Naabermaast paatoslikult ja puuetega
Vene ajal kümmekond aastat kirjastuses töötanud inimesena imetlen tänases Eesti Vabariigis ilmuvate kõikvõimalike raamatute rohkust ja uhkust. Raamatupoes näha kõrgetes riitades peamiselt banaalse sisuga ja täiesti tarbetuid raamatuid, mis näevad välja kui raamatukunsti tippteosed ning mille hinna eest võiksin nädal aega priskelt ära elada. Milleks peaks pruukima neid sadu edu- ja fenshui õpetuskogumikke - või kuidas seda järjekordset õnne ja heaolu saavutamise tarkade kivi nüüd parajasti kutsutakse -, muuks kui seltskondliku enesepettuse ja tingeltangeli animeerimiseks, millega üritatakse täita vaid oma materiaalselt külluslikku, kuid samavõrd vaimuvaese elu eetilist vaakumit!?
Sellel sissejuhatusel pole küll otsest pistmist kõnealuse raamatuga, kuid siiski hämmastas mind ka selle teose puhul ülepakutud paksukaanelisus ja kriitpaberilisus samas kui kunstiteoseid pole trükitud selles mitmevärvilistena. Soome klassikalist kunsti pole Eestis pole vist kunagi korralikult reprodutseeritudki. Ehk oleks nii luksusliku trükiteostuse arvel võinud leida pisutki "pappi" neljavärviliste tahvlite lisamiseks, et oleksime saanud imetella Edelfeldti või Järnefeldti, Gallen-Kallela või Schjerfbecki taieseid ligilähedaseltki algses koloriidis ja ilus. Rääkimata siis juba moodsast, abstraktsest kunstist või Marimekko kangast, mille ühevärviline repro pole enam lihtsalt puudus, vaid on juba sisuline viga.
Teine puudujääk, mis sellise soliidse teose puhul on täiesti lubamatu, on ebatäiuslik ja eksitav isikunimede register. Tekstist võib leida kümneid, isegi sadu nimesid, mis pole mahtunud sellesse mõttetusse registrisse, ja registris on kuvatud ohtralt nimesid, millel pole Soomega suuremat pistmist. Henrik Ibsen, Mikk Mikiver või Mati Unt pole küll kunagi Soomekultuuri esindanud. Samal ajal puuduvad registrist kõik lk. 202 Eestis tuntud kirjanikena loetletud soome kirjanikud alates Eeva Joenpeltost ja Paavo Rintalast lõpetades samas fotol kujutatud Leena Krohni ja kauaaegse Soome Instituudi juhataja Juhani Salokanneliga. Nagu muide ka Soome Instituudi esimene juhataja professor Seppo Zetterberg, kes kirjutanudEesti kohta enam kui ükski teine Soome kirjamees. Küll aga leiame registrist kellegi Stockholmist pärit ametniku C. G. Zetterqvisti, kes olevat loitsulisets luuletusest Jos mun tuttuni tulisi "kogunud 19. sajandi keskel kokku 467 tõlget eri keeltesse, mida siiski avaldatud ei ole" (lk. 176 ?!) Praegusel kujul on register pigem naljanumber - loend peamiselt neist tegelastest, kellel on Soome ja soomlastega olnud vaid põgusaid kokkupuuteid, eredaks näiteks keegi seltsimees Lenin, kes leiab registri alusel mainimist värvikas loendis: "Lenin, Stalin, Trotski jt." (lk. 97).
Eelöeldu on küll rohkem etteheiteks toimetamispoolele kui autoreile. Ent ka raamatu sisust kõneldes võib esitada kontseptuaalse küsimuse: milleks? "Soome ja soomlased" on etableeritud õppeotstarbelise väljaandena ning seega peaks see olema mõeldud eelkõige ülikoolis õppivaile filoloogidele ja ajaloolastele. Problemaatiline on aga see, kas ka Soomest põhjalikumalt huvitunud inimesed võiksid seda raamatut kuidagi kasutada teatmeteosena. Koostajate eessõnas on viidatud 1924. aastal ilmunud August Annisti raamatule "Soome maa, rahvas ja kultuur", mida meenutades otsustasid Lönnroti Seltsi liikmed koostada uuendatud samalaadse väljaande. Kahjuks jääb kohati mulje, et 80 aasta tagust väljaannet on vaid põgusalt redigeeritud ja hädapäraselt täiendatud. 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi esimeste aastate Soome elu ega arengud ei ole sellesse iseenesest mahukasse teosesse eriti küll mahtunud.
Albert Edelfeldti maali Turu rootsikeelse ülikooli rajamisest näeme nii esikaanel kui lk. 9 Soome indentiteedist kõneleva artikli juures, aga uuesti ka lk-l 147 teaduse ja hariduse illustratsioonina. Hoolimata sündmuse tähtsusest jääb taas küsida, kas keegi on raamatut kui tervikut ka toimetanud. Raamatule annab kammertooni Heinike Heinsoo peatükk "Sibelius, saun ja sisu", mis püüab nappidel lehekülgedel hõlmata kogu soomluse olemust. Ehkki kirjatükk on kahtlemata kompetentne, on see siiski kõrvaltvaataja pilk Soomele, mille asemel oleksin oodanud näiteks professor Seppo Zetterbergi või mõne teise tubli estofiili sissevaadet soomlusse, kuklas tuksumas eestlaste vastuoluline suhtumine naaberrahvasse. Kohati liialt erapooletu, strereotüüpne ja kiretu tundub see praegune sissejuhatus.
Märksa rohkem huvi pakuvad mulle need osad raamatust, mis vahendavad fakte, ülevaateid, käsitlusi, mille puhul võib eestlase vaatepunkti ka hoopis ära unustada. Näiteks Ott Kursi ülevaade Soome geograafiast ja piirkondlikust jaotusest on tõepoolest entsüklopeedilise väärtusega. Selles peatükis on ka tabel Soome tähtpäevadest, kust leidsin näiteks nimekuju "Mikael Argicola päev, soome keele päev" (peab olema: Agricola). Vähemusrahvuste ülevaates oleksin ka oodanud mingit tänapäevasemat käsitlust eestlastest Soomes, vaevalt lõppes nende roll tekstis mainitud 1917. aastaga.
Soome maakondade ülevaade on samuti kiiduväärt alajaotus, ehkki tuleb tunnistada, et näiteks murrete ülevaate tekstis ja kaardil esitletakse soomepäraseid piirkonna- ja maakonnanimesid üsna vastuoluliselt. Lk. 133 kaardi all on "lõunamurded", tekstis "edelamurded" ('etelä' soome keeles 'lõuna'), "edelapõhja" murded kaardil ja "Lõuna-Pohjanmaa" murded lk. 134 tekstis jne. Soomest kõneldes oleks tulnud kindlasti kasutada algupäraseid ja algkeelseid nimetusi nagu "Etelä-Pohjanmaa", mille eestindamine oleks sama hea kui Pärnu linna nime tõlkimine soome keelde "Lehmusto". Olgu lisatud, et soome keele ülevaate juures olev imepisike slängi alajaotus ei anna ligilähedaseltki ülevaadet kõnekeele tähendusest soome kultuuris ega lokaalsete slängide osatähtsusest, näiteks Helsingi rootsisegusest või Tampere keelest, mille elementaarse oskuseta pole lihtsalt võimalik mõista suurt osa soome kirjandusest.
Enam kui poole raamatust moodustab ülevaade Soome kultuurist, põhiliselt küll akadeemilisest kunstist, üsna tagasihoidlik on 1990-aastatest tänaseni ulatuva kultuurielu kirjeldus. Paraku veelgi põgusamaks jääb Soome eesrindliku majanduse ja sotsiaalelu käsitlus, mis võiks eestlastele pakkuda tänasel päeval sisuliselt palju rohkem huvi ja süvenemist kui näiteks kunagise rahvusliku ärkamise aja temaatika. Nokia fenomeni või põhjanaabrite heaoluühiskonna käsitlemine vaid läbi poliitilise võitluse prisma ei loo neist nähtustest sugugi objektiivset pilti ega teeni sellega ka potentsiaalset eeskuju loovat rolli eestlasest lugeja jaoks.
Kui midagi Soomest õppida, siis just seda, kuidas luua rahvuslikku üksmeelt strateegilistes arenguküsimustes. Näiteks üsna üksikasjaliku kirikuelu käsitluse asemel oleks võinud püüda tutvustada Soome konsensusliku tööturu- ja sotsiaalhoolekandesüsteemi kujunemist ning selle viimase aja tõsiseid probleeme, mille allikaks on muide Eesti praegune röövturumajanduslik naabrus (odav tööjõud, odav alkohol, prostitutsioon). Veel üks väike, kuid kõnekas näide. Raamatust ei leia me kauaaegse Soome arstkonna vanema (arkkiatri), 105. eluaastal surnud Arvo Ylppö nimegi, kes on ometi Soome pediaatriale ja üldse lastesse suhtumise kujundamisele antud panusega oluliselt tähtsam tegelane kui kõik sealsed peapiiskopid kokku. Kogu see temaatika, mis võiks tänasele eestlasele olla sisuliselt huvipakkuv ja eeskuju loov, on paraku surutud kokku Maarja Lõhmuse peatüki "Tulevik on Soome" kümmekonnale lehele. See osa oleks väga hästi võinud olla stereotüüpse eessõna "Sibelius, saun ja sisu" asemel raamatu alguses.
Raamat lõpeb lausega: "Igapäevaelu on tihti märksa keerulisem, ent unistama ja ühiseid rahvuslikke eesmärke seada on vaja - see võib aidata mõtteid koondada siis, kui juhtud parasjagu stressis või motivatsioonipuuduses vaevlema..." Sellest mõttest oleks pidanud raamatut alustama, sest soomlaste ajalool ja kogemusel on meie jaoks täna väärtus eelkõige sellepärast, et me ise rahvusena elame tõsises stressis ja süvenevas motivatsioonipuuduses, mida just soomlased on suutnud üksmeeles ületada.
"Soome ja soomlased"
Koostajad Maarja Lõhmus ja Eero Medijainen.
Toimetajad Ene Asu-Õunas, Heinike Heinsoo, Ott Kurs.
Elias Löönroti Selts. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005. 364 lk.
