Põgeneja
Virts-virts-virts, vide-vid, vid-veio, void-tserr!
See on võimatu, seda ei suuda ükski fotograaf. Siruta end kas või poolest kerest lennukiluugist välja, ikkagi ei õnnestu suures plaanis kaadrisse saada suitsupääsukest, kes sajakilomeetrise tunnikiirusega üle Lõuna-Eesti mägede ja järvede tuiskab.
Just sellise pildi pilve piiril kihutavast suitsupääsukesest joonistas kunstnik Vladimir Taiger aga Jakobsoniga rahatähe tagaküljele.
Bit! Vit! (kutsehüüd) Tsilit! Tsiviip! (hoiatushüüd) Ja siis see rõõmulaul: virts-virts-virts jne. Pääsukese keel, mida inimene on tõlkida püüdnud näiteks nii: “Sibinal-sabinal saksakeeli rääkis, ees ork, taga hark, kärts-kärr!”
Suitsupääsukesele, meie rahvuslinnule, on ette heidetud, et ta pole Eestile truu. Niipea, kui külmaks läheb, teeb ta meilt vehkat. Võiks vastu vaielda, et see komme talveks lõunasse põrutada oli pääsukesel juba enne, kui ta 23. juunil 1960 rahvuslinnu tiitli sai.
Järvemaastik 500kroonise pääsukese tiibade all pärineb kahtlemata mitte Egiptusest, vaid Lõuna-Eestist. Oleks justkui Pühajärv või selle väiksem sõsar Pangodi?
“Sellist konkreetset kohakest ei maksa otsida,” ütleb Vladimir Taiger. “Pilt on Lõuna-Eesti ainetel, üks veesilm ja üks põlluserv.”
Aafrika inimese söök
Rahvuslinnu seisusesse kinnitas me armsa jumala kanakese, jeesuse linnu, kodu-, küla-, laka-, lauda-, pööningu-, hoone-, katuse-, suigu-, unga- (oh helde taevas, tal on veel sada nime) pääsukese ELUS ehk Eesti Looduseuurijate Selts.
Valimistel pakkus kõva konkurentsi linavästrik, aga tema olid lätlased endale juba ära krabanud. Tagantjärele ei ole keegi nurisenud, et just suitsupääsukese endale saime.
Ega me jumala kanakesel seal soojas Aafrikas kerge põli ole, ega ta rannas päevita. Talvitumine on pääsukesele kriitiline periood, tuleb kevadiseks pesitsusretkeks välja vahetada sulestik, tuleb hoiduda sattumast murjanite praepannile.
Mati Kose, Eesti ornitoloogiaühingu pääsukeseprojekti eestvedaja on rõngastanud 10 000 suitsupääsukest, lõunamaalt on talle aga saabunud vaid paar leiuteadet. Ühele oli lisatud märge: “Find as African food”.
Palju selles õblukeses kehas üldse liha on, aga savannimees tahab valku, püüab pääsukesi võrkude ja liimipulkadega. Kujutage ette õhtut Zimbabwe, Namiibia, Botswana või Lõuna-Aafrika Vabariigi järveäärses roostikus ehk mangroovisoos – seal võib korraga vidistada miljon suitsupääsukest.
Näljane parv ootab vihmaperioodi ning sellele järgnevat massilist putukate sigimist. Kliima muutub aga kõrbelisemaks, põuad sagenevad, putukaid pole, paljud linnud võivad hukkuda.
Milline isu on suitsupääsukesel! Linnumees Heinrich Veromanni väga südamlikust raamatust “Pääsukesed” (Tallinn, 1978) võib lugeda, et üks paar sööb suve jooksul 100 000 putukat.
Ei karda peremeest
“Kodukoha pääsukene” on Mati Kose juhitava projekti nimi, eesmärk rahva seas populariseerida suitsu– ja räästapääsukese jälgimist. Igaüks võib ornitoloogiaühingu kodulehelt leida ankeedi ja selle projektiga liituda. Vaatlejaid on juba 400-500, see on päris menukas projekt.
Maainimesed, kes niikuinii õue peal toimetavad, ei pea paljuks vaadata laudaräästa alt kui palju seal on pesi ja poegi.
Pääsukesed on pesitsuskohale truud, samasse pessa, kus nad eelmisel suvel oma lapsed ilmale tõid, tulevad nad tagasi. Heinrich Veromann kirjutab, et suitsupääsuke õpib väga ruttu eraldama sõpra vaenlasest, omainimest võõrast.
Ornitoloog Ruth Ling jälgis aastakümneid Vapramäe raudteejaama ooteputkas pesitsevaid pääsukesi. Rongiootajad astusid sisse-välja, ešelonid sõitsid mööda, linnud ei lasknud end segada. Nüüd ooteputkat enam pole.
“Olukord on keeruline, aga mitte lootusetu,” hindab Mati Kose meie rahvuslinnu käekäiku. Loomapidamine väheneb, laudad muutuvad steriilseks, samas õpivad linnud uusi elupaiku kasutama.
Kose sõnul on tähtis, et maastik ei muutuks ühetaoliseks ja et suitsupääsukesel leiduks tuulevarjulisi kohti putukate püüdmiseks.
“Et ta saaks mõelda – kui tuul puhub sealtpoolt, lähen tolle heki taha.”
SUITSUPÄÄSUKE LENDAB TALVEKS AAFRIKASSE: 11 000 kilomeetrit – see pole lihtsalt niisama lendu tõusta ja minna.
Suitsupääsuke ja 500kroonised
Suitsupääsuke on rahvuslind, Eesti Ornitoloogiaühingu vapilind. Tema stiliseeritud kuju kaunistab ka Estonian Airi logo. Meil pesitseb 175 000 – 250 000 paari suitsupääsukesi.
Eesti Pank on välja andnud neli erinevat 500kroonist (1992, 1995, 1997 ja 2000), kõigil suitsupääsukese pilt. Üha on täiustatud turvaelemente.
2000. aasta varianti turvavad Jakobsoniga vesimärk, heleda mikrotekstiga tume turvaniit, UV-valguses helenduv turvaniit, söövitatud tekstiga hologramm, optiliselt muutuv värv, latentne tähekombinatsioon EP, mikrotrükk, märk vaegnägijatele, turvakiud ja muud detailid.
Kokku on 500krooniseid pangatähti ringluses 13,3 miljonit.
