Vabaduse virvatuled
Eestlaste Artur Lõokese ja Herman Treiali hulljulge põgenemine läbi soode ja metsade Soome 1949. aasta suvel pole põhjanaabrite mälust tänaseni kustunud. Raamatutes ja ajakirjanduses kirjutatakse sellest ikka veel – aineks põgenike traagiline saatus. Kas eestlased välja andnud Soome on nende surmas süüdi? Kas Kekkose valitsus astus sellega oma rahva vastu, mõistes Treialit päästa üritanud noored soomlased trellide taha?
Sellest põgenemisest jääb palju igavesti saladuseks, sest ülekuulamistel nii soomlastele kui ka venelastele antud seletusi ei saa lõpuni uskuda. Selguse saamist raskendab veel seegi, et Soome arhiivid on selles küsimuses endiselt suletud. Eestis ja Soomes siiski on elus inimesi, kes tundsid põgenikke lähedalt ja kes neid ka lahkelt meenutasid. Ka on õnnestunud kasutada Soomes erakätes asuvaid dokumente. Tänu neile saab toimunu enam-vähem usutavalt taastada. Järgnev on kaheosalise loo esimene osa.
Kompassi ja kaardiga Soome
Juunis 1949 kohtus endine Rakke jaamaülem Artur Lõoke Tartumaal Kursi lähedal juhuslikult oma kunagise gümnaasiumikaaslase Herman Treialiga. Kuigi koolivennad polnud teineteist näinud ligi paarkümmend aastat, leidsid nad kiiresti ühise keele. Neil oli ühesugune saatus – mõlemad varjasid end võimude eest. Lõoke oli sõja ajal teeninud Omakaitses, kapteni aukraadis Treial aga sõdinud venelaste vastu Leningradi rindel.
Treialil oli kindel plaan Soome põgeneda, tal puudus vaid usaldatav kaaslane. Sest üksi ta kord juba aasta tagasi proovis, paraku ebaõnnestunult. Veel samal kohtumisel tegi ta Lõokesele ettepaneku põgeneda üheskoos. "Muidu ootab sind ees arreteerimine Omakaitsesse kuulumise pärast," ütles ta. Lõoke jäi nõusse. Kuu aega hiljem trehvasid nad Tartus bussijaama lähedal ja panid põgenemisplaani lõplikult paika.
Tõenäoliselt oli see 18. juuli hommikul 1949, kui Kursi lähedal maanteel kõndisid üksteisele vastu kaks seljakotiga meest. Nad peatusid hetkeks, justkui arutaksid omavahel midagi, ja hakkasid siis üheskoos mööda maanteed Tartu poole astuma. Need kaks olid Herman Treial ja Artur Lõoke.
Tartust sõitsid Treial ja Lõoke bussiga Räpinasse, sealt edasi läksid jalgsi Ruusasse. Ruusa jaamas istusid põgenikud rongile ja sõitsid Pihkvasse. Pihkvast viis teine rong Treiali ja Lõokese edasi Leningradi, kuhu jõuti kohale 20. juuli hommikul. Nad täiendasid oma toiduvarusid, ostes leiba ja vorsti. Kuskilt tee pealt küladest nad toitu osta ei julgenud, kuna mõlema vene keele oskus jättis soovida. Veel sama päeva hilisõhtul sõitsid Treial ja Lõoke Murmanski rongiga Medvežegorskisse, mille lähedal kavatsetigi Nõukogude Liidu - Soome riigipiir ületada.
Kust täpselt piir ületada, selle olid mehed põhjalikult läbi mõelnud. Lõokese plaan oli minna Viiburi kaudu, mille aga Treial kohe maha laitis. "Nii suure linna lähistel on piir kindlasti tihedalt valvatud," arvas Treial. Tema ettepanek oli ületada piir põhja pool. Et põhjas asus piir kaardi järgi kõige lähemal Medvežegorski linnale, otsustatigi minna sealtkaudu.
Kui linn selja taha jäi, keerasid Treial ja Lõoke suurelt maanteelt peagi metsa. Jalgsimatk Medvežegorskist piirini kestis kaheksa ööpäeva. Et mitte sattuda võimude kätte, vältisid põgenikud inimasulaid ning ööbisid metsas. Niisuguse marsruudi valik oli julge samm, sest kumbki seda kanti ei tundnud, Lõoke aga polnud üldse Eestist kaugemal käinud. Hiljem ülekuulamisel julgeolekus küsiti Lõokeselt, kes neid aitas – uurija lihtsalt ei uskunud, et eestlased suutsid täiesti ilma teedeta ja soises piirkonnas omapäi piirini jõuda. "Minu kaaslasel oli kaart ja kompass," vastas Lõoke. Tõsi see oli, endise ohvitserina oskas Treial suurepäraselt maastikul orienteeruda. Ja nii nad leidsidki tee piirini.
Ööl vastu 28. juulit magasid Treial ja Lõoke viimast korda metsas. Puhanud mõne tunni, alustasid nad kell kolm öösel teekonda piiri suunas. Vihmasel hommikul nägid nad lõpuks enda ees traataeda. Piir! Treial ja Lõoke läbisid kõigepealt ühed traattõkked ja seejärel teised. Ja siis märkasid Soome piiriposte. Nüüd ei olnud enam mingit kahtlust – nad olid Soomes.
Vabatahtlikult vangi
Soome pinnal läksid Treial ja Lõoke omavahel vaidlema, mida edasi teha – selles ei olnud nad varem kokku leppinud. Treial kavatses rännakut jätkata ja minna Rootsi piiri poole. Tal olnuks õigus, sest Rootsi poleks põgenikke venelastele välja andnud. Rootsi minekuga Lõoke aga ei nõustunud, tema arvates oli parim otsus anda end vabatahtlikult Soome piirivalve kätte. Lõpuks andis Treial kaaslase survele järele, sest üksi Rootsi matkata ta ei soovinud.
Umbes poole kilomeetri kaugusel piirist leidsid nad ühe taluelamise. Treial, kes oskas soome keelt, arvatavasti rääkis peremehele lühidalt kogu loo ning palus teatada piirivalvele. Igatahes poole tunni pärast saabus kohale Soome piirivalvur ja viis Treiali ja Lõokese endaga kaasa. Põgenikud kuulati üle ja toimetati seejärel Ilomantsi linna. Ka siin kuulati mehed üle, kuid juba põhjalikult. "Miks te ületasite piiri? Kas te Nõukogude piirivalvureid nägite? Kuidas te pääsesite läbi traattõkete? Mis armees olete teeninud ja mis aukraad teil on?" sadas küsimusi nagu rahet. Põgenikest teatati ka pealinna, kust saabus kiiresti käsk: tuua vahi all Helsingisse.
Nüüdsest olid eestlased juba Soome kaitsepolitsei vangid. Kaitsepolitseis pandi kirja mõlema mehe elulugu. Nende ette lauale laotati kaart, millel põgenikud pidid näitama kogu paoteekonna. Taas uuriti, kuidas nad piiri ületasid ja kas nad kohtasid Nõukogude piirivalvureid. Treialit ja Lõokest hoiti kaitsepolitseis kuu aega, 2. septembril 1950 toimetati nad edasi Katajanokka neemel asuvasse Helsingi läänivanglasse. Kuigi nad pisteti türmi, ei olnud nad seaduse järgi vangid. Soome välismaalaste seaduse kohaselt olid eestlased "hoiule võetud välismaalased". Selles eeluurimisvanglas olid Treial ja Lõoke "hoiul" kogu järgneva talve, kevadeni 1950, elades koos kahemehekongis.
Eluga vanglas olid mõlemad rahul – kui nii üldse saab rääkida. "Üldiselt on väga kenad ja vastutulelikud kõik need inimesed, mida soovime, kõiki saame. Päeval töötame, nii kogume endale tarvis minevate asjade jaoks raha ja Jumal tänatud, meil on kõiki," kirjeldas Lõoke elu trellide taga kirjas Rootsi eestlasele Imant Rebasele.
Väljaandmine venelastele
Venelastel oli Treiali ja Lõokese piiriületamine teada juba viis päeva hiljem, 2. augustil. Sel päeval ja teist korda 11. novembril 1949 nõudis Nõukogude piirivolinik polkovnik Drobin Soome piirivalvelt põgenike väljaandmist, kuid nõudmised jäeti tähelepanuta. Põhjuseks oli vale aadress – põgenike tagastamist ei otsustanud piirivalve, see kuulus valitsuse või välisministri kompetentsi.
Märtsis 1950 tuli Soomes võimule uus, Urho Kaleva Kekkose juhitud valitsus. Vahetult enne valitsuse ametisseastumist oli Nõukogude Liit teravas toonis süüdistanud Soomet rahulepingu eiramises ja sõjaroimarite varjamises. Kuigi venelased polnud Treialit ja Lõokest diplomaatilisel teel välja nõudnud, tahtis Soome tülikatest eestlastest lahti saada.
5. aprillil 1950 otsustas Soome valitsus Treiali ja Lõokese Nõukogude Liidule välja anda. Otsus tugines formaalselt Pariisi rahulepingule, mille järgi tuli kodumaa reeturid välja anda juhul, kui Nõukogude Liit seda tahtis. "Nõukogude saatkond ei avaldanud Soomele otsest survet, kuigi ilmutas varjamatut huvi eriti Treiali vastu. Seetõttu otsused tagasisaatmise ja varjupaiga kohta sündisid vähemalt põhimõtteliselt soomlaste oma kaalutluste põhjal," kirjutavad Jussi Pekkarinen ja Juha Pohjonen raamatus "Ei armoa Suomen selkänahasta" (2005).
Lõoke aimas, et nende päevad Soomes on peagi loetud. Dateerimata, arvatavasti varakevadel 1950 paberile pandud, ent saatmata jäänud kirjas Imant Rebasele näib ta olevat oma saatusega juba leppinud. "Ja mis siis ikka teha, kui peaks nii minema, et meil ei vea. On ju ainult üks elu, kas elad 20 aastat kauem või ei. Oleks kena vaadata ja kõiki kaasa teha eneselgi, aga kui ei lasta, pole midagi parata. Oleme ju praegu keskealised mehed, jumal tänatud terved, suudaks paljugi kaasa aidata kokkupõrke puhul ja veel enamgi on põhjust, sest minu vanemad langesid ka kaudselt nende röövlite ohvriks kodumaal. Ning praegu vaevleb veel seal mul naine ja 8aastane tütar. Just sellepärast tahaks elada..."
Tõenäoliselt aprilli teisel nädalal tehti Soome valitsuse otsus teatavaks ka Treialile ja Lõokesele. Venelastele loovutamise eel viidi mehed ühel hommikul arstlikule läbivaatusele – tapmisele saadetavate tervis pidi olema ju korras! Lõoke, pikka kasvu ja tugeva kehaehitusega eestlane, tunnistati kõlbulikuks. Treialil aga mõõdeti kehatemperatuuriks 38,5 kraadi, mis vähemasti sel hetkel päästis mehe. Ta tuli kõigepealt terveks ravida.
Artur Lõoke anti 16. aprillil 1950 venelastele. Läbiotsimisel leiti mehelt tükk maakaarti, eestikeelne kiri, kaks rongipiletit ning 423 rubla ja 30 kopikat. Veel samal päeval viidi Lõoke Leningradi, kus ta põhjalikult üle kuulati. Et ta vene keelt ei osanud, kasutati tõlki. Loomulikult huvitas ülekuulajaid eelkõige see, kuidas eestlased Soome põgenesid. Seda lasti Lõokesel ikka ja jälle uuesti jutustada.
Ülekuulamistel julgeolekus kaitses Lõoke igati oma peret. Ta kinnitas, et ei tea, kus tema abikaasa ja tütar praegu elavad. Niisamuti väitis Lõoke, et keegi lähedastest ei teadnud tema plaanist Soome põgeneda. Muidugi oli see vale. Lõokese tütar Li-Ann Lehtmets on täiesti veendunud, et ema teadis isa põgenemisest. "Ema õmbles isa pintsaku sisse hulga tsaari kuldrublasid, et tal vajaduse korral oleks, mida võtta."
Aprilli lõpul saadeti Lõoke Leningradist rongiga Tallinna. Järgnesid üha uued ja uued ülekuulamised. Näis, et Soome põgenemine polnud piisav põhjus mehe surmamõistmiseks, aga just seda sooviti teha. Nüüd keskendus uurimine Lõokese minevikule, tema tegevusele sakslaste ajal Omakaitses. Uurija seltsimees Potehhin selgitas välja, et augusti lõpul 1941 astus Lõoke vabatahtlikult Omakaitsesse ning osales haarangutel Nõukogude sõjaväelastele ja kommunistidele. Lõokesele püüti iga hinnaga kraesse väänata ka kompartei liikme Karl Lehtla tapmist septembris 1941. See aga ei leidnud kinnitust, sest kommunisti saatis vangikongis teise ilma hoopis keegi sakslane.
Uurijal ei olnud seega kerge Lõokese "süüd" tõestada. 19. juunil 1950 paluski Potehhin uurimist pikendada – faktid polnud piisaval määral kontrollitud. Üle kuulati hulk tunnistajaid, ka Arturi abikaasa Therese Lõoke käis mitu korda uurija juures. Talle soovitati mehest lahutada, millest naine järsult keeldus. Oma abikaasaga ei kohtunud ta enam kunagi.
Lõpuks klopsiti süüdistus siiski kokku ja juulis anti Lõoke kohtu alla. 26. juulil 1950 mõistis sõjaväeosa nr 10727 tribunal kinnisel istungil Tallinnas Lõokese mahalaskmisele ühes kogu vara konfiskeerimisega.
Lõoke kaebas otsuse edasi, kuid kaks kuud hiljem jättis ülemkohus armuandmispalve rahuldamata. 11. oktoobril 1950 lasti äsja 41aastaseks saanud Artur Lõoke Tallinnas maha. Tema paokaaslase Herman Treiali seiklused Helsingis aga alles algasid...
***
Kahjuks Artur Lõokese vapper käitumine ülekuulamistel tema peret tagakiusamisest ei päästnud. Oktoobris 1951 arreteeriti Jõgeval Therese Lõoke ühes tütre Li-Anniga kui kodumaa reeturi perekond ja saadeti viieks aastaks Siberisse asumisele. "Meie emaga kui riigireeturi pere sõitsime ilusale ekskursioonile oktoobris 1951. aastal. Sellist huvitavat Vene vanglatega tutvumist ei saa tänapäeval isegi ükski miljonär ka suure raha eest mitte.
Teekond läks ühest vanglast teise. Kõigepealt Jõgeva, siis Tartu Ülikooli tänava oma, sealt Tallinna Patareisse, edasi Leningradi, Kirovisse, Sverdlovskisse, Omskisse, Novosibirskisse, tagasi Omskisse, Tatarskisse, Ust-Tatarskisse ja lõpuks Elanka külla. Sõit kestis pea kaks kuud," meenutab Li-Ann Lehtmets. Ta ei ole oma isale tehtud ülekohut Soome riigile tänaseni andestanud.
Loo teist osa loe järgmisest Eesti Ekspressist.
