Rohkem head aega!

Ühel mu heal tuttaval jõudis hiljaaegu kätte aeg pensionile minna. Pikemalt mõtlemata võttis ta elult saadud võimaluse vastu.

"Paljudele ei olegi nii palju aega antud, et pinsile minna saab," oli tema esimene, fatalistlik argument. "Nüüd saan ma lõpuks aega," oli teine, peamine põhjus, miks vanaproua põrutas pensionile kohe täitsa päriseks, ilma vähimagi kavata kunagi veel tööd teha.

Rõhutan seda asjaolu seetõttu, et enamik pensionäre, keda tean, rabab ikka kahe käega tööd. Et hoida oma kohta elus - või tegelikult siiski, et kättevõidetud elukohta säilitada. Surm võtab selliseid tihti tööpostilt. Ja too lihtsalt puhkama asunud pensionär paistab nende silmis suisa ajaraiskaja.

Ükspäev leidsin põhjuse - või täpsem oleks öelda, võtsin aega - seda imelooma vaatama minna. Suur oli minu üllatus, kui lukustatud trepikoja uksel oodates kuulsin fonolukust, et vanainimesel pole hetkel minu jaoks aega. Ei tulnud ma ju selle pealegi, et peaks tööelust puhkavale pensionärile oma visiidist ette teatama.

Aegu hiljem, kui olime lõpuks graafikud klappima ajanud, tunnistas ta mulle, et poleks ealeski arvanud, et pensionile minnes jääb tal veel vähem aega kui ametit pidades. Vapustav oli jälgida liigeste kriginal köögis ülikiiresti kohmitsevat vanaprouat aega mõtestamas. "Kuhu ta küll kaob?" korrutas ta lõpuks taburetil turnides. Paistis, nagu otsiks proua köögikappidest lisaminuteid, või püüaks leida seinapragu, kustkaudu aeg välja lekib. Hakkasin lausa füüsiliselt tundma, kuidas aeg ses köögis liigestest lahti on.

Tagantjärele pole mul aimugi, kaua me seal köögis ajatu pensionäriga juttu ajasime, sest lahkudes näitas tema pruun seinakell ikka sama poolt kuut mis mu saabudeski. Kas ajanäitaja ka tiksus, ma ei kuulnud - raadio ja teler lärmasid võidu.

Väljas mõõtsin ilma hoopis uue pilguga. Kui ettevõtlikud inimesed märkavad ühtelugu kõikjal raha, siis mulle kangastus kõikjal aeg.

Fooris põleb punane pool minutit. Mitmerealise tänava ületamiseks kulub 10 sekundit. Allpool on tänav poole kitsam, pluss foorita ülekäik. Tänava ületamise edasilükkamine on selge ajavõit.

Jalgsi kõnnib läbi kesklinna kakskümmend minutit, trammiga sõidab kümme, pluss kuus minutit ootamist - tramm ei tule kohe. Siiski ajavõit neli minutit, pluss säästetud jalavaeva arvelt kiirem trepist ronimine.

Selvehallis kulub toiduhankeks kakskümmend minutit (otsimiseks kümme, järjekorraks kümme), lähikaupluses seevastu vaid kaks (otsimiseks minut, kaardiga maksmiseks minut, järjekorda pole). Ajavõit 18 minutit.

Kui ajaratta püüdmise oskus käes ning osa ajast kõrvale veeretatud, hakkab mõte paratamatult kriitiliselt mõõtma, kuidas kättevõidetud aeg ka kulub.

Hetkega meenub mulle vaid üks sellekohane, lausa seadusesse raiutud näide: Ringhäälinguseadus lubab telerist näidata tunnis 12 minutit reklaami.

Kui ära mõõta, pätsavad sama palju meie aega ka kahesõnalised tänavaplakatid. Praegu eriti veel need, kus mõni riigiisa end näoga rahva poole pöörab. Täpsel arvestusel ei maksa kahe silma vahele jätta ka aega, mis kulub nende sõnumi seedimiseks-kirumiseks.

Tasub märgata, et "Rohkem raha!"-"Rohkem õnne!"-"Rohkem tasakaalu!" (kahe eelneva vahel) variatsioonidega reas ei leidu ühelgi erakonnal julgust lubada "Rohkem aega!"

Huvitav, miks??? Saadan oma ajahädas pensionäri seda nende kihutuskoosolekutele pärima.

Muidugi, kui järele mõelda, siis aja säästmise mõttes parim lausung, mida valimisplakatile välja panna, oleks "Head aega!". Erinevate ümberütlemiste kaudu meile seda juba sisuliselt lubataksegi, aga peidetud mõtte muukimiseks ei ole alati sekundeid raisata. Siiski otsesõnu kõlaks see vist liiga kahemõtteliselt. Kui mitte öelda, et lausa ühemõtteliselt.

Kuni võimuritel selliseks valimislubaduseks julgust pole, võiksime üksteisele vahelduseks ise "Head aega!" soovida. Ja mitte lihtsalt sõnakõlksu või "tšaupakaad" asendava hüvastijätuformaalsuse, vaid ehtsa soovina. Ja kasutagem seda head aega ka hästi.