Kaotatud "'Maaliparadiis"' Viru keskuses
Eesti Maalikunstnike Liidu korraldatud aastanäitus Viru keskuses katkes enneaegselt ja vägivaldselt, eelmises Areenis ja Sirbis, aga ka 12.märtsi Päevalehes mahukaid arvustusi pälvinud näituse eluiga osutus naeruväärselt lühikeseks, väljakuulutatud 29. märtsi asemel sulgus 7.märtsil avatud ekspositsioon juba 13. märtsil. Ma ei tea kas galerii 008 pidaja Lea Adrikorn üldse adus, milliseid kirjutatud ja kirjutamata reegleid nad rikkus, kui 18.märtsil maalinäituse „sees“ modellindus-diiva Beatrice`i fotonäituse avas. Maalinäitus kui tervik kaotas ligi kolmandiku eksponeeritud töödest, senise kompaktse ja visuaalselt vägagi timmitud kujundusideede ( Erki Kasemets, Andres Koort, Toomas Tõnissoo, Lauri Sillak, Mari Roosvalt jt.) järgi lavastatud „Maaliparadiisist“ sai tõeline visuaalne põrgu, metafoor osutus äraspidiselt tabavaks. Juriidiliselt kehtivat lepingut „Maaliparadiisi“ kestvuse kohta ei olnud, kõik kokkulepped, v.a. maalide üleandmise lepingud ruumihaldajaga, olid suulised ja siin saab Maalikunstnike Liidu juhatus vaid iseennast süüdistada. Viru keskuse projektigaleriiga 008 toimunud senine suhtlemine ei eeldanudki kuskilt otsast taolist bürokraatiat.
Klantsfotode, roosipottide ja sirmidega vooderdatud buduaarile maalinäitusest jäänud riismete keskel pole iseenesest ju midagi ette heita, fakt on aga see, et nii konteksti teades kui ka teadmata, mõjub Beatrice´i kümne aasta tagune dessant tollasesse Luum Galeriissee praeguse näitusega võrreldes kui hõrk maiuspala.
Kõrg-ja massikultuuri flirdile uusi horisonte avav piiririkkuja, oli 1993 aastal kunstimaailma taluvust testiv näitus “Body and Soul” muuseas vaadeldav ka kodumaise camp`i pioneerina. Paraku on ajalool komme korrata ennast farsina, nii ka nüüd. Implantaadina võõrasse keskkonda ( kes Viru kaubanduskeskuses, endise Sokose kaubamaja mahajäetud ruumides „võõras“ ja „oma“ on, see on veel omaette küsimus ) trüginud kommertsfotol on alien`i iseloom ja tõutunnused, mis siinses kontekstis ometigi head turvalist naasmist ei tähenda. Kunstinäitus, isegi žüriivaba seinast-seina väljapanek, peaks igale veidigi haridust saanule samasugune tervik olema, nagu teatrilavastus või heliteos ( kui ei ole just tegu taotlusliku protsessuaalse eksperimendiga). Kuidas oleks, kui näidendi lavastaja teatrisse tulles avastab, et teatridirektor on näiteks tema mängukavas olevale N. tragöödiale „uue lõpu“ lasknud tellida, sest „publikule meeldivad jandid ja pappi tuleb rohkem!“ Praegu on Viru keskuse galerist suhtunud kunstitöödesse kui hilpudesse ning „uue kevadkollektsiooni saabudes“ omapäi ekspositsiooni kohendanud - kuni „eelmise hooaja kauba“ kõrvaldamiseni. Kohaspetsiifiliste riskidega flirt on intellektuaalsest ja mitte millekski kohustavast mängust väljunud näituse korraldanud kunstnike jaoks kultuuritu maa karmi realiteeti. Nii avameelselt merkantiilne ja küüniline suhtumine kunsti on Eesti jaoks täiesti uus ja tige tase.
