Uue esitaja vana laul

Mõlemat liikumist iseloomustab rõhutatud eristumine kõigist teistest, nagu valge paberileht eristub määritust. Selle terava vastandumise loosungiks ongi UUS. Juulis 1932 peetud kõnes sõnastas vapside liider Artur Sirk (32) uue nii: “Kes annab rahvale tagasi usu eestlaste õnnelikku tulevikku ja heakäekäiku? Seda ei suuda teha praegused parteid. Uus rahvuslik jõud peab kujunema, kes päästab riigi ja rahva praegusest hädaseisukorrast. See jõud peab tulema rahva enda seast ja tuginema eestlaste igivanadel voorustel: ausal ja visal töökusel, julgel teol ja kindlal ohvrimeelel. Vabadussõjalaste liikumine tahab kujuneda seks uueks jõuks /…/.”

Res Publica sõnum vapside omast suurt ei erine: “Res Publica on uus erakond. Olgem ausad: vanade parteide ja poliitikute jaoks oli Res Publica tulek ebameeldiv üllatus. /…/ Res Publica on ainus “Toompea poliitikute kõrvalt” tulev erakond, mis jõuab kindlalt Riigikogu järgmisse koosseisu. /…/ Res Publica on värske ja puhas erakond.” (Miks valida Res Publica?) Või seesama kokkuvõtlikult Juhan Partsi (36) enda suust: “Me pakkusime sisulise alternatiivi olemasolevale poliitikale. Me pakkusime Uut Poliitikat.” (kõne Res Publica võitjate konverentsil 2. novembril)

Nii vapsid kui ka Res Publica loovad oma propagandas uue aatelise poliitiku mudeli, mis vastandub seni kehtivale mudelile poliitikust kui saamamehest.

Sirk: “Vabadussõjamehed on tulnud kokku seks, et ütelda avalikult oma sõna praeguse majandusliku ja sisepoliitilise olukorra kohta. Meid ei juhi seejuures isiklik ega kihihuvi. Oleme teadlikud, et kanname vastutust oma tegude eest eesti rahva tulevaste põlvede ees.” (kõne juulis 1932)

Parts: “Me oleme tugevad oma erialavaldkondades, mitte poliitikategemises poliitika pärast. Mis siin salata, ka ma ise ei oska täna mõelda nagu parteipoliitik.” (kõne 26. jaanuaril Res Publica valimiskonverentsil.)

Mõlema poliitilise liikumise jõuline esiletõus toimus sarnasel ajal. Iseseisvumisest oli möödunud rohkem kui kümme aastat. Esimene vabariik oli toona majanduskriisis, praegust ähvardab see samuti. Vähemasti Parts jätab avalikkusele olukorrast niisuguse mulje. “Eesti seis kandidaatriikide tööstuse struktuuri võrdluses on kõige nigelam ja senise spetsialiseerumise jätkudes praktiliselt lootusetu,” tsiteeris parteijuht Halle Majandusinstituudi uurimust oma kõnes jaanuari lõpul.

Võlusõna korruptsioon

Mis on Eesti riigis mäda? Vastus on üks ja lihtne: korruptsioon. See lausa võlusõna läbib punase niidina nii vapside kui ka Res Publica valimispropagandat. “Meie viletsuste algpõhjuseks on vastutustundetu erakondlik võimutsemine ja saagi ahnitsemine ning erakondlik korruptsioon,” kuulutas Sirk juba 60 aastat tagasi. “Eesti Vabariigi majanduse ja riikluse toimimise tõsiseks ohuks on korruptsioon ja sundparteistamine,” kordab sedasama nüüd ka Parts.

Mida ette võtta? “Sõda korruptsioonile!” skandeerib Res Publica, korrates oma aatekaaslaste vapside sõjakuulutust aastast 1932: “Meie liikumine on korruptsiooni hävitav liikumine.”

Kuidas see võitlus täpselt toimuma peaks, ei saa päris hästi sotti. Res Publica valitsemisprogrammis on lubatud kehtestada “poliitikute vastutuse seaduse, mis sätestab materiaalsed karistused korruptsiooni eest”. Midagi sarnast oli ka vapsidel, kes tahtsid korruptsiooni vastu võitlemiseks seadust, mille alusel saaks korruptiivsel teel rikastunud poliitikutelt nende vara ära võtta riigi omandusse.

Mõlemad liikumised juhivad tähelepanu riigi varaga sahkerdamisele ning sellele, kui hästi poliitikud rahva arvel elavad. “Näeme üllatuslikku vaatemängu sellest, kuis erakondlikel härrasmeestel nende tehingud-toimingud ja ärid-sahkerdused õnnestuvad ometi kõik imehästi /…/. Justkui jumalikust küllusesarvest, nagu mingist salapärasest varasalvest voogab õnnistusi rüppe ainult neile mõnesajale tõusik-isandale, kes roninud üles Toompeale,” kirjutas jaanuaris 1934 vaps Juhan Libe.

Res Publica valimisplatvorm jätkab seda mõtet: “Terav probleem on seniste poliitikute tava kasutada neile usaldatud rahva mandaati isikliku rikastumise huvides. Parlamendi eripensionid, luksuslikud ametiautod ja korterikompensatsioonid on vaid mõned näited.”

Rohi valitseva korruptsiooni ja sahkerdamise vastu on sama tuntud kui validool või aspiriin. “Riigis valitsev korralagedus on vaja lõpetada. Res Publica on tulnud, et kord majja lüüa! Vali kord!” Ja mida siis taotlesid vapsid? Muidugi sama: “Kaotada korralagedus majanduses.” (EVL kongressi resolutsioon 17. detsembrist 1933.) Või luulevormis: "Aita kaasa pojal, mehel riiki luua - Korda, puhtust, tõde majja tuua." (Pää püsti, eesti naine!; 1933.)

Kord oli vapsidele südamelähedane mõiste. Korra majja löömine märkis platsi puhtaks löömist ja ka kõva kätt. Karikatuurides esineb vaps seetõttu musta baretiga mehena, kelle lahutamatu kaaslane tubli kodumaine kaigas.

Kas juhuslikult või mitte on ka Res Publica valimisloosungil “Vali kord!” kaks tähendust. Vali kord nimelt tähendab veel kõva korda.

Vabadussõjalased ehk vapsid

Organiseerusid 1929 ja saavutasid populaarsuse tipu 1932-1933. Tegemist oli parempoolse populistliku liikumisega, mida on peetud ka paremäärmuslikuks. Liikumist juhtis noor karismaatiline advokaat Artur Sirk. 12. märtsil 1934 haarasid Päts ja Laidoner võimu ning keelustasid vapside organisatsioonid. Pärast väidetavalt provotseeritud mässukatset 8. detsembril 1935 hulk vapse arreteeriti ja mõisteti vangi. Sirk põgenes välismaale, kus ta 1937. aastal tegi Luksemburgis enesetapu. Tegu võis olla ka poliitilise mõrvaga.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid