Müüa mägi, sisaldab killustikku
Hiljuti teatas Jõhvi Tööstuspark, et müüb oma territooriumil asuvat aherainemäge. Nad teevad seda eelkõige selleks, et vabastada mägede (36- ja 40meetrised) all kinni olevat kümmekonda hektarit maad.
36 meetri kõrgune mägi, millele Jõhvis esialgu enampakkumine korraldati, sisaldab AS Maves tehtud uuringu järgi kokku 562 000 tonni põlevkivi ja fraktsioneerimata lubjakivikillustiku segu.
Kogu mäest moodustab põlevkivi 30 protsenti ja kui see aherainest välja sõeluda, oleks seda võimalik kasutada elektrijaama kütusena.
Tööstuspargi mõte oli müüa mägi kogu täiega. Müüjad lootsid ühe tonni eest saada vähemalt krooni, kuid kummagi konkureeriva pakkumise hind ei ületanud 70 senti tonnist. Nüüd on aheraine müügis tonnikaupa. Kes ostab rohkem kui 10 000 tonni, saab tonni kätte kolme krooniga. Väiksema koguse puhul küsib müüja juba viis krooni tonnist.
Tööstuspargi tegevjuhi Teet Kuusmiku sõnul sobib segu kõige paremini täiteks seal, kus nõuded materjalile ei ole kõrged. Jõhvi kandis on lähemas tulevikus kavas näiteks vanglaehitus ja muidki suuri projekte.
Kuid tegu on ka näitega säästlikust paekasutusest. Aherainet tekib TTÜ mäeinstituudi assistendi Tõnis Katteli sõnul Eestis aastas kolm-neli miljonit tonni. Sellest leiab kasutust vaid paarsada tuhat tonni. Peamiselt seetõttu, et kõige suurema killustikunõudlusega piirkonda Tallinna vedamine tooks kaasa liiga suured (raudtee)transpordikulud.
Aherainest saadud killustik pole konkurentsivõimeline?
Ehituskillustik peab vastama teatud kvaliteedinõuetele (külmakindlus, survetugevus, kulumiskindlus). Standarditele vastava killustiku saaks aherainest purustamise ja sõelumise teel.
"Tallinna piirkonna tarbijad on harjunud kasutama väga kvaliteetset, puhtast paest toodetud killustikku," toob Kattel välja ühe põhjuse, miks aherainest toodetud alternatiivne materjal pole konkurentsivõimeline.
Eesti ehitajatel on siiski killustikust suur puudus, eriti pealinna läheduses. Sealsete tootjate (Paekivitoodete Tehas ja Väo Paas) tarbevarud hakkavad lõppema. Uusi varusid otsitakse Tallinnast paarkümmend kilomeetrit lõunasse jäävast Nabala-Paekna maardlast.
Viimase häda on aga, et põhjavesi jääb seal paekihtide kohale. Niisuguses kohas kaevandamine tähendaks, et ümbruskonna kaevud jäävad tühjaks.
Maardu puistangud uuesti kasutusse
Kuid miks avada uus karjäär, kui on võimalik uuesti läbi töötada kunagi kasutamata jäänud varusid?
Paegeoloog Rein Einasto on aastaid rääkinud säästlikust paekasutusest. Tema soovitab läbi sõeluda näiteks puistangud, mis jäid üle pärast fosforiidi kaevandamist Maardus.
Mitukümmend aastat tagasi "kuhjati Maardus fosforiiti kaevandades peaaegu kogu lasuv kvaliteetne ehituspae katend röövmajandusliku hoolimatusega puistangusse, kus see hinnaline ressurss vedeleb kasutult tänaseni", kirjutas Einasto läinud aastal ajakirjas Keskkonnatehnika ilmunud artiklis.
Puistangud ulatuvad kümnetesse hektaritesse, mis on paarikümne aasta jooksul kattunud metsaga.
Eesti Geoloogiakeskuse vanemgeoloog Rein Sinisalu Einasto ideid ei toeta. "Puistangus nagu Maardus on kõik segamini mullast kuni fosforiidini," ütleb ta. "Sellise kompoti läbisõelumine läheks kole kulukaks."
Tõnis Katteli sõnul oleks puistangute sorteerimine ka ohtlik, sest need sisaldavad diktüoneemaargilliiti (diktüoneemakilta), mis on teatud tingimustes isesüttiv.
"Kui nüüd uuesti puistangud avada, tekib taas isesüttimisoht, sest õhk pääseb puistangute sisemusse," selgitab Kattel. "Mõningatel andmetel toimuvad need protsessid ka tasandatud puistangutes, sest seirepuuraukudes on mõõdetud puistangusiseseks temperatuuriks kohati kuni 80 kraadi."
Lisaks sellele võib puistangute töötlemisel muutuda endiste kaevandamisalade veerežiim ning on oht, et suureneb diktüoneemakildas leiduvate kahjulike elementide väljaleostumine.
Kõike kokku võttes oleks tavapärase paekaevandamisega võrreldes tegu kõrgendatud keskkonnaohuga tegevusega, ütleb Kattel.
KUMU ehitusel toodeti samuti killustikku
Einasto meelest tuleks paekivi (aga ka teiste maavarade) kaevandamisel lähtuda järgmistest põhimõtetest. Kaevandada peaks maaomanikust sõltumatult saama seal, kus looduslikud tingimused on selleks kõige optimaalsemad, keskkonnakahjud minimaalsed, kvaliteetne paekivi kasutajale võimalikult lähedal ja seetõttu omahind madalam.
Neist põhimõtetest lähtuvalt tuleb kõigepealt kõne alla Tallinna lähedane pankrannik, kuna seal asub paekivi põhjavee tasemest kõrgemal. Ehk siis alad Harku ja Jõelähtme lähedal.
Võib juba ette kujutada kinnisvaraarendajate arvamust asjast – on ju tegu miljonivaateliste mereäärsete kruntidega. "Ressursipealsetel aladel tuleks ehitus keelata, kuniks paekivi on sealt eemaldatud," on Einasto aga radikaalne.
Ta toob näiteks Lasnamäe, mis rajati niimoodi ressurssi raisates. Elurajooni keskel on veel üks täisehitamata ala, kust paekivi tuleks tema sõnul enne välja kaevandada, kui sinna kerkivad uued elamud.
Katteli sõnul leiab ehitiste alune lubjakiviressurss kasutamist juba pikemat aega. Tallinna ümbruse suurematel ehitustel tuuakse piisavate mahtude korral objektile sõelurid ja purustid, millega eraldatakse mullast paeklibu jm materjal ning purustatakse lubjakivi. Viimane leiab enamasti kasutust samal objektil.
Näiteks võib tuua KUMU, mis oma mahult oli muidugi erakordne ehitus. Aga ka Tamro laohoone Laagris, mille tarvis süvendati mitu meetrit paepinnast ning materjali töötlemise ajal muutus ehitusplats väikeseks karjääriks.
Omaette teema on uute ja säästlikumate tehnoloogiate kasutusele võtmine, et väheneksid kaod kivimi kaevandamisel ja purustamisel. Neid on Eestis seni rakendatud minimaalselt, kuna nad on kulukad ja nende tasuvusaeg pikk. "Kui mäeettevõtte ei ole kindlustatud maavaravaruga pikemas perspektiivis, ei ole investeeringute tasuvus tagatud," ütleb Kattel.
