Herman Hesse. “Siddharta. Hommikumaaränd”
Hesse oli vaieldamatult meie, liialt boheemitsevate kultuurinoorte, kultuskirjanikuks number üks. Me olime täiesti normaalselt 16-aastased ja seoses kirjandusklassi süvendatud kohustusliku kirjanduse hunnikutega suurt midagi muud peale sügavate klassikute lugeda ei jõudnud, tänapäevasemate autorite juurde jõudsime hoopis hiljem, seega oli Hesse eriti kõva sõna, top viies olid veel Tagore, Bulgakov, Marques ja Wilde. 1991. aastal elasime literatuurselt sajandi alguses, mingites kummalistes muinasjuttudes, mille lugemise taustaks kuulasime Pink Floydi, U2-te, Depeche Mode’i, Renaissance’i, Cocteau Twinsi, Dead Can Dance’i ja Tom Waitsi. Hesse sobis sinna ritta väga hästi. Hesse on hitt, eriti tema “Siddharta” ja see kuulub sa-lihtsalt-pead-seda-lugema raamatute nimistusse, tahad sa seda või mitte. Okei, sa võid “Klaaspärlimängu” lugemata jätta ja sa ei pea lugema kõiki koelhosid, markeese ja saad heal juhul ka Tagoreta hakkama, konkreetselt selle raamatuga on aga paraku nii, et selle lugematajätmine on lünk mis lünk. Asu asja parandama! Taustaks võid vabalt kuulata mingit sulle kangesti meeldivat edetabelit, olgu selleks klassika, punk, räpp või disko. Hesse juhib igal juhul.