Teater parimas tähenduses
“Pál tänava poisid” esietendus küll juba novembri lõpus, kuid esimesed mängukorrad olid välja müüdud ning detsembris ei olnud tükk üldse mängukavas. Nüüd on kätte jõudnud aeg, mil saab nähtavasti jälle löögile pääseda. Ja selle teatri uksest võiksid sihtgrupi kõrval (keskastme koolinoored) sisse trügida ka vanakesed ning muud täisealised tegelased. Väikseid lapsi ärge kaasa võtke, võivad nutma hakata.
“Pál tänava poisid” on pea sada aastat tagasi kirjutatud poisteromaan, autoriks Ferenc Molnár. Teatriversioon liiga liibuvalt raamatuteksti ei järgi, õnneks pole aga mingit tegevust juurde luuletama hakatud. Ja traagilisematele nootidele põimitakse sisse kergelt kohmetut koomikat, mis mõjub vägagi sümpaatselt.
VAT teatri “Pál tänava poistes” on laval vaid neli näitlejat. Raamatus on tegelasi tunduvalt rohkem. Laval mängivad kõiki neid tõesti ainult neli inimest. Ja segadust ei teki. Kogu tükk on üdini teatraalne, ja seda selle sõna kõige paremas tähenduses. See ei lähe mingiks palaganiks kätte, kuigi komistuskohti võiks olla küll. Toikkal on õnnestunud tõsist naljaga õigetes mõõtudes tempida. Lavastuse rütm on selge ja mõte klaar. Kõike ette ei öelda, kaasamõtlemiseks on ruumi jäetud ning ridade vahele mahub palju. Mäng on ehe, rollist rolli hüppamine arusaadav, kaklusstseenid veenvad. Jah, ma näen laval seda hasarti, millega normaalne noor peaks oma elu võtma. On põlevaid silmi ja värisevaid käsi, ma usun seda, mida ma näen, hoolimata sellest et kõik on rõhutatult väga teatraalne.
Tükk algab muldvanade meeste pantomiimiga, ätid on samad tegelased, kelle lugu kohe-kohe vaataja silme ees hargnema hakkab. Kangete kontidega ägisevad mullad laval ja viivad valdavalt noore publiku elevile. Raukadel on kõik meeles justkui oleks see juhtunud vaid hetk tagasi. Vanurid naasevad loo lõpus ja moodustavad etendusele raami, mis mõjub kergelt võõrandavalt – Nemeczeki surm ja sellele eelnevad sündmused ei sünni nüüd ja praegu, vaid kunagi aegade hämaruses.
Kogu lavakujundus on algusest lõpuni paigas – see toimub markeeringutega. Väga väikeste detailide abil muutub lava kord klassiruumiks, kord poiste staabiks. Lisaks lavakujundusele kuulub siin ka heliline pool Kaspar Jancise loomingusse, nii võiski oodata pungilikke lugusid. Kuidas need võiksid saja-aasta vanusesse loosse sobida? Väga hästi. Eriti raju on kolossaalne vineerist saetud neljakandiline elektrikitarr. Ja tegelikult see sada aastat ei puutu üldse asjasse, me räägime siin põhiväärtustest, julgen siinkohal kasutada peletavat sõna – eksistentsialism.
Kui rääkida lühidalt loost, siis asi polegi ju lõpuks selles, mille eest surra ja kas see kõrvaltvaatajaile võib mõttetu tunduda. Paar puuriita ei vääri ju elu? Seda enam, kui need nagunii õige pea maatasa tehakse. Ega heitlus ei käi puuriitade vahel, siin räägime me sisemisest heitlusest ja võidust iseenda hirmude üle, me räägime püüdlustest käegakatsumatu poole, väärtuste poole, mida ei saa osta ega müüa. Ei ole need kuskile kadunud, kõikide aegade noored käivad läbi sama mustri, kuigi süsteem ja keel võib olla midagi muud. See sõnatu osa on VAT teatril õnnestunud edasi anda ja ma ei taha siinkohal eraldi esile tõsta üht või teist näitlejat, üht või teist rollitäitmist. See on hästiõlitatud ansambel läbimõeldud küpses tükis. Braavo.
“Pál tänava poisid”,
lavastaja Aare Toikka, lava- ja helikujundaja Kaspar Jancis,
osades: Janek Sarapson, Tanel Saar, Margo Teder ja Kaspar Jancis.
Esietendus 16. novembril Rahvusraamatukogu teatrisaalis.
