Elamus
Inglise reklaamijunnide ja elukunstnike poolt läbi seeditud-töötatud infoplahvatus ”Punk”kaalub rohkem kui kõik ülejäänud raamatud siin leheküljel kokku.
See rohkem kui 400 leheküljeline kronoloogia ühest 20. sajandi suurimast mullistusest, täis intervjuusid, briljantset seniavaldamata fotomaterjali ja väljavõtteid fanzine'idest lummas esimesest pilgust. Just sellist Punki ajalugu ma tahtsingi.
Colegrave ja Sullivan keskenduvad aastatele 1975-79, heites meid alustuseks Andy Warholi ja Velvet Undergroundi orgiastilistesse tuhinatesse, et siis läbi tõmmata kogu tolleaegne New Yorgi underground. Edasi jõuda Inglismaale ja flirtida seal ühtaegu nii Pistolsite kui McLareniga, kuni lõpuks traageldada kogu kupatusele külge ka reggae-dubi.
C & S'i meetod ei ole midagi väga originaalset. Tsitaadid intervjuudest vahetumas tumeda ja isegi ohtlikult mõjuva pildimaterjaliga, kõik siiski kenasti-kaunisti ära disainituna. Rohkem kui 100 elavat punklegendi jutustab, sõimab, ropendab ja irvitab lugusid sellest kaootilisest ja nihilistlikust ajajärgust. Raamat rõkkab seksi, amfetamiini ja raevu järele.
Paraku jääb nende vaatlusväljast kaugele mitmeid tegelikult 70-ndate liikumist mõjutanud tegureid.
Miks pole raamatus, kus rohkem kui 70 lehekülge on pühendatud New Yorgi scene´ile, ridagi Vietnami sõja või Watergate´i mõjust Ameerika vaimule? Või kui pilk suunatakse Londonile, ununeb autoritel Briti punke mõjutanud tööpuudus, rassilised heitlused või autoriteedikriis.
Siiski: hoolimata C & S´i tulisest ambitsioonikusest, tegemist on igati vajaliku lugemise-vaatamisega. Nii lünkade täitmiseks kui meenutamiseks. Või kasvõi taipamiseks, et kust see kuradi Eminemi soeng tuleb.
