ELAMUS: Herta Laipaik, “Maarjakask” . Eesti Raamat 1983

Vahel on ikka nii, et tahad mõnele heale sõbrale viia kingituseks mõne mõnusa vana raamatu, mis on sulle hea tunde sisse jätnud... Olen seda raamatut vist elus kõige rohkem kinkinud ja kõige rohkem lugenud – kingid käest ära ning hiljem lähed jälle vanakraamikauplusesse omale asendust otsima, sest jutud ju ununevad. Tunne jääb, seda tahadki ikka ja jälle uuendada vana raamatut kätte võttes. Jutud ununevad...

See raamat ongi vana jutuvestja Minni juttudest ja mõtetest ning ühe lapse soovist neid ikka ja jälle kuulda, ent laps kasvab suureks ning alles siis, täiskasvanuna, taipab ta, kui palju jäi küsimata ja milline varandus kadus koos vanavanematega sõmerasse mulda. Herta tahab mäletada ja kannustada mäletama, siin on ta loonud kaheksa kunstmuistendit, milles siinpoolne ja sealpoolne maailm eksisteerivad koos, puud ja maa ja allikad on samasugused hingelised nagu inimene. Ja neid lugusid lugedes tekib tunne, et need ei olegi nii väga kunstmuistendid, kõik tundub kuidagi tuttav ja jutuvestja Roiu Minni mõtted on koduselt head ja soojad.

Herta kirjutab maailma selliseks, nagu ta võis olla hämaral ajal Helme kandis, kui veel soovaimud käisid ööhämaras vargsi külapoisse piilumas (käivad veel tänapäevani, meie ainult ei näe enam), ja see, et mees enne puu maharaiumist tema käest luba küsis, oli sama loomulik kui see, et maarjakase hing-näitsik inimese last kandes enam õdede-vendade juurde metsa jääda ei võinud.

Maarjakaske võiks täiesti ka nimetada teaduslikuks fantastikaks, legendid pärinevad ajaloost ning toetuvad peale rahvalaulude ja -lugude veel Eiseni, Looritsa ja mitmetele teistele uurimistele. Nagu ka Herta uuemad raamatud: „Kurjasadu”, „Pipratoosi tondid”, „Vagajutt Vaskraamatust” ja „Hauakaevaja lood”, mis oleksid otsekui järjeks Maarjakase legendidele ning kuuluvad kahtlemata Eesti õuduskirjanduse klassikasse. Samuti on Herta kasutanud oma kodukandi murrakut – ikka sealtsamast Helmest. Või äkki võiks öelda, et mitte Herta ei ole kasutanud laule, lugusid ja murrakut, vaid hoopis lood ning ajalugu ise kasutab Laipaika, et ennast taas luua – hoida rahvast ja kultuuri hävinemast. Kultuur ju elab rahva mälust!?

Nüüd tuleb mul jällegi ilmselt otsida mõni hea raamatupood, kus vanade raamatute seas leidub veel „Maarjakaske“, sest praegunegi raamat on tegelikult laenatud, sees minu pühendus heale inimesele, kellele ma ta kunagi kinkisin.