Picasso ja Matisse vastamisi
Kui saabusid uudised Le Peni edust Prantsusmaa presidendi valimiste
esimeses voorus 21. aprillil, käis mul ootamatult peast läbi kohutav mõte. See
polnud mingi kindel teadmine. Isegi mitte tõenäosus. Aga kahtlemata võib seda
nimetada üheks paljudeks võimalusteks. Ma mõtlesin nimelt, et kui Henri Matisse
oleks praegu veel elus, siis võinuks ta hääletada Le Peni poolt.
Ma tean –
see on masendav ja hirmus mõte. Aga see tabas mind, kuna Londoni Tate Modernis
valmistati parajasti ette Matisse’i-Picasso näitust – tublisti hilinenud
väljapanekut, mida oleme oodanud juba terve sajandi – ja seetõttu oli mul
põhjust süüvida mõlema mehe ellu. Ja ma avastasin Matisse’i kohta asju, mis
tegid mind ärevaks.
Näiteks 1925. aastal intervjueeris teda üks Taani ajakirjanik ja kunstnike
immigratsiooni kohta olevat Matisse öelnud järgmist: “Minu meelest pole sugugi
hea, et Pariisi tuleb nii palju välismaa kunstnikke. Sageli on tulemuseks, et
neile kunstnikele iseloomulikke kosmopolitismi ilminguid peavad paljud inimesed
prantsusepäraseks. Prantsuse kunstnikud ei ole kosmopoliidid.”
Olgu peale,
need on vaoshoitud ja isegi viisakad esteetilised mõtteavaldused. Mingil juhul
pole tegu fašisti mõtetega. Kuid enamik inimesi, kes hääletas aprillis Le Peni
poolt, polnud samuti õiged fašistid. Nad on tavalised prantsuse patrioodid, kes
peavad isamaale sisse tunginud võõraste geenide vohamist hädaohuks. Selles
suhtes sarnaneb nende mõttelaad minu meelest Matisse’i omaga.
Tate Modernis
avatud näituse eesmärgiks on 20. sajandi kahe suurima kunstniku otsene
võrdlemine ja vastandamine. Paljud maalid toodi kohale mitmetest muuseumidest.
Ja tähelepanu keskmes on 34 pöördelise tähtsusega tööd kummaltki mehelt, mis
moodustavad dramaatilise vastasseisu, ehk nagu vaieldamatult matšolikum Picasso
oleks eelistanud öelda – minnakse käsitsi kokku.
See väljapanek on nii
selgelt vastandav, et kiusatus vaagida kaht geeniust muutus vastupandamatuks
juba enne näituse avamist. Prantsusmaa presidendivalimiste toimumine just õigel
hetkel oli juhus. Säärases olukorras leidsin, et oleks sünnis panna paika
mõningad tõsiasjad, millest lähtuda. Esimene neist oleks minu meelest see, et
mitte kunagi, isegi kui see tähendanuks vangiminekut ja loobumist oma Gaulois’
sigarettidest, ei kujuta ma ette Picassot hääletamas Le Peni poolt. Seda ei
oleks saanud juhtuda. See oleks olnud vastuolus kogu tema olemusega. Tõik, et
sama ei saa öelda Matisse’i kohta, ei pruugi kõigile korda minna.
Matisse
armastas korda. Ta oli kuulus oma laitmatu riietuse poolest igas olukorras.
Tema ateljee oli puhas nagu arsti vastuvõturuum. Ta isegi maalis, särk seljas
ja lips ees. “Instinkte tuleb talitseda, nii nagu pügatakse puude oksi,” teatas
ta nooruses, “siis arenevad nad paremini.” Picasso – kümme aastat noorem,
hispaanlane, pagulane, läbinisti boheemlane – poleks sellega nõustunud.
Tõepoolest – raske oleks leida vastandlikumat paari. Picasso oli id. Matisse
oli ego. Picasso oli boheemlane. Matisse oli väikekodanlane. Picasso oli
geenius juba poisikesena. Matisse pidi algselt saama advokaadiks.
Francoise Gilot, Picasso armuke 1940ndatel ja 1950ndate algul, kes külastas
koos Picassoga Matisse’i mitmel korral ja meenutas hiljem neid külaskäike oma
memuaarides, nimetas koguni Matisse’i kõnepruuki ebatavaliselt korralikuks ja
täpseks. Ilmselt mõjutas ka tema selge diktsioon kuulajaid, kes jälgisid tema
esinemisi Vichy ametlikus raadios 1942. aastal. “Kui oled pühapäeval, 27.
juunil kell 14.30 vaba,” kirjutas Matisse tollal oma sõbrale Pierre
Bonnard’ile, kes samuti hindas Vichy valitsuse alla jäänud Lõuna-Prantsusmaa
mõnusid, “siis kuula riigiraadio saadet Nizzast. Kuuled ülevaadet Nizzast,
milles ma räägin oma laululindudest.” Ühtki teist kunstnikku ei lasknud Vichy
kollaborantidest võimumehed eetri lähedalegi. Matisse’il õnnestus esineda
mitmes säärases saates. Ilmselt ei peetud teda Vichy valitsusele
ohtlikuks.
Samal ajal varjas Picasso end okupeeritud Pariisis. Sakslastele
tema sealolek ei meeldinud. Franco, keda Picasso oli igat moodi solvanud
lugematutel kunstisündmustel, oli nõudnud, et Picassol hoitaks silma peal.
Picasso oleks võinud põgeneda Mehhikosse või New Yorki. Tal oli selleks
võimalus. Aga ta ei kasutanud seda. Ta jäi Pariisi ja näis oma kohalolekuga
sakslasi lausa mõnitavat.
I maailmasõja ajal oli ta samuti Pariisi jäänud,
ehkki mitte nii kuulsusrikkalt. Gertrude Stein, tema tollane sõber ja patroon,
mäletab, kuidas nad jalutasid Raspail’ bulvaril, kui neist mürises mööda
kaitsevärvides suurtükiväekolonn. Steini sõnul hüüdis Picasso sellele osutades:
“Meie tegime seda.” Vahest vihjas ta, et mingil ähmasel moel oli tema põlvkond
süüdi sõja puhkemises? Aga see polnud nii. Tegelikult pidas ta silmas, et
kubistid olid need, kes leiutasid kaitsemaskeeringu.
See oli peaaegu tõsi.
Kubistide optilised katsetused murtud värvide ja vormiga polnud mitte ainult
andnud tõuget uuele maskeerimismoele Prantsuse armees, vaid sõjaaegsed võimud
olid koguni loonud oma rindejõududele kaks maskeerimise eriüksust, mis
koosnesid osaliselt kubistidest ja teistest progressiivsetest kunstnikest.
Võimude loogika kohaselt polnud keegi teine niivõrd pädev joonistama
kubistlikke kaitsemustreid veoautode ja suurtükkide külgedele kui kubistid
ise.
Picassot rindele ei saadetud. Hispaanlasena vältis ta väeteenistusse
võtmist ja ta polnud seda tüüpi, et minna vabatahtlikuna. Ka Matisse ei läinud
rindele. Esimese maailmasõja puhkedes oli ta juba 44 ja ta nägemine oli vilets.
Ehkki ta püüdis väeteenistusse astuda, lükati tema taotlus tagasi. Nii et umbes
samal ajal, kui Picasso jalutas koos Steiniga Raspail’ bulvaril, sai Matisse
kirja ühelt sõbralt rindel, kes pajatas, et mõlemad Prantsuse
maskeerimisüksused said endale maskotiks küüliku. Ja et küülikutele pandi
nimeks Matisse ja Picasso. Üksuste liikmed vaidlesid tundide viisi oma
maskottide üle. Vaidlused algasid küülikute kiitmisega. Aga varsti muutusid
need paratamatult nääklusteks kunstnike endi ümber. Kumb oli parem, Matisse või
Picasso? Me vaidleme selle üle tänini, eks ole?
Anekdoodi küülikutest saatis Matisse 1941. aasta augustis kirja teel edasi
oma sõbrale ja endisele foovile Charles Camoinile. Kõigist suurtest moodsatest
kunstivooludest, mis said alguse 20. sajandi Pariisist, võis fovism uhkeldada
kõige väiksema panusega välismaalastelt. Mitmed fovistlikud kunstnikud, eriti
Maurice de Vlaminck ja Andre Derain, avaldasid hiljem õelaid, Vichy valitsust
pooldavaid, võõramaalaste-vastaseid märkusi. Sellal, kui Picasso Pariisis
nälgis, lubati foovidel korraldada rohkem näitusi kui kellelgi teisel, nad
andsid rohkem intervjuusid, said rohkem arvustusi.
Vastuses küülikute-
kirjale kirjeldab Camoin loengut, mida oli äsja külastanud: “See juut ütles, et
Picasso on “meie aja suurim prantsuse kunstnik”. “Prantsuse kunstnik
sellepärast,” lisas ta, “et tegi meile seda au ja tuli töötama Prantsusmaale.”
Olin liiga arg, et protestiks otsekohe lahkuda, ehkki ma ei jäänud loengu
lõpuni. See on veel üks tõend selle kohta, milline jõud on juutidel meie aja
üle; see panigi aluse kogu sellele vastikule, võõrale juudi-stiilile, mille
taga seisab Picasso. Nüüd tuntakse seda kõike “Pariisi koolkonnana”. Kas pole
irooniline!”
Me ei tea, mida Matisse vastas. Ma ei usu, et ta nõustus. 1944,
kui selgus, et Picasso oli astunud kommunistlikusse parteisse, kirjutas Matisse
Camoinile ja kaitses Picasso kunsti. See oli temast kena. Aga kahtlemata oleks
ta pidanud sellele kirjavahetusele juba ammu lõpu tegema.
Näitus “Matisse ja Picasso” on Londonis Tate Modernis avatud 18. augustini.