Eric Stenbock - dekadentlik õuduskirjanik ja Eesti mõisnik
"Õpetlane, kunstitundja, joodik, poeet, pervert, kõige võluvam mees,“ iseloomustab William Butler Yeats legendaarset dändit, viktoriaanlikku õuduskirjanikku ja Kolga mõisnikku krahv Eric Stanislaus Stenbocki.
Kuigi Stenbocki aadlisuguvõsa nimi on Eestis teada-tuntud, on üks värvikamatest selle nime kandjatest, Eric Stenbock, olnud siin siiani üsna tundmatu suurus. Teatmeteostest võib lugeda, et Eric Magnus Andreas Harry Stenbock on eesti kirjanik. Eesti keeles pole ta, tõsi küll, midagi kirjutanud. Kes siis oli see kurikuulus krahv Stenbock, Oscar Wilde’i kaasaegne, kellest tema elu ajal Londonis rohkem kuulujutte ja anekdoote räägiti kui skandaalsest kirjandusklassikust endast? Kuhu on kadunud tema kunagine kuulsus ja millised täpselt olid tema sidemed Eestiga?
Eric Stenbocki ema Lucy Sophia oli Manchesteri puuvillatöösturi, Breemenist Inglismaale rännanud ja seal jõukaks saanud Johan Frerichsi tütar. 1858. aastal sõitis eduka ärimehe perekond Itaaliasse Merano kuurortisse puhkama. Merano linn oli tollal Habsburgide erilise soosingu all ja seetõttu Kesk-Euroopa aadli hulgas väga populaarseks suvituskohaks. 19-aastane Lucy kohtas seal oma tulevast abikaasat, Bogesundi krahvi ja Torpa parunit Erich Stenbocki. Lucyl oli hästi näkanud – mõjukasse Rootsi aadlisuguvõsasse kuuluv Erich Friedrich Diederich Magnus Stenbock omas Merano lähedal väikest Rottensteini lossi kuid oli lisaks sellele suurte maavalduste pärijaks Eestis. Kolga mõis, mille Stenbockid De la Gardie’delt 17. sajandi lõpus abielu kaudu endale said oli sellest ajast peale jõudsasti kasvanud ning koos kõige juurdekuuluvaga omandanud mõõtmed, mis kannatasid juba võrdlust mõne väikese Saksa vürstiriigiga. Vähem kui aasta pärast Lucy ja Erich abiellusid ning 12. märtsil 1860 sündis neile Lucy vanematekodus poeg Eric. Järgmisel aastal tabas aga perekonda tragöödia – 27-aastane Erich suri Rottensteinis, tõenäoliselt alkoholi liigtarbimise tagajärjel. Valdused Tiroolis, kuhu noor abielupaar oli kavatsenud elama kolida, müüdi ning mõis Eestis läks tagasi Erichi isa Carl Magnuse kätesse väikese Ericu täisealiseks saamist ootama.
Lucy abiellus uuesti, seekord lennukalt karjääriredelil tõusva riigiteenistujaga, kes üsna lühikese ajaga jõudis Riigikassa sekretäri kohale. Francis (Frank) Mowatt oli tagasihoidlik ja heasüdamlik mees ning tõenäoliselt ka hea kasuisa, kuid Eric ei sallinud teda. Kuna Stenbockid soovisid, et Eric saaks hariduse väljaspool Suurbritanniat, saadeti ta 1875. aastal õppima Wiesbadenisse. Järgnevatel aastatel reisis ta mööda Saksamaad, Venemaad ja Eestit, 1879 naases Inglismaale ja astus Oxfordi Balliol College’isse. Kuigi tal polnud kunagi vaja tööd teha – emapoolne vanaisa pärandas talle surres suure summa raha ja Eestis ootas teda majoraatmõis, arvas ilmselt kasuisa, et Oxford oleks noormehele tulevaseks eluks hea ettevalmistus.
Eric jäi Oxfordi küll ainult neljaks semestriks, kuid see periood kujunes tema elus tõepoolest tähendusrikkaks. Muuhulgas pöördus ta seal katoliku usku ja võttis endale nime Stanislaus. Õpingute ajal leidis ta endale ka kaks sõpra kogu eluks – Iiri suurmaaomanike seast pärit Terence Woulfe Flanagani ja Glasgow dokitööliste peres üles kasvanud Benjamin Francis Conn Costelloe, kellest sai tuntud advokaat ja kes hakkas ka Ericu finantsasjade eest hoolt kandma. Kuigi Flanagan ja Costelloe olid väga praktilised mehed toetasid nad Ericu kasvavat luulehuvi ja julgustasid teda jätkama oma kirjanduslikke katsetusi. 1881. aastal avaldas ta Oxfordis õhukese värsikogu „Armastus, uni ja unenäod“ („Love, Sleep and Dreams“ I>).
1881. aasta aprilliks oli Eric Oxfordist välja kukkunud. Ta sõitis Mandri-Euroopasse, veetis osa suvest Stenbockide suvekodus Tsitres ja sügise Kolgas. Oma suurt suguvõsa külastades jätkas ta luuletuste kirjutamist, peamiseks eeskujuks prerafaeliidist kunstnik ja poeet Simeon Solomon, kes oma homoerootikast laetud teemadega oli Oxfordis kultusfiguuriks. Euroopa-reis venis ettekavatsetust pikemaks kui Eric oli sunnitud Peterburis nädalateks haigevoodisse jääma. Tema kirjades Costelloele ilmnevad esimesed märgid pettekujutlustest, mis teda elu viimastel aastatel vaevama hakkasid – Eric oli veendunud, et tema ja Costelloe ühine sõber More Adey on vahepeal surnud. Võimalik, et just sel ajal raviti teda esimest korda oopiumiga, millest ta hiljem sõltuvaks jäi.
1883 ilmus uus luulekogu „Mürt, ruut ja küpress“ („Myrtle, Rue and Cypress“). See sisaldas mitmeid 1881. aastal Kolgas kirjutatud luuletusi ning oli pühendatud Simeon Solomonile, kellega Eric vahepeal sõbraks oli saanud, nõbu Arvidile ja salapärasele Charles Bertram Fowlerile, kes võis olla noormees, kellesse Eric Oxfordi-õpingute ajal armunud oli.
Kuigi Ericul oleks juba tollal pidanud olema raha jalaga segada, tunnistas ta 1880-tel tihti, et tal on näpud põhjas. Võib-olla oli põhjuseks see, et tema raha oli seotud kinnisvaraga, võib-olla kontrollis tema finantse kasuisa. 1884. aastaks olid ta võlad Londoni laenuandjate juures igatahes nii tõsised, et ta pages ära Belgiasse, kuhu jäi terveks talveks. Rahaprobleemid ei olnud ilmselt kaotanud aktuaalsust ka järgmisel aastal, kui Ericu sulest ilmus lustlik „Võlausaldajate ballaad“ („The Ballad of Creditors“).
1885. aasta veebruaris suri Ericu eesti vanaisa Carl Magnus Stenbock, perekonna patriarhaalne pea ja keskpunkt, kelle kauakestnud valitsemisaja jooksul oli Kolga pikema- või lühemaajaliseks elukohaks kümnetele sugukondlastele. Stenbockid olid omavahel tihedasti läbi käiv ja kokkuhoidev perekond, kelle hulgas leidus põnevaid isiksusi. Elavad mälestused sellest perioodist Kolga ajaloos on kirja pannud Walter von Wistinghausen, kes veetis seal suure osa oma poisipõlvest. Mitmed pereliikmed nagu ka Eric kaldusid meelsasti müstikasse. Suguvõsas oli väidetavalt läbi aegade esinenud selgeltnägijavõimeid ja leidus mitmeid inimesi, kes võisid jutustada üleloomulikest juhtumistest, mille peategelaseks oli tihti Carl Magnus, austava hüüdnimega Apa (Altpapa) ise. Loomulikult polnud Kolga mõis ka mingi kummitustevaba koht. Kesköösel uitas mõisakoridorides ringi valge daam. Lastes tekitas hirmu Apa unenägu, kus keegi „nõid“ talle tema täpse surmakuupäeva avaldas ja teda seejuures kätte hammustas. Hammustuse jälg olevat järgmisel hommikul näha olnud ja Carl Magnus ettekuulutatud ajal surnud. Sama „nõiaga“ olla kohtunud ka Eric Stenbock, kellele tuli koridoris vastu „punapäine, õudusttekitavalt kilavate silmadega naine“. Von Wistinghausen jutustab, et kui Eric jahmunult tagasi põrkus, sööstis naine tema poole ja hammustas teda kätte. Kuigi ametlikult otsustati, et võõra naise puhul oli tegemist põgenenud ja majja tunginud hullumeelsega (?) oli Kolga jälle ühe tondi võrra rikkamaks saanud.
Eric jõudis Eestisse varsti peale Carl Magnuse matuseid. Temaga tuli kaasa sõber Frank Costelloe – tõenäoliselt nii moraalseks toeks kui majanduslikku nõu andma, kuid viimane pidi varsti Inglismaale tagasi sõitma, et abielluda. Nii või teisiti teatas Eric, et ta Kolka jääda ei kavatse, mõisamajandus või majandus üldse polnud kuidagi tema huvialadega seotud. On tõdetud, et Eric ei tundnud raha väärtust, kuid et ka tegu oli lihtsalt erakordselt suuremeelse inimesega. Kuna talle tundus ebaõiglane olla ainus eesõigustatu suures mõisas, millega olid seotud paljude inimeste elud, saatis ta kõigile oma kadunud isa seitsmest elusolevast õest-vennast suure summa raha ning soovis loobuda ka osast mõisasissetulekutest, millega sugulased aga ei nõustunud.
Kuigi Eric oli oma rohkearvuliste sugulaste poolt väga armastatud, rabas ta ümbritsevaid inimesi oma ektsentrilisusega. Ta kandis erksavärvilisi riideid, näiteks ererohelist ülikonda koos oranþi särgiga ja nokk-kingi, ka sisaldas tema garderoob suurel hulgal kõikvõimalikke idamaiseid hõlste ja siidhommikumantleid. Koos Kolga lastega korraldas Eric tihti improviseeritud teatrietendusi ja kõikvõimalikke mänge, kus tema eksootilised riideesemed ohtralt kasutamist leidsid. Walter von Wistinghauseni õde Theophile von Bodisco on Ericut kujutanud Charlesi tegelaskujus romaanis „Vana vabahärra maja“. Seal kirjeldab ta näiteks juhtumit, kus Kolka saabunud arst saab hingepõhjani vapustatud, kui leiab oma päralejõudmisel mõisa suurest hallist eest mustlaslaagri, kes on koondunud ümber saali kivipõrandale süüdatud lõkke.
Ebatavaliselt olid sisustatud ka kaks Ericule eraldatud tuba mõisa kolmandal korrusel. Üks neist oli tapetseeritud üleni moonipunaseks, magamistuba oli värvitud türkiissiniseks. Voodi kohal ilutses pentagramm. Tubades heljus viiruk ja kõikvõimalikud muud kummalised aroomid, mis imbusid ka ülejäänud majja. Eric oli selleks ajaks loonud endale oma isikliku religiooni, mis oli segu budismist, katoliiklusest ja puuslikukummardamisest ning see paistis välja ka tema elamisest. Frank Costelloe abikaasa Mary, kellest varsti peale tema külaskäiku Kolka sai hoopis proua Bernard Berenson kirjeldab Ericu elu-olu järgmiselt: „Krahv Stenbock on oma ruumid sisustanud kõige esteetilisemal viisil; Buddha ja Erose kujude ees põlevad lambid ja ka tema ülejäänud jumalad on erinevatesse kohtadesse ära paigutatud. Ta jutustas, et Oxfordis viibides proovis ta koos ühe oma sõbraga (kes on nüüd hullumeelne) iga nädal uut religiooni. Tema toas on mitu lemmikmadu ja sisalikku ja konna ja salamandrit ja mis veel hullem – Rossetti koolkonnast Simeon Solomoni morbiidsete ja pessimistlike piltide kogu. Aias on tal „loomaaed“ kolme metskitse, karu ja rebasega...“
Kes Ericu külla kutsus pidi tõepoolest arvestama sellega, et keset vestlust võis tema varrukast ennast mõni uss välja keerata. Legend räägib, et Oxfordis lasi ta endale lõunat serveerida kirstus istudes ja sõi seda kärnkonn õlal. Kolgas kutsuti tema roomajatekollektsiooni „jälkuste korviks“ – keegi ülejäänud majarahvast sellele liiga lähedale ei kippunud minema.
Eric jäi Kolka ligi kaheks aastaks, Walter von Wistinghausen kirjutab oma memuaarides „Pilte minu lähemast ümbrusest“, et kui nende pere Kolgast Tartusse kolis ja mõis korraga tühjaks jäi, tuli ka igavlev Eric mõneks ajaks nende juurde: „...alati tõi ta meie jaoks kaasa igasugu ilusaid asju, nagu näiteks komme, šokolaadi ja muud; lisaks sai temaga koos ikka midagi erilist ette võtta. Ükskord ostis ta tänavakaupmehelt ära kõik õhupallid, mis sellel kaasas olid. Siis tellisime me kahehobusetroska, sõitsime ringi läbi linna ja ronisime seejärel Peetri kiriku torni. Siin viskas Eric kiiruga paberile mõned kirjad – nende seas oli ka leegitsevaid lembekirju –, sidus need õhupallide külge ja laskis linna kohale lahti. Peagi vajusid õhupallid muidugi maha ja sattusid osaliselt ka selliste inimeste kätte, kelles see nali koomilist meelepaha tekitas; kisa-kära oli palju, mis „ürituse“ algataja soovidele ka täpselt vastas.“
1887. aastal pöördus Eric Inglismaale ega tulnud enam kunagi Eestisse tagasi. Londonis tutvus ta paljude oma aja võtmefiguuridega nagu Aubrey Beardsley, William Butler Yeats, Arthur Symons ja Lionel Johnson, kes pidasid ta luulet viletsaks, kuid meenutasid teda alati soojade tunnetega. Ta avaldas oma kirjutisi Briti kuulsas esteetika-ajakirjas „The Yellow Book“, mille järgi terve dekaad „kollasteks üheksakümnendateks“ nimetati ja Oscar Wilde’i suure armastuse, lord Alfred Douglase toimetatud kirjandusajakirjas „The Spirit Lamp“. Kuigi Wilde ja Stenbock olid isiklikult tuttavad ja liikusid samades ringkondades tundub, et nende vahel suurt sõprust ei arenenud. Oscar Wilde’i ja Eric Stenbocki esmakordsest kohtumisest räägib anekdoot, mille järgi krahvi ruumidesse hetkeks omapäi jäetud Wilde jäi tuppa astuvale Ericule vahele hetkel, kui ta Buddha kuju ette paigutatud pühast lambist sigaretti süütas.
On raske öelda, kas Eric oli Oscar Wilde’i moetunnetusest, sotsiaalsetest vaadetest ja ühiskondlikust positsioonist (boheemlasest autsaider) otseselt mõjutatud. Paratamatult troonis Wilde’i müüt siis nagu ka praegu kõigi kunstnike, kirjanike ja heliloojate üle, kes opereerisid teemadega, mida nüüd saaks paigutada kusagile sotsiaalse kommentaari ja maagilise realismi vahele ja keda tuntakse kui „dekadente“.
1893 kolis Eric Mowatt’ide juurde Brightonisse Withdeane Halli. Ta tervis halvenes kiiresti, suurt rolli selles mängisid kõikvõimalikud narkootilised ained – oopium, morfiin, absint, eeter jms. Seal töötas ta oma viimase luulekogu kallal, mis kandis pahaendelist pealkirja „Surma vari“ („The Shadow of Death“), kuid see edenes visalt. Üha kehvema tervisega ja järjest sügavamasse melanhooliasse vajuvale Ericule sai surm kinnisideeks. 1894. aastal ilmus lühijutukogumik „Mõtisklused surmast: romantilised jutustused“, mis on tema kõige rohkem ajaproovile vastu pidanud teos ja leidis aastad hiljem positiivset äramärkimist õuduskirjanduse klassiku H.P. Lovecrafti poolt.
Viimasel eluaastal oli Eric nii vaimselt kui füüsiliselt haige. Ta kohutas Mowatte oma märatsushoogudega ning tema poolõed ja –vennad koliti turvalisuse mõttes ümber maja teise tiiba. Oma käikudel olevat ta endaga kaasas kandnud elusuurust puust nukku, keda pidas oma pojaks ning kutsus hellitavalt „le petit comte“. Kui nukk oli mujale viidud, küsis ta teateid tema tervise kohta.
26. aprillil 1895. aastal, Oscar Wilde’i kohtuasja esimesel päeval, suri Eric 36-aastasena oma ema kodus Withdeane Hallis – käimasolevate sündmuste taustal jäi ta surm tõenäoliselt suures osas tähelepanuta. Pärimuse järgi on Kolga mõisas aken, kuhu suguvõsa liikme elust lahkumise hetkel ilmub tema kujutis, nii väidab ka Ericu onu Michel Stenbock, kes oli mõisa üle võtnud juba enne oma sugulase surma, et nägi aknal Ericu pisarates nägu. Esimesel mail maeti Eric Stenbock Brightoni katoliiklikusse surnuaeda.
19. sajandi lõpu kirjanduse uurijad võivad kergesti uskuma jääda, et Eric Stenbock pole midagi muud kui linnalegend. Omaaegseid viiteid tema kohta on vähe, teda ei maini ka ta sõprade avaldatud kirjad. Tema kolmest luuleraamatust kaks ei jõudnud kunagi Briti Raamatukokku ja ainus temast kirjutatud biograafia, mille autoriks on John Adlard oli piiratud trükiarvuga raamat, mis müüdi läbi 1960-tel. Kuid on kitsaid ulme- ja õudushuviliste ringkondi, kus krahv Stenbock on kultuskirjanikuks. Väikesed esoteerilised trükikojad avaldavad uuesti tema raamatuid, mõistagi väga nappides ja eksklusiivsetes tiraaþides ja tema haua Brightonis hoiab umbrohust puhta kohalik homokirjanduse klubi. Vähemalt üht jalga pidi kuulub Eric Stenbock ka Eesti kultuurilukku ja teadaolevalt on ta ainus eesti kirjanik, kelle võiks valada pronksi Oscar Wilde’iga kõrvuti istumas ja olla sealjuures isegi ajalooliselt tõetruu.
