Leebe ja täistopitud
Kui kõik õigesti kirja sai, võtab tänavausest aastalõpunäitusest osa 69 kunstnikku 91 tööga. Maale ja skulptuure on jagunud peale ülemise korruse saalide ka koridori ja galeriisse.
Üldpilt on kohutavalt tihe ja nõutukstegev. Ilmselt ei saa siin väga olulisi etteheiteid teha kujundajale, pigem ?üriile, kes on olnud liiga leebe. Vähemalt 20-25 esinejat oleks võinud julgelt välja jätta. Siis oleks Eda Lõhmuse suurepärane maastik “Vee alla”, mis on paigutatud Helle Vahersalu maali peale ja seepärast tõmmatud peaaegu lae alla, mõjunud veelgi nauditavamana. Riina Neeme hämmastavalt lihtne ja mõjuv “Navesti jõgi” oleks aga pääsenud segavatest Eero Ijavoineni kolmest graatsiast (puust/metallist popilikud arusaamatused – Kursi koolkonna preemia), Ahti Seppeti “Rikutud regaalid” (kuigi tüdimuseni kasutatud haakrist ja viisnurk) nihkunud ehk teise ruumi, kus preagu losutab lapitekkidest traatkonstruktsioon, ja lasknud rahulikult mõjuda Kaire Nurga võimsal monokroomsel (valge/lilla) kontseptuaalsel tööl, lihtsamalt öeldes natüürmordil. Ainus tõeliselt hea kujunduslik leid oli Ilmar Kruusamäe traditsiooniline hüperrealistlik Ants Juske portree, mis kõrgus suures saalis ja vaatas seda kõike kurva, isegi mitte etteheitva pilguga. Imat Suuman, Meiu Münt, Saskia Kasemaa, Kalli Kalde, Fideelia-Signe Roots (kohvik Wilde preemia), Peeter Allik, Andres Sütevaka, seekord isegi Jüri Marran, koos ülalnimetatutega moodustavad näituse kandva võrgustiku. Päris vaimukas on ka Rein Erebi jõuluhüsteeria – rohelisi hinnalipikuid täiskleebitud kuuse skelett.
Alla galeriisse on koondatud peamiselt seeniorkunstnikud, kelle maalide seast tõuseb eriti uhkelt esile Albert Anni “Sügis Kavadil”, väike hõõguvate sügisvärvidega maastik, mille valmimisaeg – 1975! Siin on minu meelest tegemist ilmse ebaõiglusega teiste seenioride vastu, sest miks peab võrdlema parimais loomeaastas Annit tänases hetkeseisus oleva Harri Puderselliga (“Metodisti kirik” 2004). Anni ja veel mõne teisegi kunstniku maalide loomisaastad olevat tekitanud probleeme ka ?üriil, kuid siis polevat konkreetset aastat kuhugi märgitud olnud. Seeniorid toovad aga veel ühe problemaatilise küsimuse juurde.
Tänavuse Ado Vabbe preemia sai Andrus Kasemaa, kelle puhul saab loomulikult rääkida ainult elutöö preemiast ja sel juhul on kõik korras. Kunstisündmusega pole tal ju enam mitmeid aastaid midagi pistmist. Varasemat Vabbe preemiat, nagu ütles ka varasem statuut, anti kunstisündmuse eest, mis on rikastanud Tartu ja Eesti kunstipilti. See eeldas siiski samal aastal toimunud näitust või esinemist ja Vabbe nimi eeldab mingilgi määral avangardlikkust. Miks ei võiks saada preemiat üks hea kunstnik ka mitu korda, kui ta on teistest silmnähtavalt üle? Mul ei ole absoluutselt mitte midagi seeniorkunstnike toetamise vastu, kuid kuna sama küsimus kerkis eelmisel aastal üles ka Anton Starkopfi preemia jagamisel, siis kas poleks õigem asutada seeniorkunstniku ehk elutöö preemia, selle asemel, et jagada olemasolevaid preemiaid lihtselt sellel alusel et “ta on juba nii vana ja pole veel midagi saanud”.
Kokkuvõtteks tahaksin teha aga pöörde ja väita, et tegemist ausa ja hästi koostatud näitusega, mis peegeldab Tartu kunsti hetkeseisu täpselt nii nagu ta on. Kaks-kolm väga head tegijat, kümmekond keskmist ja trobikond lootustandvaid ning lootusetuid.
