“Pihkva pole enam kaugel!”
Pihkva on eestlastele aastasadu olnud paik, kus ikka ja jälle on käidud mõõku täristamas. Juba 1212 tegi Pihkvasse rüüsteretke kuulus eestlaste vanem Lembitu. Ega venelasedki kehvemad polnud. 1216 sooritas Pihkva vürst Vladimir omakorda rüüsteretke Ugandisse. Siiski mitte alati pole üksteist notitud. Jüriöö ülestõusu ajal 1343 kutsuti pihkvalasi appi, kelle sõjavägi tuligi Tartumaale.
Pihkvaga on seotud ka üks kurb seik Eesti sõjaajaloos. Vene-Liivi sõja ajal pidas venelaste vastu aastaid sissisõda Ivo Schenkenbergi juhitud 500meheline talumeestest koosnev üksus. 1579 tabasid venelased lõpuks Schenkenbergi ja piinasid ta Pihkvas surnuks.
Eestlane eestlase vastu
Suurimad madistamised Pihkva pärast toimusid aga 20. sajandil. Mais 1919 viis kindral Johan Laidoner Eesti väed Pihkva peale. Tema vastas seisis lisaks Vene 10. diviisile ka punane Eesti diviis. See otsustaski Pihkva saatuse. Punaväes olevad eestlased hakkasid salkade viisi semlakkide poole üle jooksma. Diviisi ülem Leonid Ritt aga alustas salajasi läbirääkimisi Laidoneri staabiülema polkovnik Jaan Sootsiga. Ritt tahtis üle tulla ja sellega Laidonerile tee Pihkvasse lahti jätta.
Ritiga koos tuli üle 1. kommunistlik polk (umbes tuhat meest) ning vangi langes hulk teistes polkudes teeninud eestlasi. Sellega oli Eesti punadiviis sisuliselt likvideeritud. Punaarmee juhtkonnal jäi üle vaid väljastada päevakäsk: “I Eesti diviisi ülem Ritt ja sama diviisi staabi ülem Masik, kes valgekaartlistest kaabakatest ära ostetud, lugeda revolutsiooni äraandjateks.”
Kolmekordne kaitseliin Pihkva eel lagunes ja Eesti väed jõudsid 25. mai õhtul Pihkva ette. Kuna sild Velikaja jõel oli õhku lastud, ületati jõgi paatidel. 26. mail langes linn eestlaste kätte.
Eestlaste saabumine tõi Pihkvasse rahu ja korra. “Tänavail kihas päeval elu. Kodanikud askeldasid naeratavate ja rahulikkude nägudega oma igapäevaste toimetuste juures. Trammid liikusid. Trammis sõites seltsis eestlastega ikka mõni vene haritlane ja jutus avaldas soovi, et Eesti võtaks Pihkva jäädavalt oma kaitse alla,” kirjeldab üks ohvitser paarkümmend aastat hiljem. Turgudel käis vilgas kauplemine. Kõige kõvemad rahad olid Eesti margad ja tsaarirublad, Nõukogude raha aga ei võetud üldse vastu. Seda rahuidülli jagus Eesti tääkide toel kolmeks kuuks.
Sõdimine “Pühal Venemaal” tüütas Eesti sõduri lõpuks põhjalikult ära. Augustis 1919 hoidsid rinnet Pihkva all Eesti väed, Vene valged aga samal ajal võitlesid Pihkvas omavahel võimu pärast. Ööl vastu 24. augusti tõmbas Laidoner Eesti väed tagasi. Kohe kukkus ka Vene valgete rinne kokku ja kindral Nikolai Judenitš jättis Pihkva lahinguta punaarmeele. Eestlaste sõjakäik Pihkvasse oli sellega lõppenud.
Pihkvas koos sakslastega
1941. aastal sattusid eestlased Pihkvasse sõdima kord venelaste, kord sakslastega. Juuni lõpul 1941 toodi Pihkva külje alla eestlastest koosnev punaarmee 182. laskurdiviis. Üksuse luureülem Alfred Luts kirjeldab oma memuaarides, et venelasi oli Pihkvas haaranud kabuhirm ja kõikjal nähti vaenlast. Kui üks eestlane saadeti ülesandega linna, võtsid venelased ta kinni kui saksa parašütisti. Mingid seletused ei aidanud ja mees pisteti Pihkva vanglasse. Alles diviisi eriosakonna ülema sekkumisel ta vabastati.
Esimesel võimalusel jooksid paljud eestlased sakslaste poole üle lootuses, et neid peagi koju lastakse. Paraku tuli pettuda – neid pandi hoopis Pihkva vangilaagrisse. Lutsu hinnangul oli eestlasi vangis umbes 2000. Ja paljud neist saadeti augustis 1941 kodu asemel Saksamaale sunnitööle, kust vabaneti alles järgmise aasta kevadel.
Saksa okupatsiooni algul valitses Pihkvas näljahäda. Lapsed seisid koos emadega kannatlikult Saksa väliköökide juures, kust alati midagi üle jäi. Ka pesid venelannad toidu eest sakslastele pesu. Näljahäda leevendus kaudselt tänu eestlastele. “Juulikuu keskpaiku, kui toitlustamise küsimus Pihkvas oli kõige raskem, avastasid sakslased Petseri sõjaväelaagris Värskas suured jahutagavarad. Ning nüüd küpsetati Eesti sõjaväe jahust Pihkva linna rahvale ja sõjavangidele esimesed leivad,” meenutab Luts.
Sõja jooksul käis Pihkvast läbi hulganisti eestlasi. Siin peatusid Venemaa-sõjakäigult Eestisse naasvad idapataljonid. Ka mitu Eesti politseipataljoni sõdis Pihkvamaal. Eestlased olid samuti nõutud Saksa ametiasutustes Pihkvas, kus nad töötasid tõlkidena.
Veebruaris 1944 pommitasid tuhatkond Vene lennukit Pihkvat. Imekombel jäid peaaegu kõik sillad terveks, kuna 2/3 linnast muutus varemeiks. Hukkusid tuhanded elanikud, ohvrite hulgas oli ka eestlasi. Need eestlased ei jäänud viimasteks, kes selle Vene linna eest elu andsid. Suvel 1944 paigutati Pihkvasse eestlastest koosnevad Esimene ja Neljas piirikaitse rügement. Nagu Vabadussõja ajal, osalesid eestlased nüüdki Pihkva kaitselahinguis.
“Linn oli elutu ja tsiviilelaniketa. Ainsaiks hingelisteks olid tollal Pihkva tänavail nälginud kassid, majarusude vahel hüplevad jänesed ja kraaksuvad varesed, kes mõne leitud suutäie pärast isekeskis kisades võitlesid. Varemeiks muutunud linna rusude vahel oli näha allatulistatud moskoviitide lennukeid. Ja neid mitte just vähe,” kirjeldab Pihkvat juulis 1944, mõni nädal enne selle vallutamist venelaste poolt, eestlasest sõjakirjasaatja Hamilkar Mengel.
Ajad, mil eestlased Pihkvas sõdimas käisid, said sellega otsa. Küll aga käis 1991. aastal augustiputši ajal “vastukülaskäigul” Tallinnas Pihkva dessantdiviis.
Pihkva 1100
Pihkva oblasti pealinn Pihkva asub Velikaja jõe alamjooksul. Linnas elab 208 000 elanikku. Pihkvast Tallinnasse on 280 kilomeetrit.
Pihkvat on Vene kroonikates esmakordselt mainitud 903. aastal, mida kokkuleppeliselt loetakse linna sünniks. 10.-11. sajandil kuulus Pihkva Kiievi Venemaa koosseisu. 1240 vallutasid linna Mõõgavendade ordu rüütlid. Linna vabastas Aleksander Nevski, kes 5. aprillil 1242 andis Peipsil toimunud Jäälahingus ordule hävitava hoobi. 1581 ei õnnestunud Poola kuningal Stefan Batoryl linna vallutada. See ei läinud korda ka Rootsi kuningal Gustav Adolfil aastal 1615. Keskaegse Venemaa üks suuremaid linnu kaotas oma tähtsuse pärast Põhjasõda.
