Aus võitlus ja räpane mäng
Jüri Lipping (koostaja ja toimetaja). “Kaasaegne poliitiline filosoofia:
Valik esseid.”
Tartu: EYS Veljesto Kirjastus 2002. 353 lk. 150 kr.
Kenneth Minogue. “Poliitika:
Põgus
sissejuhatus.”
Tlk Marko
Ringo.
Tallinn: Kupar 2002.
132 lk. 89 kr.
Poliitika on valdkond,
mille seos mõistlikkusega on habras. Me näeme niihästi ajaloost kui
tänapäevast, kuidas poliitikute kavatsused annavad soovitule vastupidiseid
tulemusi, kuidas sõnadel on iga tegutseja jaoks ise tähendus, kuidas sirgus
laostab ja kõverus kosutab. Liiga suur roll on seal demagoogial, fortuuna
kapriisidel, ajaloo kavalusel ja vägivallal. Kuidas sellise valdkonna üle üldse
mõistuspäraselt arutleda? Kuidas vältida arutluse muutumist jutlustamiseks? Ja
mis asi see poliitika lõppude lõpuks üldse on? Neid ja mitmeid muid küsimusi
käsitlevad nii Kenneth Minogue’i sissejuhatus kui Jüri Lippingu
antoloogia.
Progressiivsete intellektuaalide hulgas on levinud vaade, mida
meil väljendas hiljuti Iivi Masso: “Liberaalse ideoloogia peamine aps seisneb
selles, et see rakendab oma poliitilisi ideaale ainult nn poliitilises, st
riiklikus sfääris. (...) Kuid võim toimib ka kodus ja majanduselus. Kui
peamised ebavõrdsust taastootvad mehhanismid on kuulutatud apoliitiliseks, siis
jääb poliitiline võrdsus formaalseks” (Vikerkaar 2/3, 2002). Seega tuleks kõik
sfäärid, milles võiks avalduda võim ja ebavõrdsus, politiseerida. Teise
maailmasõja järel läänes ongi majandus nihkunud erasfäärist avalikku sfääri ja
60ndatest on hoogustunud üleskutsed kultuuri, hariduse ja intiimelu
politiseerimiseks. Poliitika üle mõtlejate seast astus sellele tendentsile
jõuliselt vastu Hannah Arendt, keda Iivi Masso on huvitaval kombel meile hoopis
sümpaatiaga tutvustanud (Vikerkaar 8/9, 2001). Ühiskonnasfääri paisumine ühelt
poolt riigi ja teiselt poolt eraelu arvel ning sentimentaalse moraliseerimise
tungimine poliitika asemele olid Arendti silmis tegurid, mis viisid
totalitarismi.
Inglise konservatiivse poliitikateoreetiku Kenneth Minogue´i
ladus ja mõttetihe arutlus liigub samu radu: “Mis eristab poliitikat – mida me
võime laias laastus samastada vabaduse ja demokraatiaga – despotismist, on
avaliku ja erasfääri tunnustamise fakt iseeneses.” Siit saame ühe poliitika
määratluse: poliitika vastandub despotismile ja tema elemendiks on vabadus ja
demokraatia. Igal ajal ja igal pool seega poliitikat ei leidu. Arendtil oli
nostalgilisem arusaam, et tõelist poliitikat ehk poliitilisust on esinenud
ainult harvadel puhkudel Kreekas, Roomas ja uusaja alguses, tänapäeval aga
toimub poliitika asemel pigem reeglitele allutatud konkurents avalikele
ressurssidele. Aga Minogue´i meelest võiks sedagi nimetada poliitikaks, tema
lähenemine on inglaslikum: poliitika on reeglitega mäng, mis loomu poolest
nõuab vastast, seega mitte sõda, mille eesmärk on vastase hävitamine.
Seevastu Mandri-Euroopa mõtlejad, keda esindab Jüri Lippingu huvitavalt
koostatud lugemik, on enamasti lähtunud süngemast vaatenurgast. Vastandades
poliitikat lunastuseotsingule ja absoluutsele eetikale, rõhutab Max Weber, et
poliitikul tuleb tegemist teha tumedate deemonitega, sest tema sfääriks on
vägivald, olgugi et õiguspärastatud kujul. (Ja Bernard Williams arutleb
küsimuse üle, kas poliitikas osalemine eeldab kriminaalse kalduvuse olemasolu,
jättes vastuse küll lahtiseks.) Minogue´i kirjeldatud muretendentse saaks
Weberi terminoloogias iseloomustada kui vastutuseetika väljatõrjumist
veendumuseetika poolt. Neid kaht eetikavormi on filosoofiliselt küll raske
lahutada: mida on väärt veendumused, mis ei hooli tagajärgedest, millele nad
õhutavad? Ja kuidas saaks võrrelda erinevate tegudega kaasnevat vastutust, kui
puuduksid veendumused? Kuid sotsioloogilises plaanis tabab see eristus midagi
väga olulist.
Carl Schmittil ei ole poliitika tuumaks mitte avaliku ja
eraviisilise, vaid sõbra ja vaenlase eristamine ja temal ei vastandu poliitika
depotismile, vaid liberalismile, mis püüab konflikte summutada, neid reeglitega
mänguks muutes või majandusele taandades. Michel Foucault’ meelest on poliitika
sõja jätkamine teiste vahenditega. Arvatavasti just Foucault on kõige enam
mõjutanud tendentsi otsida ja leida igalt poolt võimuavaldusi, kuigi võimu
mõiste muutub nõnda üsna tühjaks ja kasutuks. Niisiis võiks poliitika
käsitlejad jagada kahte leeri – ühtede meelest on poliitika reeglitega sport
(lisaks Minogue´ile veel nt John Rawls), teiste jaoks (eriti Schmitt) on selle
tuumaks riid ja vägivald.
Leo Strauss eristab poliitilist teoloogiat, mis põhineb ilmutusel (nt et eksistentsi tuumaks on riid ja sõda või hoopis rahu ja harmoonia), ja poliitilist teooriat, mis püüab ühiskonnas käibivaid tõekspidamisi viia sidusasse süsteemi – vajaduse korral ohverdades mõned tõekspidamised süstemaatilisusele ja süstemaatilisuse mõnedele eriti juurdunud tõekspidamistele. Niisuguse kaalutletud tasakaalu otsimisega on tegelenud tänapäeva tähtsaim poliitikateoreetik John Rawls, põrgates ebaõiglastele ad hominem rünnakutele feministide leerist, kes peavad tema õigluseteooriat “valge keskklassi mehe” ilmavaateks. Pigem võiks öelda, et Rawlsi teooria pole niivõrd politoloogia kuivõrd angeloloogia – ingliteadus, kuuludes vahest samuti otsapidi poliitilise teoloogia valda. Kusagil teispoolses ruumis arutlevad teadmatuse loori varjus kehatud olendid, kes pole veel täielikult inimesestunud, millistel tingimustel nad nõustuksid võtma meie planeedil kehalist kuju. Foucault seevastu jätkab prantsuse traditsiooni, milles on poliitiline keha ikka esiplaanil olnud. Aga ka Isaiah Berlin tuletab meile Kanti sõnadega meelde, et “nii kõverast puust kui inimene on tehtud, ei saa midagi täitsa sirget”. Ja Judith Shklar rajab kogu oma liberalismikäsitluse inimese kehalisusele, tema võimele tunda valu ja hirmu: “Me teeksime hulga vähem kahju, kui õpiksime üksteist tunnustama kõige muu kõrval ka tundlike olenditena ning mõistaksime, et füüsiline heaolu ja sallivus pole sugugi alaväärsemad muudest eesmärkidest, mida igaüks meist on võtnud nõuks järgida. (...) Poliitiliselt on aatelisuse funktsiooniks olnud enamasti hävitusorgiate väljavabandamine”. Ja lõppude lõpuks pidas juba Hobbes inimese ainsaks universaalseks sooviks ellujäämist ning John Dunn argumenteerib, et ka tänapäeval pole paremat õigustust inimese poliitilistele kohustustele riigi ees kui Hobbesi toodud – need põhinevad riigipoolsel kohustusel tagada julgeolek.
Nii Berlin kui Shklar esindavad liberalismi puhtal minimalistlikul kujul kui
negatiivset vaateviisi, mis laiendab Schopenhaueri tagurpidi pööratud
augustiinlust poliitikasfääri – hüve ei ole midagi enamat kui kurja puudumine.
See aga ei ole liberalismi ainus tähendus. Palju avaramas ja lõdvemas mõttes
nimetatakse liberalismiks kogu hilisuusaegset arusaamist poliitikast. Selles
mõttes liberaalsele poliitikale on omased järgmised tunnused: piirangud
valitsusvõimude tegevuse ees, õigusriik, mitmeparteilised valimised, kohtuvõimu
ja riigiteenistujate iseseisvus, tsiviilkontroll sõjaväe üle, usu- ja
ühinemisvabadus, eraomandus jne. Selles mõttes kätkeb liberalism endas nii
konservatismi kui ka sotsiaaldemokraatiat – nii konservatiiv Minogue kui
sotsiaaldemokraat Jürgen Habermas on laias mõistes liberaalid. Tänapäeva
angloameerika poliitikateoorias vaieldakse palju nende põhimõtete
rakendamisviiside üle, kuid põhimõtteid endid peetakse enesestmõistetavaks ega
seata kahtluse alla.
Mandri-Euroopa ajalugu on olnud vintsutusterohkem ja
liberalismi seal tavaliselt millekski enesestmõistetavaks ei peeta. Selle
eeldused on tihti kas neutraalse või vaenuliku kriitika all. Liberalismi
põhimõtteid peetakse kas hukatuslikeks või silmakirjalikeks. Need kas
nõrgestavad õhtumaade tsivilisatsiooni, riigivõimu, tõelist emantsipatsiooni
vms või on hoopis silmakirjalikuks kattevarjuks tõeliste klassi, rassi- jne
konfliktide ees. Mõnikord jätab see liberalismikriitika mulje, et kriitikuid ei
kannustagi mingi tugevam aade kui soov mõjuda eriti originaalselt läbinägeliku,
illusioonidevaba, küünilise ja elutargana.
Valdkonnaomase demagoogia ja silmakirjalikkuse tõttu on poliitiline
mõistetarvitus alati mitmetähenduslik. Minogue´i sõnul iseloomustab võimekat
poliitikut “oskus konstrueerida seisukohta, mis vastandlikke soove lepitades
meeldiks paljudele inimestele.” Ka poliitiliste mõistete arengulugu on väga
käänuline. Nii nagu inimene sai nina algselt selleks, et lõhna tunda, aga
tänapäeva inimese lõhnameel on kärbunud ja ta kasutab seda peamiselt prillide
toetamiseks, nii on ka suured sõnad nagu “riik”, “vabariik”, “rahvas” või
“suveräänsus” korduvalt oma otstarvet vahetanud. Seda teemat käsitleb Lippingu
antoloogias Quentin Skinneri etüüd.
Milline on aga poliitikafilosoofia
vahekord poliitika enesega? Üks äärmus näeb siin väga tihedat seost: näib nagu
tuleneks näiteks Straussi meelest halb poliitika halvast filosoofiast. Arendtil
aga on igasuguse filosoofia mõju olnud poliitikale kahjulik. Suuri ja
korrapäraseid pilte maaliv filosoofia jõuab lõpuks meelsasti türannia rüppe,
kuna ei suuda kuidagi hõlmata pulbitsevat poliitilist tegelikkust. Võibolla
avaldub poliitikafilosoofia ja poliitika seose tähtsustamises mõtlejate
professionaalne kalduvus oma ametit üle tähtsustada. Mõistagi on ideedel
poliitikas suur roll, kõik alalhoidlased ja vabameellased, türannid ja
revolutsionäärid juhinduvad ju mingitest ideedest. Aga samas ei ole
filosoofidel nende ideede genereerimise, artikuleerimise ega interpreteerimise
vallas küll monopoli.
Kui heita pilk lugemiku registrisse, siis Stalin esineb seal ühe, Bismarck kahe ning Lenin ja Hitler kolme viitega, kuid Sokratest, Platonit, Machiavellit ja Hobbesi mainitakse vähemalt kümme korda sagedamini. Sellest jääb mulje, et poliitikafilosoofia ei mõtesta niivõrd poliitikute tegusid, kui teiste poliitikafilosoofide mõtteid. Selles suhtes on võimsaks erandiks lugemiku kõige vanem ja kummalisel kombel ka kõige tänapäevasem pala, Max Weberi mehine kõne “Poliitika kui elukutse ja kutsumus”.