Hannu Mäkelä on tundnud Eino Leinoga suurt hingesugulust, töötanud läbi tema hiiglasliku kirjandusliku ja epistolaarse pärandi ning kehastunud Leinoks. Luuletaja kirjadest on ta leidnud Leino hääle (st lauserütmi) ja kirjutanud nii sureva mehe 500-leheküljelise autobiograafilise monoloogi. Tulemuseks on läbinisti kultuurne ja tõeväärtuslik (luuletsitaatidega pikitud), aga paraku ka ühetooniline tekst. Meetodist tulenebki Leino tausta hämarus – isikuid, paiku ja seiku ei kirjeldata lugejale nähtavaks. Ka ei võimalda monoloogilisus avada luuletaja arengukäiku.

Leino isik ja ajastu on ju põnev. Pentti Saarikoski ütleb oma Leino värssbiograafias, et too oli Soome inetuim mees, kes levitas ülikoolis – kus sinisukkadest totsid tema värsse tsiteerisid – tripperit. Ja samas oli ta ikkagi sädelev luulegeenius ja naiste lemmik. Oli natuurilt läbinisti tunde- ja sõnainimene, kirjanik ja boheem. Soome metsarahva seast tõusnud euroopaliku kultuuri keeristorm, Dante tõlkija.

Ma mõistan, kuidas Mäkelä, üliproduktiivne kirjanik temagi, Leinoga identifitseerus. Saarikoski samastus ju ka oma hoopis rajumas biograafias. Mina tean aga Leinost siiski liiga vähe ja seepärast oleks oodanud ajastupildistust geeniuse sära paistel ja mitte nii introvertset lõpumonoloogi. Või siis oleks vähemasti kommentaarium ära kulunud.