
Kuna importkala osas pole pädevaid analüüse tehtud ei Eestis
ega ka Rootsis (saatedokumentidel dioksiininäitajaid välja ei tooda,
möönab Veterinaar- ja toiduameti peadirektori asetäitja
Raimond Strastin), ei saa täie kindlusega väita, et Eesti
poelettidele jõudvad Soome ja Rootsi räimed sisaldavad normist
rohkem dioksiini. Kuid sellele võimalusele tuleks mõelda juba
ainuüksi põhjusel, et mõlemad riigid on vajanud Euroopa
Liidult eriluba suurenenud mürgisisaldusega lõhe ja räime
püüdmiseks - ning selle saanud, eeldusel, et selline kala läheb
vaid koduturule ning et ohustatud elanikerühmi, näiteks rasedaid,
hoiatatakse kalatoitudega liialdamise eest.
Põllumajandusministeeriumi töötleva tööstuse ja
vesiviljeluse büroo juhataja kohusetäitja Hannes Ulmas usub
parimat ning arvab, et kui räim oleks ohtlik, siis Rootsi seda Eestisse ka
ei saadaks. Kas nii, et rootslased söövad dioksiiniga räimed ise
ära ja ekspordivad meile puhast kala? "Ideeliselt see peaks nii olema
jah," vastab Ulmas.
Räim ja heeringas 2004
Statistikaameti andmetel imporditi lõppenud aasta 8 kuu jooksul Rootsist räime 413,8 tonni ja Soomest 12,9 tonni. Märksa suuremaks äriks on heeringa import, mida toodi peamiselt Saksamaalt (6817 tonni), Inglismaalt (6366 tonni) ja Norrast (4506 tonni).
Usalduse küsimus
Küsin Rootsi Kalandusametilt, mismoodi välistatakse lubatust suurema mürgisisaldusega räime impordiks minek.
Osakonnajuhataja Rolf Persson vastab, et kaluritele olevat öeldud, et importimiseks tohib püüda ainult teatud kohtadest, kus saastatus väiksem - üks selline koht olevat näiteks Bornholmist edelas. Paraku möönab kalandusametnik kohe, et regulaarset kontrolli selles osas ei tehta ning tegelikkuses taandub kõik kalapüüdjate südametunnistusele.
Artikkel ilmus 2.märtsil 2004
