DAJAN AHMET in memoriam
Nagu ilmselt paljudel teatrikülastajatel, ulatuvad minu mälestused ja muljed Dajan Ahmetist lavaka XIII lennu diplomietenduseni "Oklahoma". Otsekohe meenub stseen, kus ta Ali Hakimi rollis Merle Jäägerile sülle hüppas.
Siis oli ta veel Ahmetov. Aga see -ov lõpp oli lihtsalt paljudele Vene impeeriumi rahvastele pealesurutud lisand.
Oma teatri asutamine tõi talle kaasa palju muret. Uskumatu, et Salong-Teatri iseseisvus kaalus tosina aasta jooksul tema jaoks üles alalõpmatu majandusliku kitsikuse. Ei saa öelda, et Ahmet selle üle ei kurtnud. Kurtis küll, aga teda lihtsalt ei kuulatud eriti.
Sel hooajal läks ta lõpuks palgatööle Rakvere teatrisse ja ostis sealkandis talu. Hooajal jõudis ta kaasa teha kahes lavastuses: "Pidusöök" (kokk Kim) ja "Käpipuu vennaskond" (Tasku). Kohe-kohe oli esietenduseni jõudmas "Oscar ja Roosamanna. Kirjad Jumalale" (Oscar). Viimases pidi ta mängima10-aastast surmavalt haiget poissi, kes otsustab iga järgmise päevaga läbi elada kümme aastat...
Omapärase välimuse tõttu sai Ahmet peamiselt eksoootilisi osi. Kui ta ütles, et Vargamäe Andrest ta ju ebaeestlasliku välimuse tõttu nagunii mängida ei saa, siis on võimatu oletada, kas ta oli seda öeldes kurb või lõbus.
Ahmeti oli hea intervjueerida, selles mõttes oli ta kindlasti Eesti näitlejate top kümnes. Rääkis palju, aga täpselt. Mäletan, kui resoluutne oli ta pilafi valmistamist kirjeldades: ei mingit tomatipastat! Punase värvi peab pilafile andma porgand! (Tegelikult väga loogiline, sest türgid-tatari hõimud tegid pilaffi ammu enne seda kui tomati kodumaa Ameerika üldse avastati.)
Pikki aastaid oli Ahmet tatari ja üldse Eesti vähemusrahvuste seltsielu liider. Nii oma suguvõsa kui üldse eestitatarlaste ajaloost teadis palju huvitavat.
Ahmeti surmast kuulsin Tallinna Nukuteatri garderoobis järjekorras seistes. Ahhetused, päraniaetud silmad. Pärast etendust (Vilde teatri "Gupikene") mälestas teda kogu saalitäis Eesti harrastusteatrite ladvikut. Pärast seda tundus purjus Soome naispensionäride röökimine Laial tänaval kuidagi eriti mõttetu.
Lapsi ta armastas. Lasteteater Trumm oli Salong-Teatri tulusaim projekt. Ja lastele juba võltsilt või rutiinselt mängida ei saa. Rakvereski sai Ahmet kohe paar lastetükkide rolli.
Vanu inimesi armastas ta ka. Rääkis põhjalikult oma esiisast, kes kunagi ammu Tallinnasse tuli ja siin kaupmeheks hakkas. Minu mäletamist mööda elasid kõik ta eelkäijad isaliini pidi üsna vanaks. Ja Salme Reek mängis tema teatris veel peaaegu 90-aastasena.
Kujutan hästi ette, kui toredaid ja lustakaid vanameheosi oleks Dajan ise paarikümne aasta pärast mänginud.
Veiko Märka
