Terry Pratchett “Kübaratäis taevast”
Usun, et see ei ole Pratchetti parim raamat, aga samas jälle piisavalt hea, et kella neljani öösel lugeda. Niisiis, teine raamat, mille peategelasteks on Kriidimaa tüdruk Tiffany Aching (nüüd juba 11-aastane) ning väikesed nalja- ja napsihimulised haldjad Nac Mac Feegle’id. Käes on aeg hakata mõne vana nõia juures õpilaseks, kuid loomulikult ei lähe kõik viperusteta – silmitud olendid teistest dimensioonidest on valvel. Nagu ka head jõud, kuidas siis muidu.
Selle üle tahaksin küll kurta, mida vanad eestlasedki on tähele pannud: üks mees jõuab rohkem kirjutada kui kümme meest tõlkida. Või ehk oli tahtlik, et leheküljel 248 asub ähvardavalt tegevusse Granny, kellest varem ega hiljem silpigi ei räägita? Juhtumisi tean, et granny tähendab vanaema, aga ikkagi. Muide, ka esimeses raamatus oli üks selline koht. Teiseks tekib just selliseid sõnauperpallidega kaunistatud raamatuid lugedes soov leida viiteid tõlkimatule sõnamängule, mis originaalkeelt tundmata ja süvenemata kaotsi lähevad. Vähemasti minus tekitasid need lapsepõlves erksa huvi teiste keelte vastu.
