“Komitee mehed” – kümme aastat hiljem

Kümme aastat pärast ENSV KGB laiali saatmist on endised julgeolekumehed maandunud jalgadele ning kujutavad endast märkimisväärset majanduslikku jõudu.

“Ma pole kunagi olnud uhke, et töötasin KGBs, aga samas pole mul ka mingit põhjust häbeneda seda aega oma elus. Ma pole seda kunagi varjanud,” räägib OÜ Finika direktor, kümneaastase KGB-staažiga

Viktor Volkov

(47) rahulikult.

Üheksa aastat tagasi asutatud firma, milles töötab ka tema sõber tudengipõlvest ning hilisem kolleeg Eesti julgeolekukomitees

Sergei Teplõhh B>, peab Tallinnas väikest autopesulat ning pakib Vana-Narva maanteel asuvas tootmishoones tualettpaberit.
Hoopis märkimisväärsem on ettevõtte tegevus idapiiri taga. Finikal on peamiselt puhastusteenust osutavad tütarfirmad Moskvas, Peterburis, Kiievis, Minskis, Sotšis ning Pihkvas. “Paljud neist ei tööta pärast 1999. aastal Venemaad tabanud majanduskrahhi just väga edukalt, aga nad töötavad. Ma ei saa öelda, et mul läheb liiga hästi, aga nuriseda pole ka põhjust,” märgib Volkov.
Kaitsepolitsei hiljuti Riigi Teatajas avaldatud endiste KGBlaste nimekirjas on Pärnus sündinud Volkovi nime taga kirjas, et suurema osa oma KGB-karjäärist tegi mees julgeolekukomitee viienda osakonna viiendas jaoskonnas.

* * *
Aprilli alguses ilmunud järjekordne Kaitsepolitsei teadaanne endiste nõukogude julgeolekutöötajate kohta jäi suuresti avalikkuse tähelepanuta. Avaldatud 93 isikust ületas uudiskünnise vaid kaks eesti nime – meedias julgeolekuspetsina esinenud reformierakondlane Aare Raid (63), kes teenis KGBd ligi 25 aastat, ja Tallinna Mustamäe Üldhariduskoolis eesti keele õpetajana töötav endine julgeoleku operatiivvolinik Georg Teras (43). Kurioosumid.
Ülejäänute kohta nentis uudisteagentuur vaid – avalikkusele tundmatud vene nimega inimesed.
Tegelikult paljastas Kapo pensionäride ja lihttööliste asemel seekord hulga 40ndates eluaastates aktiivseid ettevõtjaid ja tippjuhte. Eeskätt on endised julgeoleku kaadritöötajad ilma teinud kütuseäris, turvabisnises ja õigusabis.

KGB-minevik äri ei sega
Parim näide endiste Pagari tänava meeste oskusteabe rahaks tegemisest erasektoris on Vene kütusefirma Orenburgneft tütarfirma Onako Eesti, mille põhikapital on 144 miljonit krooni ja käive miljardi krooni kandis. Julgeolekumeeste tihe kontsentratsioon firmas tipneb ENSV KGB viimase juhi erukindralmajor Rein Sillariga, kes aeg-ajalt teeb töösõite naftabojaaride 70 miljoni kroonise erareaktiiviga Uku.
Kolm nädalat tagasi avalikustatud nimekiri andis avaliku kinnituse ka Juri Zimini (42) kohta, kelle ametinimetus Onakos on "spetsialist". Tegelikult juhib varem kümme aastat KGBs vastuluure ja kuritegevuse vastu võitlemisega tegelnud erukapten kütusefirma turvateenistust.
Onako Eesti audiitor Vladimir Aida (48) tegi samuti 11aastase karjääri julgeoleku operatiivvolinikust rahandusosakonna ülema asetäitjaks.
Samuti transiidiäris teenib leiba ühes Eesti suuremas ekspedeerimisfirmas Stivtrans peadirektori toolil istuv Andrei Murnikov (56), kes eelmises elus töötas seitse aastat KGB transpordi vastuluure osakonna vanemoperatiivvolinikuna.
Riigikogu Kaitsepolitsei kontrollkomisjoni esimees Enn Tarto leiab, et endised julgeolekutöötajad oskasid uutes oludes oma oskused, kontaktid ja teabe edukalt teenima panna. “Paratamatus, et endised kommunistid ja nende tööriistad on majanduslikult ja ka riiklikult heal järjel. Kui Eestis ei oleks olnud süümevande seadust, siis oleks neist ehk kümmekond juba Riigikogus.”
Ainsaks piiranguks endistele julgeolekutöötajate tegutsemisele ongi, et nad ei saa asuda ametitesse, mis eeldavad süümevande andmist, ega tohi töötada riigisaladusega ning muul riikliku julgeoleku seisukohast tähtsal kohal.

Edu alus – sidemed endiste kolleegidega
Tihti juuraharidusega endistele julgeolekutöötajatele on ligitõmbav ka õigusabi valdkond. Neist meestest huvipakkuvaim on Kiievis sündinud Aleksandr Aronov (44), kes kuulub omanimelise juristibüroo juhatusse. Kui Aronov jõudis julgeolekukomitees enne selle laiali saatmist töötada vaid aasta korrapidamisteenistuse ülemana, siis t ema Eestis sündinud abikaasa Jelena veetis 17 aastat KGB arhiiviosakonnas asjaajajana.
Seda, et endistel julgeolekumeestel on säilinud head suhted Venemaal, tõestab Aronov hiilgavalt. Ta kuulub 400 töötaja ja üle 200miljonilise netokäibega ehitusfirma Cueks kontrollosanike hulka. See firma on juba aastaid ehitanud Siberis Tjumenis ja Kogalõmis terveid naftalinnu. Lisaks on Aronovil Krediidiinfo andmetel osalus veel seitsmes firmas.
Vene päritolu lennukite müügiga läände tegeleva OÜ Dolfin Aero juristina tegutseb samuti julgeolekutaustaga Juri Batassov (45), kes töötas aastatel 1990-1991 varjatud jälgimisega tegelenud KGB 7. osakonna nooremluurajana. Õigusabi osutamisega tegeleb ka OÜ Loakount, mille juhatuse liige on Ukrainas sündinud Igor Bulgakov (44), kes tegeles oma peaaegu kümme aastat kestnud karjääri jooksul KGBs muuhulgas teisitimõtlejate järel nuhkimisega.
Dissidente jahtivas osakonnas töötas kümme aastat operatiivvolinikuna ka praegune ASi Talrand asedirektor Aleksei Nehoroškin B> (49), kes on sündinud Mordva ANSVs. Talrandi rahapumbad on Tallinna reisisadama ligidal turiste meelitav Merekeskus ja Balti Jaam.
Samuti teenib täna paragrahvide tundmisega elatist ka Eduard Neiman (39), kes kuulub õigusabi osutava NKC Konsultatsiooni OÜ juhatusse. Varem oli Moskva kõrgema KGB-kooli lõpetanud Neiman osakonna “Z” operatiivvolinik.

Hinnatud turvaspetsid
Pärast leivaisa laialisaatmist maandusid jalgadele ka KGB tehnikaasjatundjad, kellest on saanud hinnatud spetsid. Neist tuntuim on kahtlemata Rein Sillari kunagine asetäitja Vladimir Pool, kes on tänaseni üks tunnustatumaid pealtkuulamisvastaste seadmete spetsialiste ehk “lutikatõrjujaid” Eestis.
Pooli kolleeg praegu on Brjanskist pärit Nikolai Danilko (56), kes kuulub turvaseadmete hulgimüügiga tegeleva OÜ Progresstek juhatusse. Üle 20 aasta kestnud karjääri julgeolekus lõpetas ta organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse osakonna vanemoperatiivvolinikuna. KGB operatiivtehnilises osakonnas saadud teadmisi rakendasid arvutite ja tarkvara müügis Vladimir Isajev (41) ja Igor Solovjov (41).
Varem on KGB töötajana identifitseeritud ka turvafirma Barnet-E direktor Rudolf Neiman (60) ja nõunik Mihhail Trofimov. See firma on turvanud muuhulgas Eestis kütusefirmat Lukoil. Turvafirmat Feba juhtinud Valeri Konovalov oli ENSV KGB vanemoperatiivvolinik 1979-1991 ja eriüksuse Alfa sideohvitser Eestis.
“Kapo ei ole avalikustanud absoluutselt mitte ühtki KGB agenti, see kõik on prügikala!” on uuriv ajakirjanik Jüri Liim Riigi Teataja nimekirjade suhtes resoluutne. “Vaalad ujuvad edasi. Paljud kagebeelased on võimul ja tugevatel otsustavatel riiklikel ametikohtadel. Öeldakse, et KGB on Eestis likvideeritud. Ei ole likvideeritud!”
kaitsepolitsei komissar Henno Kuurmann asja nii mustalt ei näe. “Käesoleval ajal võib üheselt öelda, et endised julgeolekutöötajad ei ole vastuluure seisukohalt suurim oht Eesti riigile, kuid teatud julgeolekuriskid selliste isikute puhul siiski jäävad ning nende tegevus oli, on ja jääb kaitsepolitsei huviorbiiti.” Konkreetsed ohuprognoosid ja vastuluuret puudutav informatsioon on tema kinnitusel riigisaladus.
“Ma ei usu, et keegi mu endistest kolleegidest oleks seotud näiteks Venemaa eriteenistustega ja tegeleks mingi luuretegevusega. See pole loogiline," ütleb ka OÜ Finika direktor Viktor Volkov. "Mis tahes riigi, ka Venemaa, eriteenistuste inimesed teavad, et endised KGB töötajad on pideva kontroll all. Meid leitaks kuue sekundiga, kui midagi teeksime.”
Samas märgib Volkov, et ei saa kõigi kunagi KGB leival olnud inimeste nimel rääkida. “Päris välistada ei maksa muidugi midagi.”

Sidebar

Valik: riigisaladus või häbipost
Eestis elab 1153 inimest, kes tunnistasid 1. aprilliks 1996 Kaitsepolitseis oma kaastööd KGB või mõne teise Eestit okupeerinud julgeolekuorgani või relvajõudude luure- või vastuluureorganitega. Kõigi nende isikute nimed ja ülestunnistused kuulutati 50 aastaks riigisaladuseks.
Need, kes pihil ei käinud ja kelle kohta on tõendeid, avalikustatakse Riigi Teataja Lisas. Enne nime avaldamist annab Kapo inimesele allkirja vastu üle avaldamisteate, mille järel tal on võimalik avalikustamine vaidlustada. Ühtki sellist kohtuvaidlust hetkel pole.
Seni avaldatud nimedest oli kõige tuntum kirjanik Uno Laht, kes töötas KGB ohvitserina 1944-­1946. Samamoodi avalikustati tuntud ajakirjanik Vladimir Iljaševitš alias Vladimir Ivlev, kes töötas KGB luureosakonnas operatiivtöötajana.
Esimest ja seni ainsat korda Eestis tunnistati möödunud aastal valeks Narva linnavolikogu saadiku Valdek Lansi süümevanne. Pärast loo ilmsiks tulekut Keskerakonnast välja heidetud Lans, endise nimega Vadim Tomilov, töötas 1984-1988 KGB Narva osakonnas majandusalal ja omas ohvitseri aukraadi.
Aasta varem püüti kahtluse alla seada julgestuspolitsei juhi Ain Lepikulti süümevannet. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Lepikult tunnistas ise, et töötas 1987. aastal kuus kuud KGB uurimisosakonnas, kuid juhib tänaseni riigijuhtide turvalisust tagavat üksust.