Õppetund: kunsti pea- ja kõrvalvoolud Läänes ja Eestis
Osalesin 2.–3. juulil Senegali pealinnas Dakaris kunstikriitikute rahvusvahelise ühingu AICA seminaril, teemaks “Enamused ja minoriteedid”. Seminari juhatas sisse prantsuse kunstiteadlane Jacques Leenhardt, öeldes enesestmõistetavusega: “Tegemist on kaasaegse kunstiteaduse peavoolu-teemaga”.
Ah et peavoolu teema? Mida ütlevad selle kohta näiteks eesti, leedu, etioopia, soome jne. kunstiteadlased? Ameerikas aastaid elanud ja praegu Etioopias töötav kuraator Assegued Meskerem väitis, et neil ei räägi keegi mingitest enamustest ega vähemustest seoses kunstiga, neil eksisteerivad erinevad etnilised ja muud grupid lihtsalt kõrvuti koos ja probleemi ei tehta.
Ka minu ettekanne teemal “Etnofuturism – rohujuure tasandi poliitika”, mis Eesti kontekstis on ülim marginaalsus, sattus rahvusvahelises AICA kontekstis äkki rubriiki “peavool” ehk “mainstream”. Mainisin seda vastuolu ka oma sissejuhatuses. Seminaril kõlanud Aafrika identiteedi probleemide kõrval osutus etnofutu teema – soomeugri väikerahvaste identiteedi probleemid Venemaal – üllatavalt analoogiliseks paralleeliks neegritele (“neeger” on Lääne-Aafrikas positiivne sõna!!!). Sealhulgas rääkisin oma lemmik kunstnikust Juri Kutchyranist, kelle loodud Udmurdi lipuga sai tõmmata paralleeli USA mustanahalise David Hammonsi ja Inglismaa mustanahalise Eddie Chambersi lippudega.
Soome kunstiteadusesse on enamuste ja minoriteetide teema tunginud kah alles väga hiljuti seoses ARS ’01 näitusega Kiasmas ja seoses somaalia kogukonna tekkega Soome ühiskonda.
Loo moraal? Lääne kunstiteaduse peavoolu problemaatikate sündimine ja vahetumine põhineb filosoofilisel kirjandusel, ühiskonna reaalsel protsessil, ajalool, kunstipraktikal jms., mis väiksemates kultuurides sellisena võib-olla puudub või esineb mingis hoopis teises vormis. Suurte lääneriikide ja Ameerika teoreetikute käsutuses on rohkelt vahendeid raamatute publitseerimiseks, seminaride korraldamiseks jms. rahvusvaheliselt arusaadavates põhikeeltes, millisest info kuhjumisest tekivadki “pea-“ ja “kõrvalteemad”. Kui inglise ja prantsuse keeleruumis räägitakse palju “minoriteetidest”, siis teema seostub ajalooliselt mh. kolonialismi ja postkolonialismiga, mille tagajärjeks on valusad rahvastikuprotsessid kaasajal – immigratsioon jne.
Meie siin tahame ikka esirinnas olla ja kujutame ette, et käime ajaga kaasas. Samas ei peeta eesti kunstiteaduses “enamusi ja minoriteete” üldse mingiks huvitavaks teemaks. See ei tähenda, et oleme võrreldes rahvusvahelise tasemega erialases mõttes halvemad või alaväärsemad, lihtsalt meil puudub kolonialismi-postkolonialismi probleemi sõnastus sellisel kujul, nagu Senegalis, kus valged prantsuse kolonisaatorid viisid orjalaevadel minema musti mehi ja naisi. Kui tahame Lääne-Euroopa kunstiteadusest aga sisulist kasu saada, peame sealsed pea- ja kõrvalteemad “tõlkima” enda jaoks esmalt eesti keelde, läbi seedima siinse olukorra kontekstis ja siis ringiga tagasi “tõlkima” inglise või prantsuse keelde.
