Nüüd on ta siis tulnud
Jaan Punga näitus "eestartutaga"
Tartu
Kunstimuuseumis kuni 14. jaanuarini 2007.
Jalutades täna läbi Tartu Kunstimuuseumi alumise korruse saalide, poeb hinge vargsi piinlikkustunne, et pole endale seni lõpuni teadvustanud, kui põneva kunstnikuga on tegemist. Samas on aga siiralt hea meel, et kaua vaikselt omi asju ajanud ja aina küpsust kogunud kunstnik tuleb 58aastaselt pea esimest korda välja nii üllatavalt võimsa ja paljupakkuva näitusega.
"eestartutaga" 30st eksponeeritud tööst valdav enamik on maalitud 2006. aastal. Esimeses suures saalis on kolm tööd pärit siiski sajandivahetusest - kaks natüürmorti ja maastik mõjuvad kui ähmased tsitaadid hoopis kaugemast ajast. "Ümarlaud II" tekitab oma värvide ja meeleoluga sideme Jan Vermeer van Delftiga, kuigi Punga lemmikuks on hoopis Pieter Brueghel vanem. "Kiri koju" meenutab Ado Vabbe või Endel Kõksi maalilisi Itaalia muljeid - sama lasuursinine lahekaar paatide ja majadega, Jaan Pungal on sellele kõigele vaimukalt lisatud veel ehtne fotoaparaadi korpus. Pildid on maalitud tugevate hõõguvate värvidega ja tekitatud kummaline kollaažlik mulje, isegi siis, kui materjaliks kasutatud ainult õli.
Hoopis teises laadis on neli uuemat tööd. Nende puhul on ühiseks omaduseks midagi sellist, mis kuidagi koos olla ei saaks - avanev vaade on ühtaegu impressionistlikult ähmane, aga samas slaidimaali meenutav. Impressionismi poole kallutab see, et mida kaugemalt pilti vaadata, seda selgem kujutis on. Kui panna "nina vastu lina", siis on mõistetamatu, kuidas nii peletavatest värvipindadest saab kokku nii hõrgult sinava vaate merekaldal kõrguvale kreeka templile või õrnrohelisele põllule. Lähedalt paljastub ka pildi suhteliselt õhukese värvikihiga põnev faktuur. Nägemuspildis "Uks" seisab heledasse suvepäeva avaneva ukse künnisel kontrastses varjumängus naisfiguur. Taamal impressionistlikult hele ja särav päike, varju jääv naine (ema) ja esiplaanil slaidiliku teravusega suvisest kuumusest värvi mahaajav vana uks. Tabatud tunne on helge, veidi õõvastav, südasuvine. Kooruv värv on kujutatud sellise meisterlikkusega, et vead kontrollimiseks näpuga mööda pildipinda - kõik on tasapinnaline.
Teine saal on tervenisti Jaani kiriku terrakotade päralt. Pikal friisil kujutatud nägudel on palju tuttavaid jooni. Kui terrakotad olid kirikusse loodud tookordsete linnakodanike portreedena, siis on Jaan Punga nad oma maalidel enda kaasaegsetega asendanud.
Viimases suures saalis on üleval linnavaated. Neid nähes meenub kohe meie paari aasta tagune vestlus Eesti Kunstnike Ryhma näitusest, mis kunstniku sõnul talle suurt mõju oli avaldanud. Varaseim vaade Kaarsillale ja Raekoja platsile - "Suvi 2002 31? varjus" - on kubismist veel puutumata, "Südalinnas" (2004) võib seda juba aimata, tipu saavutab kuubista mine 2006. aasta töödes. Pea kõigi piltide keskpunktiks on nn Viltune maja, mille ümber on ülejäänud platsi ja maju humoorikalt painutatud. Nauditav deformatsioon, teravmeelsed vaatenurgad - jälle "kokkusobimatu" hüperrealistlik-kubistlik koloriit näiteks "Reljeefis", kus ergav päike joonistab välja kontrastse valguse/varjumängu. Lisaks toimub kõik see veel ka eri kellaaegadel nagu Monet' kirikupiltidel - kuumusest õhkuval suveõhtul, keskpäevases rammestavas päikeses, varajasel hommikul või õhtuses pimeduses, kus vastupidise negatiivse kujutise kivist arhitektuurile moodustavad valgustkumavad aknad. Mulje on uskumatult vägev.
Viimases väikeses saalis on üleval autoportreed - valge barokkparuka ja põlgusest nõretavate silmadega "Blondiin" (2003), kurbade silmadega resigneerunult läbi visiiri vaatav "Mees kiivriga" (2005) ja nõtke, kuldpruuni kostüümi kandev toreadoor ("Mees", 2005). Uhke lõpp näitusele, kus härg on tapetud ja vaimustunud publik rõkkab tribüünidel.
Jätsin meelega ära arutlused erinevatest kontseptsioonidest ja sellest, "mida kunstnik selle pildiga öelda on tahtnud". Omaenese mõtteid sellel teemal saab näitusel mõlgutada jaanuari keskpaigani.
