Pommipanijad ja seks
Veebruari lõpus ilmus Briti ajalehes Guardian essee pealkirjaga "Äärmuslus: luuserite kättemaks", mille alapealkirjas küsitakse: kas seksuaalne saamatus või rahuldamatus muudab noored mehed mõrtsukateks? Essee autor on Ian Buruma, tuntud ennekõike Ida-Aasia spetsialistina. Oma arutluskäiku alustabki ta Jaapani ning Hiina näidetega, et siis libiseda sujuvalt islamiterrorismile (kui selle mõiste keelustamise ettepanek on Euroopa Liidus juba teostunud, siis häda mulle), mille üks ajendeid võib olla islamiühiskondades seksist ilma jäetud noorte meeste peibutamine märtrile tasuks lubatud 72 neitsiga, kes kangelassurma läinut paradiisis ootavad.
Mohammed Bouyeri, Hollandis sündinud marokolane, kes tappis paari aasta eest filmimehe Theo van Gogh’i, üritanud teismelisena võtta oma sünnimaa vabameelsusest kõik võimaliku: ta jõi alkoholi, suitsetas kanepit, semmis plikadega (kristlastega, sest tema enda kogukonna tüdrukud on kättesaamatud). Kriis algas avastusest, et kättesaamatud on ka kristlikud plikad, ehkki nad näivad kättesaadavaina.
Lääne ühiskond on seksist – õigemini seksilubadustest – sõna otseses mõttes läbi imbunud. Et lubadus on midagi muud kui tegelikkus, seda teame meie, täiskasvanud kristlased, väga hästi. Kummalisel kombel ei tea seda immigrandid islamiriikidest, isegi kui nad on juba Hollandis, Rootsis või Taanis sündinud. Või kas see ongi nii kummaline; seksi kättesaamatus on kõigi (post)puberteediealiste poiste probleem.
Seksuaalsed miraažid
Ent noortel moslemitel on frustratsioon mitu korda suurem. Nende endi kogukonnas, kristliku enamuse kõrval eksisteerivas paralleelses ühiskonnas, ei saa seksist unistadagi: tüdrukuid hoitakse luku ja riivi taga, abielueelse või -välise seksi eest võidakse karistada surmaga. Moslemitest poisse ümbritseb seksuaalne kõrb, milles terendavad ilmaliku tarbimisühiskonna hooralikud oaasid. Kui poisid ükskord avastavad, et need paljulubavad terendused ongi miraaž, võib reaktsioon olla kahetine.
Esiteks võidakse pöörata vägistama. Väidetavasti on praeguses Skandinaavias ligi 90 protsenti vägistamisjuhtumitest toime pandud mosleminoorukite poolt, kusjuures nende ohvrid on põlisrahvaste esindajad. Sõna "väidetavasti" kõlab siin sellepärast, et vastavat statistikat on poliitiliseks korrektsuseks nimetatud variserluse tõttu võimatu kätte saada. Probleemi olemasolule võib kaudse tõendi leida mõningate Sakndinaavias tegutsevate imaamide jutlustest, kes sarjavad kristlike naiste häbitut välimust, mis "kutsub vägistama".
Teine võimalus seksuaalsest frustratsioonist (lisaks sotsiaalsest, sest kooliski läheb halvasti ja tööd ei leia kusagilt) väljumiseks on pöörduda islamiõpetuse puhta lätte juurde, asudes džihaadisõdalase teele. Mida van Gogh’i tapnud noormees tegigi.
Psühhopaadi testament
New Yorki 11. septembril tabanud terrorirünnaku organiseerija Mohammed Atta jättis endast maha 1996. aastal kirjutatud testamendi, kus ta õpetab võimalikke leinajaid tema surma järel õigesti käituma.
Testamendis on 18 punkti. Viies punkt: "Ma ei taha, et minuga tuleb hüvasti jätma lapseootel naine või mõni muu ebapuhas isik." Kuues punkt: "Ma ei taha, et naised tuleksid minu majja minu surma kahetsema (ingliskeelses tõlkes "to apologize")." Üheteistkümnes punkt: "Ma ei taha, et mõni naine tuleks minu matusele või et ta üldse kunagi tuleks minu hauale." Naistevihkaja Atta testamendi üheksandale punktile on psühholoogid pööranud suurt tähelepanu: "Isik, kes peseb minu surnukeha suguelundite juurest, kandku kindaid, et ta mind sealt ei puudutaks."
Kuna Atta maine kest pihustus Maailmakaubanduskeskust rünnanud lennuki tulelõõmas, lahenes asi tema jaoks hästi: ei mingeid naisi surivoodil, ei mingeid ebasündsaid puudutusi kubemest. Ent FBI valduses olev testament on dokumendina ikkagi huvitav. Eriti silmas pidades, et Atta surmaeelseid päevi rekonstrueerinud uurijate väitel käinud mees vahetult enne surmalendu ühes New Yorgi striptiisibaaris. Jättis ta maise põrguga hüvasti, valmistudes ühtlasi Paradiisis ootava 72 imeilusa neitsi palge ette astuma? Muuseas, islami Paradiisi toredus seisneb selles, et seal lakkavad maised keelud kehtimast. Paradiisis võib ka alkoholi tarvitada.
Vaikimise kultuur
Traditsioonilist islamiõigust järgivates ühiskondades on naised meestest üpris rangelt eraldatud. Rikastel meestel võib olla mitu naist, ka on neil võimalik minna lõbutsema liberaalsesse Bahreini või Liibanoni, kus on olemas kõrtsid, kasiinod, lõbumajad. Kuid enamikule moslemimeestest jääb see vaid unistuseks. Paljud 20–30aastased ei saa abielurõõmusid tunda isegi üheainsa naisega. Aga veri vemmeldab. Need ühiskonnad on väidetavasti vägagi altid homoseksualismile, kusjuures siin peetakse silmas just vägivaldset, lastepilastuslikku pederastiat.
Islamimaades on see teema täielik tabu (culture of silence, nagu inglise keeles öeldakse), ning see tabu ulatub otsapidi Euroopassegi. BBC teatas märtsis, et Briti moslemeid ähvardab samasugune skandaal nagu mõni aasta tagasi katoliku kirikut, kes pidi tunnistama pedofiilidest preestrite olemasolu. Britannias on probleem mošeede juures tegutsevad pühapäevakoolid medresed, kus käib ühtekokku 100 000 last. Probleemiga tegelemise muudab Briti võimudele keeruliseks see, et kogu asi on kultuuriliselt tundlik (culturally sensitive).
Laste seksuaalsest kuritarvitamisest on kõige rohkem teateid Afganistanist ja Pakistanist, kus islamivõitlejad suhtuvad noorematesse "relvavendadesse" samasuguse kirega nagu antiikajal Sparta mehed või keskaegses Jaapanis samuraid oma noortesse relvakandjatesse. Ent sarnaseid teateid on ka Palestiinast. 1997. aastal korraldati Palestiinas kooliõpilaste hulgas küsitlus, mis näitas, et lapsed kogevad oma lähimas ümbruses, s.t perekonnaliikmete poolt, suuremat vägivalda kui Iisraeli okupatsiooniarmee poolt. Kusjuures poisse ahistatakse seksuaalselt enamgi kui tüdrukuid.
Vandenõudest
Kas need teated võiks jätta tähelepanuta näiteks sel põhjusel, et siin on tegemist islamofoobide laimukampaaniaga? Laste ahistamist esineb igal pool, sealhulgas Lääne ühiskondades – värskeim näide on äsja Prantsusmaal peetud kohtuistung pedofiilide üle. Keegi pole patust puhas. Kas võib olla nii, et Lääne allikad ja muidugi Iisraeli omad diskrediteerivad sihilikult islamiühiskondi?
On öeldud, et islam ei ole valgustusajastuni veel jõudnud, ideeliselt on see maailm ikka veel keskajas. Aga see ei kehti ainult ideede kohta, see kehtib ka peremudelis.
Keskajal ei tuntud Euroopas "lapsepõlve" mõistet. Lapseks olemise kontseptsioon pärineb alles 19. sajandist. Veel 18. sajandi lõpus pandi lapsed kaevandustesse tööle, saadeti sõjalaevastikku orjama, neid piinati lõbumajades. Laps oli väike vanainimene, temaga võidi teha põhimõtteliselt kõike seda, mida tehti täiskasvanuga.
Islamiühiskondades näikse see olevat praegugi igapäevane tegelikkus. Pakistanis on hinnanguliselt kaheksa miljonit orjatööd rabavat alaealist, Palestiinas on lastele sisse seatud veebileht, kus põngerjaid veendakse enesetapjast džihaadisõdalase surma kauniduses.
Terrorismivastase võitluse eksperdid kogunesid aprilli lõpus Londonisse, püüdes kokku panna enesetapjast pommiterroristi psühholoogilist portreed. Uudisteagentuuri BBC kokkuvõttes sellest konverentsist ei leia vihjeid psühhopaatide võimalikele seksuaalprobleemidele. Võib-olla on see tabu. Võib-olla hirm. Terroristid on väga tundlikud, nende mehelikkust ei tohi kahtluse alla panna. Londonis, Amsterdamis, Kopenhaagenis võib selle eest nuga saada.
