ELAMUS Abel Posse "'Daimon"'
Kui mõtlen Daimonile, hakkab juhtuma maagilisi asju. Juba öösel puhub aknast tuppa ootamatult jahe tuuleiil ja pean panema selga T-särgi, et taas sooja saada. Hommikul on aknaesine täis pruune kleepuvaid kookoneid, millest roomavad välja väikesed valged ussid. Tunnen, kuidas laubale ilmub higi ja mind puudutab just nagu kellegi talumatu kurbus. Igatsus? Sõnum daimonist vaevatud Lope de Aguirre’lt, kelle looduse ürgjõud on äratanud ellu ja pannud koos jornada’ga rühkima läbi alistamatu selva ja igaviku, et uuesti vallutada Ameerika, saatjaks raevu, iha ja surma lõputu kordumine. “Ohverdamistele ja tapatalgutele järgneb paaritumise rütmiline lõõtsutamine. Sünnid, mõrvad, hääbumine, loodusõnnetused. Rahulikud kasteniisked õied avanevad öösel, et sünnitada hiiglaaraukaaria seemet./---/ Naastes öisele võitlustandrile surnute vastu, näeb vana Lope de Aguirre hahkjas valguses sõjameeste kogusid – nad magavad lämmatavas ja niiskes selvas, kus liiguvad metsloomad.”
Ma ei tea, et oleks teist nii maagilist teost. Võib-olla ainult Gabriel Garcia Marquezi “Sada aastat üskildust.” Aga kui peaksin valima, valiksin Abel Posse “Daimoni”. See on ületamatu. Ka oma intellektuaalsuselt.
