Haridusmaastik aastal 2050
Ühest küljest on viiekümne aasta peale ennustamine ebatäpne tegevus. Teisalt on ka ebatäpne prognoos parem kui mitte midagi. Ennustus, mis toimub tulevikus meie haridusmaastikul, baseerub eelkõige demograafilisel prognoosil, mis on küllaltki suure täpsusega. Lihtsustatult tähendaks see kui palju elab inimesi praegusel Eesti riigi territooriumil ja mis rahvusest nad on.
Kui võtta arvesse, et eestimaalaste sisse- ja väljaränne jääb enam-vähem tasakaalu, siis on sajandi keskel elanike arv veidi üle 700 000 ehk pool praegusest. Vaevalt, et nii läheb. On hulk tegureid, mis seda arvu ülespoole lükkavad.
Esimese mõjutegurite keti käivitavad investorid. Nemad teavad, et alates järgmisest aastakümnest väheneb omamaise tööjõu hulk märkimisväärselt. See on üheksakümnendate alguse sündivuse järsu languse tagajärg. Kuna kapitalil pole kodumaad, hakkavad kõige ettenägelikumad juba praegu oma ettevõtteid müüma vähem ettenägelikele. Valitsus on selle ära tabanud ja leevendab pisitasa meie ülikarme migratsiooniseaduseid, sest ühiskond (valijad) ja ametiühingud ei soovi emotsionaalsetel ja majanduslikel põhjustel mingit migratsiooni. Nende plaanid on lühikesed ja eelnev jutt jääb neile kaugeks.
Ühiskonnale on selgemaks teateks teine teguritekett - pension hakkab vähenema, sest pole kes makse maksaks. Kokkuvõte on see, et juba kümne aasta pärast on migratsiooni suurendavad tegurid oluliselt tugevamad kui praegu ning nende survel on protsessi reguleerivad seadused liberaliseerunud.
Kolmas teguritekett on sündivuse tõus. Rahvuse alateadvuses paistavad käivituvat teatud protsessid, mis pole sugugi ainult majanduslike stiimulite tagajärg. Kui inimeste teadvuses kujunevad lapsed väärtuseks ja elukvaliteeti tõstvaks teguriks, pole meil sündivusega probleeme. Et nii juhtub, pole sugugi võimatu. Peale sõdu ja katke on mõnede allikate andmeil eestlaste arv mõnisada aastat tagasi langenud allapoole 100 000 ja seejärel üsna kiiresti tõusnud. Kõike eelnevat arvesse võttes usun ma et elanike arv praegusel Eesti territooriumil ei ole sajandi keskpaigaks vähenenud. Meil on päris palju migrante või nende järeltulijaid, kellest osa on eestistunud. Kes nad on?
Esimene sisseränne tuleb Soomest. 2003. aastal korraldatud küsitluse järgi soovib 400 000 põhjanaabrit elada, õppida ja töötada Eestis. Kliima, maksud ja hinnad on paremad.
70-80 protsenti Lääne-Eestis ja saartel tehtavates kinnisvaratehingutes on üheks pooleks soomlane või tema esindaja. Nad ei ole vahendajad. Omandamisele järgneb pisitasa elamine, töötamine ja õppimine. Enamuse selles grupis moodustavad pensionärid. Eesti riik saab seda protsessi vähe mõjutada.
Teine sisseränne moodustub endisest Nõukogude Liidust ja sotsialismimaadest nagu Bulgaaria-Rumeenia kui meist madalama elustandardiga maadest. Põhiosa peaks moodustama kvalifitseeritud tööjõud investoritele vajalikes valdkondades. Samuti ka asendus neile, kes meilt massilisemalt lahkunud (arstid, õed jne). Protsessi peaks teadlikult valitsuse tasemel reguleerima.
Kolmas sisseränne kujuneb põhiliselt Kagu-Aasiast pärinevatest andekatest noortest ja siin võiks olulist rolli mängida haridusasutused, et kõige andekamad lõpetanud jätta Eestisse tööle. See mudel on olnud Ameerikas edukalt kasutusel üle saja aasta.
Haridusmaastiku prognoosimisel julgen ma rääkida vaid ülikooli- ja kutseharidusest. Võttes arvesse rahvastiku prognoose, Euroopa ja Ameerika vahe suurenemist, EL juhtorganite seisukohavõtte haridusküsimustes, muid globaalprognoose, julgen ma fantaseerida nii.
Esiteks. Ülikoolide sees toimub teatud lõhenemine. Ühe grupi moodustavad rahvuskultuuriga tihedalt seotud teaduskonnad. Neid tähtsustatakse riiklikul tasemel senisest enam. Teise grupi moodustavad teaduskonnad, kes peavad ülidünaamiliselt reageerima välismuutustele ja globaliseeruma, sest konkurents toimib palju laiemalt kui Eesti. Majandus, juura ja mõned muud teaduskonnad detsentraliseeruvad selleni, et võivad ülikoolist eralduda ja moodustada spetsialiseeritud ülikoole või ülikooli tüüpi õppeasutusi. Varssavi Ülikooliga on nii juhtunud.
Kutseharidus või kutsekõrgharidus integreerub senisest enam tööandjaga, tõmmates viimaseid kaasa otsustusprotsessi koolide juhtimisel. Sageli tähendab see seda, et koolid kasutavad lepingute alusel ettevõtete tehnikat-tehnoloogiat kui õppetöö materiaalset baasi. Suurettevõtted arendavad välja omaenese kutseharidussüsteemi.
Eestisse on loodud 1-2 corporate university tüüpi õppeasutust.
Teiseks. Kõrgkoolide üliõpilaskonna moodustavad 2/3 ulatuses eestimaalased ja 1/3 ulatuses teiste maade esindajad. Kõrgkoolid erinevad selles suhtes üsnagi. Palju on õppureid nendest maadest, kus kõrge sündivus. Seega Aasiast, Lõuna-Ameerikast ja Aafrikast. Üliõpilased tulevad kaugelt seetõttu, et nende kodumaal napib kvaliteetset kõrgharidust.
Näiteks selgitati meile Hiinas, et ainult 6-7 protsenti ülikoolilõpetanutest saab magistratuuri. Soovijate hulk on mitu korda suurem. Lisaks on ka lihtsalt populaarne välismaal õppida ja mõni aeg uute kogemuste omandamiseks elada. Hiina valitsus soodustab väljarännet. Eesti kõrgkoolid on üsna aktiivselt alustanud hariduse eksport. Üha enam Eesti kõrgkoolide esindajaid liigub eksootilistes riikides. Näiteks möödunud nädalal naases Tallinna Tehnikaülikooli prorektor Hiinast, kus soovitakse lisaks tänasele viiekümnele välistudengile, õppima kutsuda paarkümmend hiina noort inimest. Lisaks tahab kool üliõpilasi leida Türgist ja Indiast. Estonian Business School on käivitanud koostöö paljude riikidega, sealhulgas Hiinaga. Esimesed tudengid piiri tagant võtsime vastu 1998. aastal, nüüd on meil kokku 100 välistudengit, Hiinast, Indiast, Hispaaniast, Itaaliast. Nad on hakkama saanud ja neid on omaks võetud. Reeglina nad ei otsi tööd Eestist, sest nende kodumaa majandus areneb kiiremini. Meie esimeste lendude lõpetanud – neid on üle viiekümne - said Hiinas väga head töökohad. Meil on ka esimene kogemus Indiast, mille tulemusena me korrigeerisime oluliselt oma vastuvõtu süsteemi. Mõnes Euroopa riigis moodustab juba täna välisõpilaste osa poole, Eestis on 60 000 tudengist välismaalasi alla tuhande. Nagu öeldud, viiekümne aasta pärast võiks suhe olla üks kolmele. Sama kehtib ka õppejõudude osas.
Hariduse kui väga prestiižika toote eksport on vaid asja üks külg. Vast ehk isegi olulisemaks on kvaliteetse tööjõu import, mida Ameerika juba üle saja aasta väga edukalt viljeleb ja mida peetakse üheks Ameerika kõige tõhusamaks eduteguriks. Ülikoolid kutsuvad andekaid teiste maade noori õppima ja kui nende anne leiab ülikooliaastate jooksul kinnitust, siis suunatakse nad tööturule. Missugusel mõistlikul maal peaks olema midagi andekate inimeste arvu suurendamise vastu. Siin on aga pall kindalasti ülikoolide käes.
Hariduse eksport võib aga toimuda ka õppega koha peal ja teatud riikide ärimaailm näib seda väga soodustavat suunates kõrgkooli esimesena potentsiaalsetele turgudele valmistamaks ette platsdarmi ärifirmade maandumiseks. Nii on Wallenbergide perekonna ja Rootsi riigi toetusel tegutsenud Stokholm School of Economics avanud filiaalid Riias ja San Peterburgis. Ka EBS on alustanud ettevalmistusi Kagu-Aasias koha peal tegutsemiseks olles pidanud selles osas ka läbirääkimisi vastastikuseks toetuseks Eesti investoritega, kes selle regiooni vastu huvi tunnevad.
Kolmandaks. Kõrgkoolide vastastikuse tunnustamisega ja õppetehnoloogiaga ning inglise keelega on jõutud niikaugele, et üliõpilased õpivad mitmes kõrgkoolis ja seda ka üheaegselt. Näiteks alustab Jüri Chi õpinguid Tallinnas, jätkab neid Singapuris ja lõpetab ülikooli Rio de Janeiros. Ja see pole mingi erand. Kõrgkoolid on ühinenud võrkstruktuuridesse, mis paindlikult ja kiiresti tegutsevad vastavalt haridusturu vajadustele. Eesti kõrgkoolid on niisugustesse struktuuridesse lülitunud ja kujunenud globaalse kõrghariduse orgaaniliseks osaks. Võrgustikud erinevad üksteisest peamiselt “eliitsuse” tasemete järgi. Valitsuste osa kõrghariduse reguleerimisel on nõrgenenud.
Neljandaks. Õppetehnoloogias võivad toimuda inim- ja loodusteadustes tehtavatele avastustele tuginevad muudatused. Näiteks kui isa oskas itaalia keelt, on võimalik see lastes “üles leida ja ellu äratada”. Need muudatused võivad oluliselt muuta kõrgkoolide sajanditega väljakujunenud struktuure. Selle koha peal ma oma fantaseerimise lõpetan.