NÄDALA RAAMAT: Fred Jüssi. "'Ajamustrid"'
Tahtsin kord Tallinnast Tartu sõites oma emale ja isale raba näidata, kumbki polnud varem taolises paigas käinud. Kõrvemaal pääseb metsateid mööda mõnele rabale autoga päris ligi. Jätsime auto, kui tee ära kadus ja jalutasime sooserva, oli täiesti tavaline päikseline kesksuvepäev. Lämbe, vaikne. Võis arvata, et paljude kilomeetrite raadiuses pole ühtki inimest. Äkki liikus keegi mändide vahel, Fred Jüssi.
Nõnda ootamatult kohtusime veel mitu korda, just sellistes üksildastes paikades. Muraka rabas ja Käkisilmas teel Vilsandile.
Nägin, et Fred Jüssi rändabki neis kohtades, millest kirjutab. Sain aga ka aru, et ta ei uita mitte eesmärgiga loodusraamatuteks materjali koguda. Et raamatud sünnivad nii, nagu sünnib jääkaas veetünnile või sammal katusele, siis kui on aeg.
Tuulehoog Noku talu varemeile üksijäänud õuepuu lehtedes. Seinapragudest väljapiiluvad sisalikud. Vanade uste puupöörad ja lukuaugud.
Need pildid ja neist piltidest algavad lood on ju ka meist ja raamatutest sõltumata olemas, aga oleme harjunud ütlema, et puudub aeg nende jaoks.
Siis on tore, kui keegi koputab tasa su hingeuksele, nagu nõudlik sinitihane koputab talvehommikul aknale. Tõuse üles ja anna, mis su kohus on.
Sinitihasele päevalilleseemneid. Hingele seda, mis hing nõuab.
Tuulehoog. Sisalikud. Puupöörad.
Ajamustrid. Mõnda lehekülge avades võpatad, see raamat on nõnda ilus.
