Hulluse tõde mõistuse ajastul
Michel Foucault, “Hullus ja arutus. Hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul”. Prantsuse keelest tõlkinud Mirjam Lepikult. Tartu, Ilmamaa, 2003, 848 lk.
Michel Foucault, “Le pouvoir psychiatrique. Cours au Collège de France, 1973–1974. Pariis, Gallimard–Seuil, 2003, 399 lk.
Paarinädalase vahega ilmusid hiljuti Tartus Foucault’ “Hullumeelsuse ajaloo” eestindus ja Pariisis Foucault’ loengukursus “Psühhiaatriline võim”, mida ta pidas Collège de France’is 1973.–1974. õppeaastal. Need kaks üllitist on sisuldasa tihedalt seotud, sest oma loenguid käsitas Foucault kui 1961. aastal ilmunud raamatu jätku ja täiendust.
“Hullumeelsuse ajaloo” kirjutas Foucault põhiosas valmis oma Uppsala-perioodil 1950. aastate teisel poolel. Kuigi tema psühhiaatriahuvi pärines juba ülikooliõpingute ajast, võimaldasid alles Uppsala raamatukogu rikkalikud meditsiinikirjanduse kogud asuda tal lähemalt uurima arusaame hullumeelsusest 17.–18. sajandil. Valmis töö kaitses Foucault Sorbonne’is 1961. aasta mais doktoriväitekirjana ning varsti pärast seda ilmus see ka trükis.
Foucault’ mahukas uurimus jaguneb kolme võrdlemisi sõltumatusse ossa, mis kaitsevad igaüks erinevat argumenti.
Esimeses osas esitab autor väite, et kui veel keskajal olid hullud lõimitud ühiskonda, siis 17. sajandil toimus senises suhtumises radikaalne pööre, mis tipnes hullude ja teiste ühiskonnaheidikute üleüldises pagendamises ja isoleerimises. Foucault kirjeldab seda värvikalt: “Suguhaiged, liiderdajad, priiskajad, homoseksuaalid, jumalateotajad, alkeemikud, vabamõtlejad – kogu see kirev rahvasumm leidis ennast 17. sajandi teisel poolel ühe hoobiga teisele poole eraldusjoont paisatuna ning vangistatuna varjupaikadesse, mis pidid sajandi või kahe möödudes muutuma hulluse suletud väljadeks” (lk 162–163). Autor dateerib selle “suure sulgemise” väga täpselt, nähes 1656. aasta kuninglikus korralduses Pariisi üldhaigla asutamise kohta signaali, mis kuulutab hullude (nimetus, mille alla koondatakse 17. sajandil kõik ühiskonnale “võõrad” isikud) isoleerimise alanuks.
Kui raamatu esimene osa uurib seega hullumeelsusega seotud praktikaid, siis teine huvitub hullumeelsuse uusaegsetest ettekujutustest ja otsib vastust küsimusele “keda siis võidi täie kindlusega ja vahetu taju põhjal hulluks tunnistada?” (lk 264). Foucault analüüsib läbi suure hulga meditsiinilist kirjandust ning näitab, et hullude tõrjumise taga tuleb näha ennekõike mõistuse-kultuse kasvu: hullus muutub klassikalisel ajastul mõistuse pahupooleks, n-ö pimestatud mõistuseks (lk 369). Foucault’ jaoks ilmneb see kõige selgemini “arutuse” (déraison) mõistes, millega hullumeelsust tol perioodil tähistatakse – “arutus” viitab aru, mõistuse puudumisele, ent jääb kummatigi sellega läbi eituse seotuks.
Ettekujutused hullumeelsusest teevad 17.–18. sajandil läbi olulise arengu, muutudes “võõra” märgist “eimiski” märgiks. “Hullus lakkas klassikalisel ajastul olemas teise maailma märk ning muutus mitte-olemise paradoksaalseks manifestatsiooniks” (lk 378). Ometi on huvitav, et Foucault ei postuleeri otsest sidet hullumeelsuse uue käsituse ja hullude isoleerimise vahel, vaid pigem rõhutab teooria ja praktika sõltumatust.
Raamatu kolmandas osas vaatleb Foucault psühhiaatrilise varjupaiga sündi ja arengut 18. sajandi teisel poolel ja19. sajandi alguses. Ta ei näe aga selles hullude “inimliku” kohtlemise algust, vaid uut tüüpi ja senisest koguni radikaalsemat isoleerimist. Foucault näitab, kuidas 18. sajandi keskpaigast alates hakati hulle üha laialdasemalt sulgema ainult nendele ettenähtud varjupaikadesse. Sellises kohtlemises omandab hullus uue näo, see muutub mitmekesiseks ja diferentseerituks ning mõistusega adutavaks. Sünnib erialane terminoloogia, mis võimaldab eristada erinevaid hullumeelsuse liike, kerkivad esile elukutselised hulluarstid. Esimest korda ajaloos lähenevad 18. sajandi lõpul teineteisele meditsiiniline mõtlemine ja isoleerimispraktika, isoleerimine tõstetakse meditsiini auastmesse ja isolaator muutub tervendamise kohaks (lk 654). Vastupidiselt tavaarusaamale ei näe aga Foucault selles kõiges hullude vabastamist, vaid “nende vabaduse mõiste objektiveerimist” (lk 768).
Foucault’ loengusari “Psühhiaatriline võim” jätkab sealt, kust “Hullumeelsuse ajalugu” lõppes, 19. sajandi psühhiaatriliste reformidega. Ent vahepealse tosina aasta jooksul on Foucault’ vaated üksjagu teisenenud: kui varem huvitasid teda ennekõike hullumeelsuse ettekujutused ja meditsiinilised arusaamad, siis nüüd on tema tähelepanu keskmes võimumängud. Nagu ta tõdeb ise oma esimeses loengus 7. novembril 1973 köidab teda nüüdsest psühhiaatrilise võimu seadumus (dispositif du pouvoir), mis toodab arusaame hullumeelsusest (lk 14). Foucault vaeb loengutes pikalt erinevaid psühhiaatrilisi ravipraktikaid, küsitlusmeetodeid, karistusmeetmeid jne, paljastamaks neid võimumehhanisme, mis peituvad psühhiaatriaravis.
“Psühhiaatriline võim” on seni neljas ilmunud köide Foucault’ loenguid Collège de France’is. Kokku jõudis ta selles mainekas õppeasutuses loenguid pidada kolmteist aastat, mis tähendab, et oodata on veel üheksa loenguköite ilmumist. Nende avaldamine rikub küll selgelt autori enda viimast tahet, mis keelas kõik tema postuumsed publikatsioonid, ent vastab kahtlemata avalikkuse ootustele.
Nagu sellest kahe teose lihtsustavast kokkuvõtteski nähtub, on Foucault eesmärk dekonstrueerida traditsiooniline hullumeelsuse ja psühhiaatria ajalugu, näitamaks, et meie tänane arusaam arutusest pole midagi enesestmõistetavat ega paratamatut. Laias laastus haakub see antipsühhiaatrite töödega, ehkki veel “Hullumeelsuse ajaloo” kirjutamise aegu polnud Foucault, nagu ta ise loengutes tunnistab, nendega kuigivõrd tuttav.
Kuigi vormilt on mõlemad teosed ajalooraamatud, ei tuleks nendest siiski otsida niivõrd ajaloolist teavet kuivõrd filosoofilisi kontseptsioone. Tuginedes küll rikkalikule allikmaterjalile, kulgeb Foucault’ mõttelõng siiski ennekõike Nietzsche ja Heideggeri jälgedes ning keerleb mõistuse ja võimu kriitika ümber. Uuemad uurimused hullumeelsuse ajaloost on suurema osa Foucault’ ajalooalastest väidetest kahtluse alla seadnud, kummatigi ei ole need oluliselt kahandanud autori filosoofiliste tõekspidamiste elujõudu.
“Hullumeelsuse ajaloo” raskusastet ja stiilikeerukust arvestades tuleb tõlkija tööd kõrgelt hinnata. Eksitavaks võib siiski lugeda tõlketeose pealkirja, sest “Hulluse ja arutuse” nime all ilmus vaid raamatu esmatrükk 1961. aastal. Hilisemates täiendatud ja muudetud väljaannetes eelistas Foucault nimetusena lihtsalt “Hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul”. Täpne pole samuti viide tiitellehepöördel, et tõlke aluseks on olnud 1972. aasta väljaanne, sest see sisaldab lisasid (sh kuulsat vastust Derrida kriitikale), mida eestindus ei kätke. Tegelikult, nagu nähtub tõlkest endast, on aluseks olnud kõige viimane Foucault’ eluajal ilmunud editsioon 1976. aastast.
