Eestimaa värvid
Uutmaa on üks neid kunstnikke, kes on olulisel määral kujundanud eestlase ettekujutust oma kodumaa mitmekesisest ilust.
Richard Uutmaa (1905–1977) loomingu periodiseering langeb enam-vähem kokku Eesti maali arenguetappidega: 1930. aastad – tüüpiliselt pallaslik periood; 1940–46 – karge, tonaalsete lahenduste periood; 1947–53 – rangelt realistlik ajajärk; 1954–57 – diskreetse impressionismi ajajärk; 1958–68 – suurejooneline periood; 1969–77 – akvarelne hilisperiood.
Aastal 1935 Pallase Nikolai Triigi õpilasena lõpetanud Uutmaa varajastel maalidel on tugev koolkondlik pitser, koolkonda aga mõjutas eeskätt Kaarel Liimandi lopsakas pahtlitehnika, külmade-soojade toonide vastandus, romantiline heletumedus. See sobis Uutmaale, kelle romantilis-lüüriline maalijatüüp ilmneb juba 1930. a "Autoportrees". Pärinedes Altjast, tundis ta end eriti kodus olevat rannakülade kujutamisel. Maalides "Rannamaastik kaluritega" (1935), "Rand" (1938) jt sulavad mere ääres toimetavad inimesed ümbritseva miljööga, taeva ja veega üheks tervikuks, millele aitab kaasa kontuure vältiv, vorme üksteisesse sulatav laad. Punakaspruune ja rohekassiniseid, liivakarva ja hallikaid toone kõrvutav koloriit ei ole kujutatavas kinni, vaid tal on iseseisev väärtus, ta "ilutseb", millist omadust ei pandud pahaks mitte üksnes sõjajärgsel kümnendil, vaid juba 1930. aastate lõpu kriitikaski. Viimase silmis jäi Uutmaa mõnevõrra varju, võrreldes Pallase samuti 1935. aastal lõpetanud, ekspressiivse, saarlaste elu filosoofilisemast vaatepunktist nägeva Eerik Haameriga. Oli mitte ainult rahvuslikule identiteedile, vaid ka töise elu väärtustamisele orienteeritud, sisule rõhumise aeg kõikjal Euroopas.
Aja survel omandab žanrilisus 1940. aastate algupoolel suurema tähtsuse ka Uutmaa loomingus; ühes sellega tugevneb joonistuslik alge. Kuid maaliline sisukus seeläbi veel ei kannata. Lillakas tonaalsuses teostas kunstnik maalikolmiku "Rukkilõikus", "Lambaniitjad" ja "Võrgupunujad" (1941), millest tuntuim on Eesti Kunstimuuseumile kuuluv "Rukkilõikus". Et Uutmaa ampluaa ei piirdunud arhaiseeriv-idüllilise žanritõlgendusega, näitab dramaatilis-dünaamiline "Päästepaadi väljasõit" (1941). Uutmaa virtuooslike öiste merepiltide reas on esimesi "Kalurid" (1942), milles ei paelu niivõrd kuuvalguse mäng lainetel, kuivõrd väikeste kaluripaatide rohkus kujutatud veelapil, mis viib mõtted merele kui paljude igapäevasele leivaandjale.
Sõja-aastail sünnivad mõned suuremad tööteemalised lõuendid ("Palgiparvetajad, 1943); need muutuvad sagedasemaks sõjajärgsel ajal ("Põhjarannikul", 1946; "Tallinna kalasadamas", 1949 jt). Uutmaal ei olnud niisugust monumentalistisoont nagu näiteks Lepo Mikkol, ent tema maalijavõimetest ei saa siiski täit ettekujutust ilma kahemeetriste piltideta, mis paraku pole mahtunud Adamson-Ericu muuseumi kitsukestesse ruumidesse.
Oma võimalusi arvestades on muuseum teinud intiimse valiku (kuraator Ülle Kruus) Uutmaa pärandist, keskendudes õlimaalis varasematele loomeetappidele ning esitades 1960.–70. aastatest peamiselt akvarelle. 1950. aastaid, mis olid omamoodi võluvad Eesti maalis, sealhulgas Uutmaa loomingus, täites realistliku kanvaa impressionistlike finessidega, esindab näitusel "Purtse neem" (1955).
Seda tuntud tööd oleks olnudhuvitav kõrvutada sama motiivi kujutava "Purtse rannaga (1962), mille käsitluslaad on juba 1960. aastatele omaselt bravuurne ja ekspressiivne. Sedalaadi rannamaastikke pateetiliste tumedate pilvedega rahutu valgelakalise mere kohal lõi kunstnik 1960. aastatel palju. Tal kujunes välja omamoodi vormel, mida võiks võrrelda noore lamava naisaktiga Evald Okkal või kokkusulavate profiilidega Picassol. Sellistes vormelites võib näha pelgalt rutiini, kuid need kätkevad endas midagi meistritele sügavamalt omast, nii et ilma nendeta nagu polekski Okas, Picasso või Uutmaa nemad ise.
