TÄNA 10 AASTAT TAGASI: "Juhan Partsi eksamitele mitte lubada"
1984. aasta suvi. Ülikooli ajakirjandusosakond on ellu saatnud järjekordse lennu noori ajakirjanikke. Täna näeme, et neist paljude lennukaar käib kõrgelt: Euroopa Parlamendi saadik Marianne Mikko, kirjastajatest suurärimehed Hans H. Luik ja Aimar Jugaste, Eesti kolme levinuima maakonnalehe peatoimetajad Margus Mets, Eve Rohtla ja Rein Sikk… Ega teistelgi ole kehvasti läinud, aga kõiki üles lugeda leheruum ei lase, seda enam, et jutt pesast lahkunutest siinkohal lõpeb. Ülikooli masinavärk teadupärast ei salli tühja kohta ja kohe käivitus loominguline konkurss leidmaks uusi tulevikutähti ajakirjandustaevasse.
Konkursi teine voor – vestlus.
"Juhan Parts," tutvustab ennast r-i põristades komisjonile pika- ja kõhnapoolne ivake ebasümmeetrilise näoga tudengikandidaat. Dokumentidest nähtub, et küpseks on ta tunnistatud Tallinna 1. Keskkoolis, et ta on lisaks tarkust talletanud TRÜ juures matemaatika-füüsikakoolis ja on üldse andekam reaalainetes. Huvid: sport (kergejõustik, korvpall), poliitika. Kool toetab kavatsust õppida… juurat.
Segane värk – anded, huvid, soovid ei kõlksu omavahel üldse kokku. Konkurslane püüab kõlksuma panna: huvi matemaatika vastu lahtus, ju tekkis küllastus; tahab ajakirjandust õppida, aga natuke kartis ja pani kirja õigusteaduskonna.
Sooh! Pole just raudseim tõestus, et noormees on õiges kohas. Edasi läheb vahelduva eduga.
Soovi saada just spordiajakirjanikuks kinnitavad Spordilehes ilmunud kaks "nuppu" ja ilmumata lugu jalgpallist ning toimetuse antud soovitus ajakirjandust õppida. "Kaasavara", nagu komisjon konkurslaste ajakirjanduses avaldatut isekeskis kutsub, on kasin, et võimaldada mingeid põhjapanevaid järeldusi. Loomingulise konkursi esimeses voorus märgusõna "Bruno Benno" all kirjutatud essee "Kahjuks läks teisiti…" on komisjonilt teeninud koolipoisihinde ja kirjatöö eelduste kohta samuti kiidulaulu ei laula.
Kuidas on ilma ja elu tundmisega? Ühisturgu teab, väliskommentaatoreid teab, spordijuhte teab. Koolilektüürile lisaks loetust mainib Christie't, Lattikut, Unti… Viimati kinos nähtust kiidab "Toomas Nipernaadit" ja Tõnu Karki.
Küsimustesadu on otsas. Vastus viimasele pärimisele kõlab: "Kui välja jään, annan paberid õigusteaduskonda."
Spordiajakirjanikuks pürgijaid on veel tervenisti kolm! Spordi- ja välispoliitika huviline Indrek Kannik ning keskkooli kuldmedaliga lõpetanud meistersportlase ja Nõukogude Liidu kergejõustikukoondise kandidaat Donatas Narmont on esitanud kopsaka "kaasavara", esseede "Medali varjupool" eest saanud "4" ja "4-". Tallinna Spordiinternaatkooli lõpetanud meistersportlase kandidaadil klassikalises maadluses Antti Lepikul on samuti ette näidata mitmesuguseid kirjatöid.
Komisjon arvab, et spordiajakirjanikke kipub ühele kursusele palju saama. Nende omavahelises rebimises jääb autsaideriks Juhan Parts.
Tema teistest toonastest konkurentidest nimetagem mõned laiemalt tuntuks tõusnud: Eesti suursaadik USAs Jüri Luik, ETV programmidirektor Ainar Ruussaar ja korrespondent Ragnar Kond, ajakirja Anne peatoimetaja Tiina Lang, valitsuse pressibürood juhtinud ja ETAt peatoimetanud Meelis Pirn, presidendi kantselei pressinõunikuna töötanud Epp Alatalu, Riigikogu fraktsiooni nõunik Ülo Veldre…
Ajakirjandusosakonna loomingulise konkursi komisjoni otsusest: "Juhan Partsi eksamitele mitte lubada. Soovitada tal astuda õigusteaduskonda." Mida Juhan Parts teatavasti ka tegi.
Me ei tea, kas teisitiminek on kahetsemist väärt. Seda näitab aeg.
P.S Ega me tegelikult tea sedagi, kas 20 aasta tagune teistpidine otsus oleks pikemas plaanis ajalugu muutnud. Soomes ju sai alles mullu peaministriks eksajakirjanik Matti Vanhanen, kui tuua värske näide. Vanemaid on Eesti ajaloostki võtta.
Loo autor töötab Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõuna.
Lugu ilmus esmakordselt 15.juulil 2004
