Professor Mart Kull (46) põrnitseb siniste, roheliste ja punaste joonte rägastikku, mis miljoni maksnud polüsomnograafi ekraanil üles-alla vonkleb. “Näete, siin see inimene kuskil kakskümmend sekundit üldse ei hinga!” teatab ta võidukalt ja vehib sõrmega ekraani suunas. “Lihased hakkavad kohe kiskuma. Rahulikku und ta küll ei näe!”

See, et arstide perekonnas kasvanud Kull (isa sisearst, ema patofüsioloog) omal ajal meditsiini õppima läks, tundus igati loogilise valikuna. Aga et andekas tudeng LOR-arstiks saada tahab, üllatas sedavõrd, et isegi rektor Arnold Koop sekkumist vajalikuks pidas: “Teil on võimalus valida mõni h e a eriala!”

Pole ime, sest nina-kurgu-kõrvaarste peeti veel paarkümmend aastat tagasi alaväärtuslikuks liigiks. Õige kirurgiaga selle ala meedikud suurt ei tegelenud, pigem toppisid lihtsalt vatti valutavasse kehaõõnsustesse ning soendasid sinise lambiga pead.

Nüüd on olukord kardinaalselt teistsugune: kõrvakliinikus lõigatakse peasisemust 98 protsenti sissevõetud patsientidest ning nagu iga innukas kirurg, ei suuda Kull antud fakti mainides oma heameelt varjata. Tema opereeriks (lapsepõlve armastatuimaks sünnipäevakingiks 5aastaselt saadud taskunuga!) heameelega avaramaks kõigi eestlaste ninad ja neelud, sest külmas ja niiskes kliimas on need lihtsalt valesti arenenud. “Vaadake kasvõi marisid ja tšuktše, kes samuti polaarjoone lähedal elavad – neil kõigil on väiksed lamedad ninad; pilud, mitte normaalsed avaused. Õhk ei saagi ju sellisest kohast läbi minna!”

Mis järgneb, pole ilus. Norskamine venitab välja suuõõne pehmed koed, viimased takistavad omakorda hingamist ning öised kuni neljaminutilised hingamispausid ajavad “unelämbujate” veregaasid täiesti sassi. Hapnikupuudusest kahjustuvad süda ja aju ning pidev norskamisest tingitud vibratsioon kulutab ära kurgu (Kulli sõnul meenutab kahjustatud kude lõpuks liiga kaua tornitipus pekselnud lipukangast). Isegi eestlaste jubedad hambad tulevad närustest ninadest. Kui hingata pidevalt suu kaudu (mis olevat  sama ebaloomulik kui nina kaudu söömine), ei toeta keel ja põsed arenevaid hambaid ning tulemuseks kasvavadki viimased nõrgad ja puseriti.

Nagu iga innukas kirurg, ütleb Kull siin aitavat vaid operatsiooni, ning neid teeb ta aastas ca 2000 tükki. Kull on lõiganud alla aastaseid adenoidipatsiente ja 87aastast vanamemme, kelle norskamine lapselapsi eemale heidutas. Ta on õhutanud opilauale oma lapsed ja enamiku sõprusringkonnast. Vaid oma isikliku nina kallale pole Kull skalpelli veel lasknud. “Praegu ma norskan ainult siis, kui olen väsinud või kuskilt peo pealt tulnud.”

Pole kahtlust, et Kulli maailm on äärmiselt ninakeskne. Enamus inimesi ütleks näiteks, et konjak neile kas maitseb või ei maitse. Aga Kull väidab, et ei saa konjakit juua - nina läheb kohe kinni.

Hoogu sattunud Kullist kiirgab karismaatilisust. Ta seletab, tuhnib mälestustes ja faktides, toksib puukingaga vastu põrandat ning esineb üldkokkuvõttes suurepäraselt. Aegajalt paisub ta elurõõm kontrollimatuks naerupruusatusteks.  Pahaks tujuks poleks ka põhjust: rohkete ninalõikuste eest tasub haigekassa. Võimalik, et siin tuleb otsida seoseid Kulli eeskujuliku veenmis- ja seletamisoskusega.

Lisaks õhuvahetusele võib nina olla abiks ka inimsuhete loomisel. Nimelt on Leningradis kraadikaitsnud Kull maaletoonud teooria, mille kohaselt  asub ninas veel üks meeleorgan, mis ei tegele mitte lihtlabase haistmise vaid tajumisega. See “vomeronasaalne keskus” abistab inimesi Kulli arvates seksuaalpartneri leidmisel ja hoidmisel, kuid teeb ka muud - sunnib ühes ruumis elavaid naisi näiteks oma menstruaaltsükleid ühtlustama. Meditsiiniajakirjanikud kutsuvad seda hüpoteesi lühidalt ninaseksiks. Ninaseksiga viis Kull poolteisttunnise loengu käigus kurssi ka Dalai-Laama, kui viimane paari aasta eest Eestit külastas.

Professor Kullist rääkides rõhutavad paljud inimesed tema energilist, kergelt ekstsentrilisuselekalduvat eluhoiakut. “Äärmiselt entusiastlik, väga järjekindel kolleeg, kes ei kohku tagasi ka tõsiste takistuste ees,” kiidab Tartu Ülikooli Kliinikumi Hematoloogia-onkoloogiakliiniku juhataja Hele Everaus.

“Väga särtsakas sell juba ehitusmaleva ajast,” jutustab Tartu Raadio programmidirektor Madis Ligi. “Oleme aastaid käinud mängimas korvpalli, ehkki tuleb tunnistada tõde, et praeguseks on ta omandanud kaalu, mis ei võimalda palliplatsil enam kõige väledamalt liikuda.”

Elujaatav olek on Kullile toonud kaasa ka mitmeid ekstreemseid katsumusi, tema enda sõnul “ellujäämiskursusi”. Lapsena kukkus ta tormisel Peipsil üle paadiparda ja pidi päästjaid ootama lainete vahel korki tehes. Siis põletas ta end tõsiselt ära keeva tõrvaga. Järgnes äärmuslik talvine saunaskäik, mille käigus leiliruumi sissepoole avanev uks kuumuse ja niiskuse mõjul sedavõrd üles paisus, et üksildast leilitajat enam välja ei lasknud. Kui Kull jõuga ust lahti tõmmata püüdis, kargas eest ära ka käepide. Kuumus kasvas. Lõpuks kaapis elu eest võitlema sunnitud professor end sõna otses mõttes kätega läbi puuukse. Ta kaotas selle käigus küüned ja enamuse sõrmedel olnud nahast, kuid asi oli seda väärt. Kull turtsub rõõmsalt. “Kui ma oleksin sinna jäänud, oleksin hommikuks olnud pehme ka – paras portsjon koeratoitu.”

Reeglina koosneb Kulli maailm siiski meeldivatest asjadest. Ta peab bokserit ja omab Tähtveres maja. Tema naine on samuti arst. Üle Eesti ringituhisemiseks (loengud Kuressaares, lõikused Narvas) eelistab Kull Audisid, millistest lipulaevaks hiiglaslik A8. Põhjendus automargi osas kõlab just nii, nagu meedikult ootaks: “See on puhtalt enesekaitse ja tervise hoidmise eesmärgil!”

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena