Autentne Viini hip-hop, otsaga dubstepis.
"Keepin' Me" on täidetud
seda sorti muusikaga, mille pärast ma hip-hoppi ja r&b'd kunagi
üldse kuulama hakkasin. Siiani rohkem dancehall'i ja
dub'iga pusinud Stereotyp ehk Viini prodjuusser Stefan Moerth on
pannud oma teisele plaadile 14 lugu vahest veidrat, vahest isegi natuke
tabelimaigulist, aga alati superkvaliteetset Viini koolkonna bassi- ja
trummiprogrammeerimisega hiilgavat trippivat hip-hoppi. See on ehe linnasoul -
Motowni meloodiad minimalistlikul, kalgil klaasi ja metallikõlalisel
biidil. Suurimaid elamusi (ja üllatusi) on siin tõenäoliselt
ava- ja nimilugu "Keepin' Me", sest plaati masinasse pannes ei aima
veel ükski kuulaja, et Lauryn Hillil on teisik! Ta nimi on Sandra
Kurrzwell ja see naine mitte ainult ei laula täpselt samal hääle
ja stiiliga nagu Lauryn, vaid suudab sinna panna ka täpselt sama palju
hinge. Täielik déjà vu - tunne on samasugune, nagu
kuuleks "The Miseducation of Lauryn Hilli" uuesti esimest korda.
Puhas pärl, terve plaat. 9
Lauri Tikerpe
Bent
"Intercept!"
(Godlike &
Electric)
Sissevaatav tantsumuusika.
Kõik vähegi head bändid näevad oma muusika
valmistamisega palju vaeva. Ja paljude muusikast on seda ka kuulda. Nottinghami
duo Bent on üks väheseid häid bände, kelle vaevaga
valmistatud muusika kõlab, nagu oleks see tehtud mängides. Nad
võiksid olla Fatboy Slimi jahutusbänd. Benti meloodilise ja maheda
estraadi-hausi saatel saab küll edukalt tantsida, kuid harva rokkida.
Tundub, et nad nii-öelda ei ole näoga publiku poole, nad ei uuri meid
seal tantsupõrandal, vaid vahivad oma muusika sisse. Keegi - ilmselt
Bent ise -, rääkis kord, et bänd saigi alguse sellest, et mehed
kuulasid palju magedaid plaate, leidsid sealt mõned head kohad,
sämplisid neid ning kopsisid kokku midagi enda meelest head. Ja ma ei
tahaks näha inimest, kelle meelest see tulemus hea ei ole. Sellel plaadil
on 11 lugu, mis tähendab, et siin on 11 erinevat õnnelikku
lõppu. 8
Erik Morna
The Mars
Volta
"Amputechture"
(Universal)
Varasemast rohkem vilkuvaid tulukesi.
The Mars Volta suurejoonelise proge-rock'i teeb kaugemalt
huvitavaks ehk liikmete taust - nad on ju pärit pungist pre-Strokes
rock-bändist At the Drive-In. Aga säravam ja
proge-rock'i mallist erutavam on nende muusika ennekõike seal
elavate valede ja väga teravate häälte tõttu. Uinutav ja
sume saksofon siin ja seal. Ja kitarrid, mis on kohati ise puhkpillide eest,
või need kitarrid, mis pärit funk'i seksmasinliku glamuuri
laborist. Ja siis neist häältest see kõige tähtsam -
andke andeks, pillimängu jumaldajad - Cedric Bixler-Zavala vokaal. Peaaegu
naiselik ja kriiskav, kas töödeldud vokooderis, temponupuga
või päris puhtalt, tema hääles on alati suurt ja
väikest melodraamat ja teatraalset hüsteeriat. Ja selline rahutu hing
teeb The Mars Volta muusika päriselt kauniks. 8
Siim
Nestor
X-press 2
"Makeshift
Feelgood"
(Skint)
Kuidas tantsumuusikud vananevad.
Omaaegsed inglise house-huligaanid Rocky, Diesel ja Ashley
Beedle on keskikka jõudnud. Nende uus, järjekorras küll alles
teine album kõlab nagu seisusele ja vanusele kohane: soliidselt. Ei leia
me siit teravat ega toorest, küll aga väljap
eetut ja madalatempolist.
Hoolimata sellest, et X-press 2 tuntuim külg on intrumentaalne tantsumusa, suudavad nad kirjutada ka täiesti korralikku popmuusikat. Lauljateks on siin albumil Lamchopi, The Musicu, Peech Boysi, Polyphonic Sphree, Radio 4 ja Kissing The Pinki vokalistid.
Eraldi tooks välja gootiliku "The Answer-i" ja gospelliku avapala "Give It". Samas leiab mõni teine siit hoopis teised lemmikud - seega tihe materjal.
Uue presidendi aastapäevaballi aftekal sobib seda plaati
mängida küll, vist. 8
Raul
Saaremets
Kosmikud
"Pulmad ja
matused"
(Viska Mulda Records)
Kirjad haigla surijapalatist.
Eesti sugestiivroki lipulaeva kolmandat plaati võib võtta märgina kolmekümnenda eluaasta piiri ületanud muusikutepõlvkonna kasvavast relevantsusest.
Sel plaadil kõlavast muusikast, mis ühest küljest piirneb alt-metal'i (Tool, System Of A Down) ja teisest kohaliku kaamos-rock'iga (Metro Luminal, Sõpruse Puiestee), jääb esimesel hetkel kõrvu kitarrist Andres Vana intelligentne kitarrimäng ja lausuja Hainzi kordumatu hääletämber.
Seejärel jõuab kohale, et trummipartiid on asjalikud ja et tegelikult on saund ka väga vihane.
Ja siis need värsid. Kosmikute puhul, näib, on lüürikast rääkimine möödapääsmatu. Otsige üles mõni bändi poolt viimasel ajal antud intervjuu ja te saate teada kõik mis vaja.
"Pulmad ja matused" on Eesti selle aasta
üks huvitavamaid albumeid ja oleks seda ka sel juhul, kui sisaldaks ainult
kolme lugu ("Elu mõte", "Jeerum",
"Lilled"). 9
Andri Riid
Beck
"The Information"
(Interscope)
Popisõltlase uusimad kummalised
kõlad.
Beck ju ei saa olla raevukas? Ei, Becki natuuris
pole kanaliseerimatut raevu, Beck on nii intelligentne, et tal pole
mõtet ohtlikku kutti mängida. Kas Beck on laisk? Beck ei ole laisk,
vaata diskograafiast plaatide ilmumissagedust, ta on nii intelligentne, et ta
mängib laiska. Kuidas Becki tänapäeval mõista?
Tänapäeval ei saa Becki mõista, sest Becki tänapäev
on kusagil mujal.
Cut the crap, onja?
Täiesti tõsiselt on see kõik öeldud. Beck on ilmselt üks eneseteadlikumaid popmuusikuid ja nüüdne plaat on selle garantiiks. Räpp-folk-rock-hip-hop-house saaks ehk Beckile muidu lisada, aga "The Informationil" on aga. Aga on selles, et siin puudub liidetavate summa, "The Informationil" on suuresti ainult summa. Sellel plaadil on olemas veidralt digitaalne atmosfäär. See on kummist kõla, mida Beck koos produtsent Nigel Godrichiga on toppinud mõne teise Becki juhtumi vahedesse. See on täidetud helide maailm. See tundub ka põhjendatud helide maailm.
Beck ei paku uut heli, sest ta on intelligentne, Beck teeb
näo, et ta on kuhugi pöördumas. Ma ei tea, kas see on hea. Ma
tean, et see on võltsilt loose ja võltsis on harva
efekti. 8
Aleksander T. Yostafa
Ursula
"Armastan end aeglaselt"
(MFM
Records)
Talumatult "vaimukate" sõnadega peopop.
Enda sõnade kohaselt "tauriinipoppi" mängiv bänd on turule tulnud juba teise plaadiga. Vaatasin netifoorumitest huvi pärast, et kes siis on Ursula fännid - näib, et valdavalt noored vanuses 16-20. Samuti on täheldada, et samad inimesed kuulavad (ja ka kiidavad) nt Slide-Fiftyt. Millest on kahju, sest Ursula võiks kuuluda paremasse seltskonda ja omada mitmekesisemat publikut. Paraku on poisid valinud võimetele mittekohase tee ja asunud "rahvast hullutama" väheveenva siseringihuumori ja keskpärase, kohati isegi lauslameda sõnademänguga. Read nagu "keegi järab nirgi huult / kebab lendab", millele järgneb mitte eriti sujuv üleminek "vannipardi kõhutuulele" või "ümberringi maika / küljepeale laika / ja siis laikale ka maika" olgu siinkohal plaati mittekuulnutele hoiatuseks. Meenub, et bänd lubas ühes intervjuus "tõsineda" ja uuel plaadil lüürikas rohkem süviti minna. Valetamine pole ilus, poisid!
Parematel hetkedel tärkas lootus (esialgu küll mitte millegagi põhjendatud), et bändist võiks kunagi, nt kümne aasta pärast, saada midagi Eesti oma Eppu Normaali taolist. Musikaalsust nagu oleks, muhedust ja loomulikkust ka, oleks veel ainult... kõike muud. Muusikaliselt ei ületa ans Ursula uuel plaadil oma tipphetke, eelmise plaadi lugu "Tiffer". 4
Tauno Maarpuu
Envy
"Insomniac Doze"
(Rock Action / Temporary Residence
Limited)
Monumentaalne ja metalne post-rock
Jaapanist.
Tokyost pärit Envy alustas oma tegevust juba 14
aastat tagasi. Selle aja jooksul on nad tõusnud kohalikus Jaapani
hardcore/screamo scene's kõige kõvemaks tegijaks.
Viimaste aastate jooksul on nad leidnud palju kuulajaid ka Ühendriikides
ja Euroopas, põhiliselt post-rock/post-hardcore/emo scene's
ning sellele on kindlasti tõuke andnud kolimine plaadifirmasse Temporary
Residence Limited (Euroopas Rock Action), kelle hõlma alla kuuluvad ka
näiteks nende auväärt maakaaslased Mono ning Explosions in the
Sky USAst.
Nagu bändi varasem looming on ka "Insomniac Doze" massiivne, poeetiline ning südantlõhestav, kuid härra Fukagawa jutustab lugudes rohkem kui varem ja see teeb kogu kompoti minu arvates veelgi söödavamaks. Envy suudab luua suurepärase atmosfääri, saund ja pillide omavaheline harmoonia on lihvitud viimse piirini, mille tagajärjel mitte ainult kvarteti liikmed, vaid ka kuulajad tunnevad ennast üdini muusika sees olevat. Kõik see asi on laivis veelgi võimendatum - sellist emotsiooni ja voolu, mida need mehed endast muusikaga laval annavad, ei kohta tänapäeva muusikatööstuses just tihti.
Võimalus aga põhjamaa härradel Envy laivi
näha on suhteliselt väike, juhul kui ei plaani üle maa ja mere
trippi ette võtta. 9
Ronald
Truvee
Joe Colley & Jason Lescalleet
"Annihilate This Week"
(Korm Plastics)
Konkreetsed helid, abstraktne "kuuldemäng".
Sammud, võtme
pööramine lukuaugus. Olmekrabin. See on nagu kuuldemängu algus,
küllaltki sünge kuuldemängu, sest kohe võtab juhtimise
üle vabisev, surinate alla maetud drone. Ma ei mäleta enam
täpselt legendi, mis selle plaadiga kaasas käis - midagi igavusest ja
süngusest, ma oletan. Võib-olla. Öö ja loomemaja, kuhu
suletud eksperimentaalsed helikunstnikud on sunnitud väljendama ja tundma
igavust. Või oli see kurbus? Käsu peale igavlemine on üks
huvitavamaid harjutusi, uskuge mind. Teine lugu algab merekaldal (kajakad),
üksikute ebamääraste
mürasignaalide peale hakkab kaugusest kostma tontide kaeblik ja kahisev
hääl, millesse juuresolevad kajakad pidevalt sekkuvad. Üsna
ootamatult võtab maad suur vaikus, mille sügavuses toimub
uskumatult palju asju: korduvad mürad, tondid, vaikselt jõudu koguv
trafopinin. Kolmas lugu on kõige artikuleeritum ja ähvardavam
mürapõhine drone. Täiesti ootamatult liitub sellele
ilus ja külm idm à la Christian Kleine. Lugu
jätkub sama ootamatult ja veidralt. Neljandas on Lescalleet oma joigumist
täis lintidega jälle mere kaldale sattunud, kuid peagi seegi seiklus
peadpidi trafos ei lõpe. Palju muusikat eimillestki. 9
Erkki Luuk