PÖFF ERIPROGRAMM Videodisko
Mäletate, kunagi Vigla ja Kersna ajal oli käibel sõna "muuvi", ehk muusikavideo? Sõna on lähifolkloorist kadunud, kuna muusikavideod pole juba mõnda aega olnud eriliseks teemaks. Nüüd aga... Aasta 2006 tundub Eesti muusikavideo ajaloos olevat murrangulise tähtsusega, sest Baltimaades avati MTV Baltic. Mõju veel näha pole, aga eks muutused võtavad alati veidi aega. Äkki on nüüd põhjust jälle muuvidest rääkida.
Vähemalt teoreetiliselt on meil "oma" MTV kujul
nüüd olemas meedium, kus Eesti uus muusikavideoproduktsioon ennast ka
regulaarsemalt näidata saab. Võib ju vaielda, et MTV on
kommertskanal, ja
n-ö kunstvideotele seal eriti ruumi ei jätku.
Samas tasuks vaadata MTV senist ajalugu, mis on tõestanud, et
keskpäevase lausturunduse (ehk kommertslikel eesmärkidel loodud ja
müüdud videote ning muusika eksponeerimise) kõrval on selle
kanali raames lastud rahus eksisteerida ja kasvada ka alternatiivsematel,
teravamatel erisaadetel, mille vaatamiseks peab küll öösel
üleval passima, kuid mille video- ja muusikavalik tihti selle vaeva
ära tasub. "120 Minutes" oli minu arvates murrangulise
tähtsusega 90. aastatel, kui eetriaega said väikesed indifirmad oma
bändidega (sillutades teed britpopi tulekule), ja "Headbanger's
Ball" tiris põranda alt välja raskema metal'i.
Kuni praeguse hetkeni on Eesti muusikavideo olnud samamoodi vaeslapse rollis nagu ka Eesti lühifilm. Tahtmist ja talenti tundub nagu olevat, asju rahastatakse, pannakse tootmisse ja tehakse valmis, seejärel näidatakse esilinastusel ja korra televisioonis, ja ongi kõik. Keskmise lühifilmi eluiga pole kuigi pikk ja pärast seda, kui esimene elevus on möödas ja film tuttavatele näidatud, on neid hiljem juba keeruline arhiivisügavikest kätte saada - kui just pole tuttavat struktuurides või head ametlikku põhjendust paberil.
Eestis tehtud muusikavideotest pole üldse võimalik mingit kokkuvõtlikku ülevaadet saada. Muusikavideote väljund on nullilähedane, piirdudes tänaseks meie hulgast lahkunud halva huumoriga peresaatega "Hoia ja keela", kus hoolimata saate näilisest muusikasaate formaadist ei olnud eriti asjalikke kommentaare kuulda ei esitatud loo ega seda saatva video kohta.
Tänavuse PÖFFi tudengifilmide festivali "Sleepwalkers" tegijad üritasid nüüd esmakordselt viimaste aastate muusikavideod kokku korjata ja komplektina esitleda. Eesti muusikavideote eriprogrammis Von Krahli teatris (25. nov kell 21 ja 30. nov kell 17) saab näha kuni 25 Eesti bändide muusikavideot, tase kõigub üliprofessionaalsest kuni täieliku lo-fi'ni. Koostajate sõnul oli programmi kokkupanemine keeruline, sest lihtsalt keegi ei tea mitte midagi. Pole nõudlust, pole ka pakkumist. Selles tänane põhiprobleem ongi: videoid võib teha, aga näidata pole neid kusagil. Seda enam on selge, et tegemist on tänuväärt ettevõtmisega.
Tegijate mõttes pole Eestis videoteema üsna perifeerse staatuse tõttu veel mingit industrit tekkinud. Eesti videokunsti tuntuim nimi Masa on programmis esindatud vaid ühe videoga, milleks on Toe Tagi "Pankrot" - visuaalselt rabav klipp, mis on muusikaga kooskõlas ja seab omamoodi märgi maha peavoolulisemas videokunstis, kus keskne pole mitte idee, vaid visuaalse keele kommunikeerimine.
Tegijatest võiks veel ära nimetada Ove Mustingu, kelle klippidest on kavas Soul Militia "Freak In Me " ja Winny Puhhi "Vanamutt" (huvitav just seetõttu, et esimene on klassikaline kommertsvideo ja teine väga kreatiivne tummfilmi stilistikas lühifilm), ning Joosep Volgi (naivistlikud animatsioonid Pia Frausi ja ans. Anduri lugudele), aga üldiselt peaks videoprogrammi üldistavalt kirjeldada püüdes rääkima pigem valdavatest teemadest ja stilistikatest, mitte tegijatest.
Üks kindl teema tundub olevat rahvuskultuuri elementide toomine videosse. Osal juhtudel tuleb see muusika enda folkloristlikust loomust (näiteks Metsatölli "Hundi needmine", Mantragora "Haldjatants" või Kaire Vilgatsi "Ood Toomas Hendrik Ilvesele"), vahel aga on parodeeritud Eesti rahvuskultuuri, luues kontrasti kõlava muusika ja "eestiliku" pildi vahel (Oluline ja "Flowwa" või Cool D "Eestlased").
Teiseks prevaleerivaks võtteks tundub olevat - ilmselt pikki traditsioone arvestades - animatsiooni kasutamine. Animatsioon jätab ära paljud probleemid, mis puudutavad võttekohti ja tegelasi, ning võimaldab ehk metsikud mõtted veidi vabamalt teoks teha. Näideteks siin Eliidi "Pihtas põhjas" (mille ka MTV on omaks võtnud), Pia Frausi "Moon Like A Pearl" või Chupacabra "Tere Kertu".
Kokkuvõttes on tegemist väga intrigeeriva programmiga, mille linastusest saab kindlasti omaette väike kultuurielamus suures PÖFFimelus. Seanss, kus karvased ja sulelised kõik üheskoos ja segamini oma lemmikutele kõval häälel kaasa elavad. Näidatav valik pole kindlasti lõplik, kuidas tahaks uskuda, et tegemist pole mitte ühekordse ettevõtmise, vaid traditsiooni algusega.
Eesti muusikavideote eriprogramm Von Krahli teatris 25. ja 30. novembril
ans. Andur - "Rannarõivad"
Singer Vinger - "Koduke"
Kriminaalne elevant - "Kuku"
Winny Puhh - "Vanamutt"
Vanilla Ninja - "Nagu rockstar"
Pia Fraus - "Moon Like a Pearl"
Metsatöll - "Hundi loomine"
Pia Fraus - "Chromatic Nights"
Luci & Ane - "Pannkoogilaul"
Def Räädu ft. J.O.C. - "Mis värk on"
Kaire Vilgats ft. Kaido Kodumäe - "Ood Toomas Hendrik Ilvesele"
Vaiko Eplik & Eliit - "Pihtas põhjas"
Sõpruse puiestee - "Olen õnnelik, et kõik inimesed on nii ilusad ja head"
Chupacabra - "Tere Kertu"
Cool D - "Eestlased"
Plaan B - "Ookean"
Liisi Koikson - "Headstrong"
Toe Tag - "Legendaarne"
Ursula - "Heiki"
Ursula - "Heiki" (2)
Soul Militia - "Freak In Me"
Agent M - "Shokolaad"
Mantragora - "Haldjatants"
Toe Tag - "Pankrot"
