Andres Maimik ja sodomiitlik tolerantsinui
Andres Maimik, Juhan Ulfsak, Taavi Eelmaa, Veiko
Õunpuu, Rain Tolk
"Vana viha"
Eessõna ja lõpuintervjuu Valner Valme. Kujundus Tuuli Aule. Kirjastus Valgus, 2006. 192 lk.
Roosa (miks mitte ka poliitilises mõttes), pehme ja karvane "Vana viha" peaks kuuluma kõigi õpilaste, aga ka avalike tegelaste kohustuslikku kirjandusse. Sest see on tõsine katse sõnastada ja mõtestada meie mentaliteeti ja ühiskonnaelu. Ning kirjutatud inimkeeles, esseistlikult ja kujundlikult.
Ajakirjanduse eetikakoodeks kinnitab, et lehes ilmunu ei tohiks kellelegi põhjustada põhjendamatuid kannatusi, aga ühiskonnateadlaste, riigiametnike, semiootikute ja kunstiteadlaste erialaslängis ja justkui teisele omasugusele mõeldud artiklid on sageli paraku sellised, et nende lugemine polegi muud kui üks lõputu passioon.
Maimik ja co sobivad oma arusaadava, löövalt kujundliku ja tiheda kirjutamisviisiga eeskujuks kõigile. Nad on lootusrikas märk sellest, et uus avalike intellektuaalide põlvkond on aru saanud: teaduspunktide kogumine erialaajakirjas ning katse ajalehe kaudu "võita sõpru ja mõjutada inimesi" on täitsa erinevad asjad. Kui juba kurjale kinnas heita, siis sel viisil, et ümberolijad sellest ka aru saavad.
Ja neid, kelle vastu Maimik ja tema sõbrad (kõrvaltegelased, aga huvitavad) piigi tõstavad, on tõesti terve hädameretäis. Need on netikommentaatorid, kes küsivad: kas me selleks Sinimägede all heitlesime, et pederastid saaksid rahulikult mööda pealinna marssida? Veendunud rahvuslased, parempoolsed kodanlased, nulltolerandid, isekad jõmmid, empaatiavõimeta jõhkardid, hingeta ärimehed, küünilised reklaamigurud, tühisõnalised poliitikud, ülbed elitistid, alalhoidlikud talupojakultuuri kandjad, vägivaldsed skinhead'id, rahvusromantilised filmimehed ja üldse kõik, kes ei salli purkisittujaid, neegriarmastajaid, sioniste, eurokommuniste ja vaeseid ning igatsevad taga aega, "kui jumala vaim valitses inimese üle, neegrit näidati tsirkuses ja homoseksualismi polnud veel leiutatud".
Niisiis on Maimik võitlev moralist, keda võiks vanas nõukogulikus terminoloogias "progressiivseks" kutsuda. Homosid on kogunisti nii korduvalt kaitstud, et vägisi tuleb meelde nõukogude nägemus neegrist kui lõputult alandatud ja solvatud, aga jäägitult õiglasest, sallivast ja maailmarahust unistavast inimesest. Justkui polekski homode hulgas konservatiivseid elitiste, russofoobe, postmodernistliku arhitektuuri omakuspüüdlikke mahakiskujaid ja skandaalseid trallijaid Läänemere lainetel?! Aga tühja sest, see hüperbool on Maimiku ülimalt väljendusrikka stiili kõrvalsaadus, ajaleheessees on kujundlik liialdus tarviline võte ja Maimik on kujundiloomise suurmeister.
Kuigi sortse, kellega sõdida, on palju, näib mulle, et eluhoiakute rindejoon jääb osalt ka postmodernistlikult paljutahulise filmi- ja kirjamehe enese sisse. Eriti ilmseks saavad kaks Maimikut kirjutises "Kuidas minust sai nautija". Autor loetleb oma nooruse väärtusi: "sõbrad, ühised hetked, teadmised, kunst, armastus. Elu oli seiklus - vahetu, karge, põnev ja väsitav. --- Süüvisime enda ja maailma olemusse. Istusime üksteise süles, jõime rohelist teed ning tsiteerisime Nietzschet." Aga siis murravad noore vaimiku (vaimuinimese) ellu paraku kodanlikud väärtused, millega Maimik nii suuresõnaliselt ja kirglikult heitleb: pangalaen ja uus kodu, kindlad töö- ja puhkeajad, ühisküpsetused, Kalev Kesküla veinisoovitused, "potjomkinlik fassaad". Kodanluse vaoshoitud võlu pole modernist Maimikule võõras. Ega ole vist reklaamitööstuse raha ja glamuurgi, mille tühisust, küünilisust ja enesepettust ta nii kirglikult paljastab. Ühelt poolt sajatab ta talupojamõistust, kus armastusse suhtutavat jälgi praktitsismiga ("musi on nussi käsiraha"), teiselt poolt viljeleb koos naisega "sisustamise kõikehõlmavat kunstiala".
Aga miks peakski üks kunstnik sisevastuoludeta elama. Kui aga kunstiilmas põrkavad kokku modernistlik sitapurk ja patriootiline film "Nimed marmortahvlil", on ta autor jäägitult esimese poolel ning asetab rahvusmeelsed Nüganenist Jaan Ruusini kahtlasse valgusse.
Maimik on suurepärane tüübikirjeldaja ("salongisotsialistid" ja "kapikauboid") ning julgeb üsna lööva kirjelduse juurde teinekord ka riigiisa nime panna. See lisab sõnumile konkreetsust. Vahel tekitab minus siiski hämmastust, kustkohast Maimik niipalju jubedaid tüüpe ja rassistlikke eestlasi tunneb. Sest üldmulje "õigest eestlasest" on raamatus hävitav - ta tunneb juuti lõhnast ja usub nagu Matti Moguci, et neeger käib tema kaevu kusemas. Mina ei usu, et meie rahvuskaaslaste põhimass oleks tingimata padukonservatiivne ja rassistlik - eks me ole õppinud ju kõigega harjuma. Aga vahest õilmitseb see kuskil ühiskonna heitveetorudes, nagu klubi- ja netikommentaatorite maailmas, kuhu mina ei satu. Saatanat on (vahest pedagoogilistel kaalutluste) kujutatud suuremana, kui ta on.
Sümpaatne on Maimiku puhul siiski tema vabadusjanu, vastuseis dogmadele. Näiteks on feministid üldiselt positiivsed tegelased, keda "rahvuskehandi ihalejad" jälitavad nagu tiblasidki, kui nad aga hakkavad seksiostu kriminaliseerima, jääb autor ikka liberaalide poolele. Maimik ründab küünilisi teotahtetuid iroonikuid, aga möönab, et usk ilma skepsiseta on nagu Kati ilma karuta või Vilja ilma Edgarita. See on minu meelest kiiduväärt ilmanägemisviis. (Muide, Andres ja Edgar - valged kaalukad keskealised mehed - on mõlemad oma võitluses suured.)
Maimiku kambamehed on sõnaahtramad, siinses raamatus marginaalsevõitu, aga tasemelt pea sama head, ka nemad kirjutavad tihedalt, löövalt ja kujundlikult, küündimata muidugi oma liidri võitleva monumentaalsuseni.
Juhan Ulfsak käsitleb eeskätt teatrikunstiprobleeme, visandades suurepärase stsenaariumikavandi kaitseliitlastest päti naise kõrvu nüsimas. Veiko Õunpuu kolumnides on aimata Mati Undi poeetikat, "Sügisballi" monolooge. Taavi Eelmaa on põnev. Ajaleheteksti jaoks natuke liiga krutskilinegi, aga tõdemus, et "sõprust ei ole muserdanud seisund, mida lihtrahvas nimetab armastuseks", annab aimu autori vahedast vaimust. Rain Tolk esineb esialgu Maimiku kaasautorina.
"Vana viha" on nagu Lenini "Mis teha" või Stalini "Partei ajaloo lühikursus" - mitte tingimata tõsi, aga väga võitlev ja ajastu vaimu hästi peegeldav kultusraamat. Selle kujunduses on paraku sisuline ülevaatlikkus lõivu maksnud vormistuslikule löövusele, sisukorda pole, teisi autoreid otsi taga nagu rosinaid Maimiku saiast. Aga muidu - tõesti vägev tolerantsinui.
"Kes kõik - müüdavad poliitikud, politsei, venelased, vabamüürlased, pronkssõdurid, Ephraim Zuroff - meie muserdet Maarjamaa neitsit ei vägista. Aga nüüd olla Vana Euroopa eesotsas Hollandiga sodomiitliku tolerantsinuiaga meie turjal tantsimas."
Andres Maimik, "Ohvriks saamine", lk 148-149
