Jüri Vilmsi tapsid Soome valged
Eesti iseseisvumise peamine võtmeisik - kõige noorem, kõige julgem ja kõige avarapilgulisem Päästekomitee liige Jüri Vilms (13.03.1889-13.04.1918) on eestlaste teadvuses pikka aega varjus olnud. Ka enne sõda tegelesid tema saatuse ja mälestusega vaid endised sõbrad ja üks entusiastist uurija (Aleksander Looring, kelle sakslased 1942 hukkasid). 1993 pühendas Jaan Kross talle romaani “Tabamatus”. 1998 avaldas Ilmamaa kirjastus Vilmsist koguni kaks raamatut – Eesti mõtteloo sarjas Vilmsi enda artiklitest Kahe ilma vahel ja A. Looringu koostatud ja kogutud tekstidest J. Vilms mälestustes. Vastukajad jäid tagasihoidlikuks; võibolla häbenedes Vilmsi vasakpoolsust. Et Eesti tänaste poliitikute ja ajakirjanike mõtteis sotsi-tüvelised mõisted ikka veel assotsieeruvad kommunismi ja kõige sellest tulenevaga, ei oldagi enamasti teadlik vasakpoolsuse määravast rollist Eesti iseseisvumisel ja esimestes valitsustes.
Teada on, et Vilms koos kolme kaaslasega suundus Käsmust üle lahe 27.märtsil 1918, maeti Helsingi lähistel hiljemalt 13.aprillil ja laibad leiti ning toodi Eestisse detsembris 1920. Vastavalt uurimistulemustele jäid tapjateks sakslased, mis rahuldas nii Soome kui Eesti osapooli.
Nüüd, kaheksa aastat pärast Seppo Zetterbergi uurimuse Jüri Vilmsin kuolema ilmumist Soomes on kirjastus Tänapäev teinud selle Erkki Bahovski tõlkes ka eesti lugejale kättesaadavaks. 269-leheküljelise raamatu alapeakirjaks on Eesti asepeaministri hukkamine Helsingis 13. aprillil 1918. Sisuks ülevaade Vilmsi elukäigust kuni tema kadumiseni, otsingutest ja otsijatest ning järelkajadest. Lõpus viited, kirjandus ja nimeregister.
Vilmsi kadumise asjaolude kirjelduse ning selle kohta omaks võetud ametliku legendi on Zetterberg võtnud eriti täpse vaatluse alla ning vastuvaidlematult tõestanud selle absoluutse paikapidamatuse. “Tunnistajate” konstrueeritud eestlaste marsruut on igas tükis ümber lükatud: Suursaarele nad ei pääsenud, mai alguseni punaste käes olnud Kotkasse ei saanud sakslased neid tuua, Regina-nimeline laev seisis remondis ja ei olnud ülepea võimeline jääs liikuma, suhkruvabriku õuel ei ole sakslased kedagi hukanud jne.
Sama põhjalikult on Zetterberg välja selgitanud legendi autorite ehk võtmetunnistajate elulood ja selle kolmiku omavahelised suhted, mis ei jäta vähimatki kahtlust, et tegemist oli omavahel ammu tuttavate ning osalt Soome salateenistusega seotud sulidega, kellele olid saanud või tehtud teatavaks Vilmsi ja kaaslaste hukkumise asjaolud. Zetterberg väidab, et “Soome võimudel polnud õrna aimugi, missugustele tulemustele olid eestlased oma Vilmsi-uuringuis jõudnud ja kellelt see info pärines” (102). Aga võibolla oli asi täpselt vastupidi? Lollitati pigem Eesti poolt, kus ei teatud, et peatunnistaja, kes dokumentides esines kui “major J.[oel]”, on Eestis mitme kuriteo pärast tagaotsitav Krapifsky, kel polnud ühtki ohvitserikraadi.
Kogu jant meenutab viletsat spioonifilmi, kus ise fabritseeritakse arveid ning kirjutatakse endale kirju ja esitatakse neid tõenditena jmt. Eesmärk oli Eesti poolelt võimalikult rohkem raha välja pumbata, kuni lõpuks ka haud “üles leiti”.
Poliitiline situatsioon oli ka Soomes ärev ja ebakindel. 6.12.1917 oli Svinhufvudi parempoolne valitsus kuulutanud Soome iseseisvaks. Vilmsi Eestist lahkumise ajal olid Helsingis ja Lõuna-Soomes juba üle kuu võimul samuti iseseisvust pooldavad Soome sotsiaaldemokraadid ja käis kodusõda Kesk- ja Põhja-Soomes paiknevate Mannerheimi vägedega. Valgetele oli appi saabumas Saksa diviis sama kindral Rüdiger von der Golzi juhtimisel, kes aasta hiljem seisis Lätis Landeswehrile appi tulnud diviisi eesotsas ja pidi Võnnu lahingus eestlastele alla vanduma. Tol korral oli Ajalool veel mitmeid võmalusi, Soomes oli punane meelsus ülekaalus, ja Mannerheim oleks kümne tuhande sakslase abita ning valge massiterrorita vaevalt võita suutnud.
Selle erakordselt verise ajajärgu šokist hakkavad soomlased alles nüüd, kolm inimpõlve hiljem üle saama. Lahinguis langes kummalgi poolel 3500 inimese ringis, punane terror nõudis üle 1600, valge terror ametlikel andmeil ligi 8400 inimelu, millele lisandusid 80 000 arreteeritut, kellest vähemalt 12 000 esimesel suvel vangilaagrites nälga ja haigustesse surid. Valgete püssitorude ette võis pikalt arutlemata sattuda iga vähegi punaseks peetav isik (meenutame Eesti 1941. ja 1944. aasta suvelahinguid).
Oma versiooni Vilmsi saatusest jätab autor välja pakkumata. Riskime ainuvõimaliku järeldusega: Vilms langes Soome valgete ohvriks, kusjuures kõik võinuks õnnestuda, kui oleks jõutud Soome päev-paar varem. Viivituse peapõhjuseks oli ürgeestlaslik kitsipunglus ehk reisilistele tallitäie hobuste seast loovutatud kõlbmatu veoloom. Omanik kinnitas hiljem, et jääle kõngenud hobune oli isepäine ja arg ega astunud iialgi üle takistuste (jääpragude). Esmalt looma “veendes”, siis rege lükates ja tirides kaotati päevi. Nii jõuti hilja Kotkasse või Loviisasse punaste juurde, kes mõni nädal varem olid aidanud M. Martnal, E. Virgol, K. Pustal ja prof. A. Piibul üle jää Ahvenamaale ja sealt Rootsi pääseda. Vilmsile kui naaberriigi asepeaministrile võidi ka saatja(d) ning mõjukad kirjad kaasa anda. Ilmselt satuti Helsingisse suundudes kaitseliitlaste kätte. Kuulujutud Eesti punastest spioonidest kütsid kirgi, mehed lasti pikema jututa maha ja alles kui riietest tulid välja sisseõmmeldud dokumendid ja rahasummad, võeti ühendust Soome salapolitseiga. Selle mureks sai nüüd rahvusvahelise skandaali vältimine.
Esialgu püüti jälgi peita. Huopalahtis olid sakslased 12. aprillil hukanud ca 45 punaväelast. Nende jaoks oli samasse kaevatud suur haud, kuid kuni järgmise päevani said omaksed lähedaste surnukehi ära viia. Keegi hiljem ülekuulatutest ei olnud seal eestlastest midagi kuulnud. Igatahes aga, kui järgmisel päeval järelejäänud 32 ohvrit hauda aeti, olid selle põhjas roguskiga kaetud nelja eestlase laibad, võimalik, et kerge liivakorra all, mis haua räpakal avamisel 32 kuud hiljem muidugi enam silma ei torganud. Kus nad tabati ja kus tapeti, on täpselt teada vaid luurajate Valhallas.
Zetterbergi kahtlus, et kodumaale võidi tuua juhuslikud ohvrid, on siiski ebausutav, sest haua avamisel viibinud Vilmsi sõber Kalbus ja teda saatev Tallinna Keskhaigla peaarst dr Sibul oleksid sel vaevalt sündida lasknud.
Zetterbergi raamatus on avaldatud tõendina esitatud töödeldud mahalaskmisfoto ja selle täielik originaal. Laskjad on valgesoomlased, hukatavaid on vähemalt viis ja koht on mingi künkanõlv. Siiski ei väidaks ma nii kindlalt, et “tegemist ei ole Vilmsi hukkamise, vaid teadmata sündmusega, mille fotot tema saatuse uurijad kasutasid ametliku versiooni konstrueerimiseks”. Viies mees võiski olla punavalitsuse esindaja.
Teatavasti pälvis Eesti pärast Tartu rahuga saadud Nõukogude valitsuse tunnustust esimese de jure tunnustuse Soomelt 1920. aasta juunis, mil Eesti-poolne komisjon uuris Vilmsi saatust. Eesti saadik Soomes O. Kallas on 4. juunil palunud uurimisandmeid mitte avaldada, kuna Soome valitsus näib olevat asjasse segatud ja enneaegsed süüdistused võiksid "asjale" (tunnustuse saamisele? M.S.) kahjuks tulla. Kui 7. juunil saabus iseseisvuse de jure tunnustus, oli süüdistamine muutunud kohatuks. Sakslased kõlbasid patuoina rolli suurepäraselt, ja süüdistuse hõredus ei huvitanud enam kedagi. Ise ei vaevunud nad end Eesti-suguse “kummalise väikese riigiebardi” vastu kaitsma.
