Jüri Talvet “Unest, lumest”
Haritud ja paljunäinud maailmakodaniku, professori, korraliku inimese, armastava ja armastatud mehe ja isa, eestlase tark luulekogu. Teoses avaldub tänapäeva ambivalentne ja globaliseerunud maailm. Loendasin esimesel lugemisel 46 kohanime (loend pole ammendav, sest luulele loomuldasa omase hämarapärasuse tõttu jäi mõnel puhul lahtiseks, kas arvata väljend kohanimede hulka). Ruum hõlmab kõik maailmajaod peale Antarktika ja Arktika, kuid nende puudumist kompenseerib ehk sõna “lumi” pealkirjas. Ajaliselt pakuks välja 4000 aastat, kuid võib ka palju rohkem olla. Üks kindel tegelane on veidi paradoksaalne väike laps. Täpsetest kuupäevadest esinevad 11. september 2001 (New York), 11. märts 2004 (Madrid), 14. september 2003 (Eesti) ja veel mitu. Esinevad nimed nagu Derrida, Hölderlin, donja Elvira, Mozart, Seneca – ja veel palju.
Aga leidub ka hõllanduslikkust, kus tekst on iseorganiseerunud, nagu autor ilmselt ongi lootnud, et juhtub. Mulle meeldivad read: “sinisilmsed blondid türgi naised / võngutavad kooris päid, panevad enda taga / avaralt kohisema mingi lubaduste laane.”
See on üks võrk, mis on tõmmatud üle aja ja maailma (tegelikult on kaasa haaratud ka taevas oma tähtedega ja muidugi päikese ja kuuga), kuid isiklikult minu jaoks jäävad vist augud niitide ja sõlmede vahel veidi suureks. Ma saan aru, aga ma ei näe ega kuule.
