Visiit vanale valitsejale

Restoran Maharaja

Raekoja plats 13

12-23

Hinne: 6,5

Kümmekond aastat tagasi oli Raekoja platsi Apteegi tänava poolne nurk üks Eesti uue elu elitaarsemaid majakaid. Esimene india restoran Maharaja rabas algavas revolutsioonpohmellis oma eksootilisusega: seesugusest söögikohast polnud siinmail seni undki nähtud. Hiina köögi invasioon oli veel kaugel, ka samasse kvartalisse siginenud Tanduuri ja Elevanti andis veel oodata ning erutavat välismaa hõngu levitasid vaid Kofkini pastabistrood. Vastuvõtt Maharajas oli tollal klass omaette, väga cool ja peen žest.

Idamaa imeteod jätkuvad siiani: Maharajast on saanud Raekoja platsi vanim tegutsev restoran, isegi tema välisilme pole aastate jooksul vist põrmugi muutunud. Ilmade soojenedes on siiagi tekkinud avar puitterrass, mis ootamatut maikuist külmalainet trotsides edutult möödujaid meelitab.

Siseruumid on keldrikorrusel. Tumeroheline puit ja napp valgus jätavad ruumist üsna kitsukese mulje. Küllap on siingi üht-teist algusaegadest muutumatuks jäänud. Omajagu purgidžinniaja- nostalgiat tikub vägisi hinge pugema, kui ülevoolavalt lahke šveitser meid kohale juhatab, üleriided seljast aitab, ja riputab need siis... toolileenile. Olemine on siin igatahes hubane. Seinaääri mööda jooksevad mugavad pehmed pingid ja mängib üsna tänapäevase kõlaga india popmuusika.

Menüü toob uje, aga lahke roosas rõivas tütarlaps, kes kohati eesti keelega pisut hätta jäädes kärmesti inglise keele appi võtab. Mõistmisega raskusi ei teki, toiduvalimisega läheb aga omajagu aega, sest valik on üsna lai. Kahjuks ei saa toidu kõrvale juua india õlut, mis ühel toidukaardil kirjas, kuid teiselt maha tõmmatud. Selle asemel tellime traditsioonilist Lõuna-India jogurtijooki lassit (22 krooni), mis siin küll kefiirijoogi nime all kirjas on. Valida on magusa ja soolase vahel, viimane tundub toidu juurde mõnusam ja maitseb tõesti päris hea, ehkki suvisem ilm annaks sellele mahedale joogile erilise võlu. Masala papad ehk krõbe läätseleib tomati ja sibulaga (18) on tõhus isutõstja – see kerge ja mõnus krõbusk on üks india köögi parimaid palu.

Kolmest pakutavast supist langeb valik herne- (muttar ka shorba) ja kanasupile (murg shorba, mõlemad 58). Lauda tooduna osutuvad mõlemad leemed kanasupiks, mis maitseb üsna koduselt: pisut karrimaitselises piimakarva supis on rohkesti kanafileekuubikuid. Mõnus roog, kuid soolase hinna kohta igavavõitu.

Pearoad serveeritakse väikestes sangadega metallist anumates, kust igaüks rooga enesele taldrikule võib tõsta. Lisandiks valime shahjehani pullao ehk maitsestatud riisi aedviljaga (98). Kena porgandikirju basmatiriisimäe otsas on kaunistuseks rosinaid ja portsjon on tõepoolest rikkalik. Teistelt liudadelt vaatavad vastu achar gosht (karri-lambaliha, 198), murg tikka noorani (grillitud kanaliha mahedas koorekastmes pähklitega, 169) ja paneer pasanda (pähklitega täidetud kodujuust küpsetatuna valges kastmes, 139). Kana ja kodujuust on sarnases mahedas beežis kastmes, maitsestatud riisiga koos saab neist rammus sametine suutäis, mis ei ründa suulage ühegi kurja vürtsiga. Kandilised kodujuustuviilud klapivad hästi india pähklitega, tulemus on pehme ja soojendav nagu Bollywoodi neidude ninahäälne laul.

Tumepunases kastmes lambaliha on hoopis jõulisema ja karusema mekiga. Lihatükid on pehmed ja suupärased, kaste rikkalikult vürtsikas, pisaratest jääb asi siiski kaugele. On tunda nelki ja ka lambalihale omane tugev maitse ei kao vürtside varju.

Portsjonid ei tundu esmapilgul kuigi suured. kuid vaagnate tühjendamisega tekib tõsiseid raskusi. Magustoit oleks juba liiast, seepärast piirdume tulimagusa ja koorese india teega (18).

Tallinna india restoranide seas kuulub Maharaja raudselt esikolmikusse!