Tahiti - paradiisi puudutades
Lend Pariis – Los Angeles – Papeete, kokku 18 ja pool tundi. Vahemaandumine Los Angelese lennujaamas, kus kontrollitakse USA viisa olemasolu, võetakse näpujäljed ja tehakse pilt – kõik selleks, et istuda üle tunni aja kitsas tooliridadega ruumis, mille ainsaks vaatamisväärsuseks on McDonald’si lett ja suveniiripood, kus müüakse Hollywoodi-teemalist nänni. Olen kuulnud, et Prantsuse Polüneesia on sihtkoht, mida reklaamitakse kui “once in the lifetime” paika – ehk siis üks kord elus võiks seal ära käia. Eesti sukeldujad on muide samuti mitu korda Tahitil käinud oma hobiga tegelemas ja kavatsevad sinna jälle minna. Nii et kauge küll, aga ilmselt tasub lendamise vaev ära.
Maandume Papeetes õhtul kell 21.40. On pime, passikontroll on sõbralik ja kiire, õhutemperatuur 28 kraadi. Niiske, aga mitte eriti. Leiame oma nimed suurelt tahvlilt ja kohe tekib hea tunne: meid on oodatud. Ilus polüneeslanna paneb kaela tere-tulemast-orhideepärjad – leid – ja juhatab autosse. Hotellini on sõita kõigest viis minutit, aga autojuht õpetab meile selle ajaga selgeks viisakussõnad: tere – ia orana, aitäh – mauruuru ja nägemist – nana ning räägib meiega puhast inglise keelt. Kui meie aga järjekindlalt prantsuse keeles suhelda tahame, siis ei varja ta oma üllatust, sest prantsuskeelset turisti, kes ise just prantslane või kanadalane ei ole, kohtab siin haruharva. Aga barjäär on murtud ja kohalik taksojuht on meile väga head reisi soovides sõbralik ning siiras.
Hotell Intercontinental asub ookeani ääres, vastuvõtus paistavad silma paljasjalgsed ainult pareo’sse riietatud poisid, kes toovad lahkelt kogu pagasi tuppa. Lennukis sain lugeda selle riigi kommete ja tavade kohta ning üks üllatavamaid uudiseid oli see, et keegi ei tahagi jootraha, seda pole isegi paslik pakkuda. Nii see tõepoolest ongi. Sellist muljet, et oled kellelegi kogu aeg võlgu, ei teki. Tuppa jõudes kukkusime jala pealt magama, et varahommikul kell viis tõusta ja lennata järgmisele saarele.
Ikka pime. Päike tõuseb siin
kell 6.30. Hommikusöögi ajal hakkab koitma. Ümberringi on rahu ja vaikus, ainult õrn polüneesia muusika ja alati naeratavad teenindajad, kes liiguvad märkamatult. Hommikusöök on värske: ananassid, papaiad, banaanid, kiivid, greipfruudid. Hind on ka kõva – 25 eurot. Hakkame tundma polüneesia erakordsust ja seda just hindade poolest.
Lend Tahiiti–Huahini–Raiatea. Lennukis on istekohtade valik vaba. Keegi ei rutta, kõik korraldub iseenesest, esimesed 25 minutit ja lennuk peatub Huahinis. Ühed lähevad maha, teised tulevad peale. Kohalikke on palju, turiste samuti, palju inglise ja prantsuse peresid ning vanapaare. Kohalik poiss sõidutab kutsikat teisele saarele ja jutu sees tuleb välja, et ta on suur koertesõber, sest tal on kodus veel seitse suurt koera. Vahva polüneeslannast vanaema on Papeetelt sisseoste teinud ja istub nüüd imeilusate lapselastega lennukis koduteel. Ta räägib, et Papeetes on kaup kõige odavam ja aeg-ajalt tuleb ikka kodusaarelt lendu tõusta, et varustada suurt peret millegi heaga. Tahitil olevat suurem valik ja kõik on palju odavam. Lapselapsed on kaasas seetõttu, et nad aitavad kotte tassida.
Pärast vahemaandumist Huahinis on ainult kümme minutit õhulendu ja olemegi Raiatea saarel. On pühapäev. Poed on kinni, tänavad tühjad. Inimesed on kodudes peredega, keegi ei promeneeri lihtsalt niisama mööda tänavaid – sellest kohast õhkub rahu ja turvalisust.
Saame kätte hotellitoa, mis on minu jaoks ebatavaline: ookeani kohale vaiade peale ehitatud, palmiokstest katusega onn, mille rõdult saab otse soolasesse vette ujuma minna, onnis on ka dušš, mille all saab kohe pärast ujumist end mageda veega üle loputada. Kõigele on mõeldud. Hotelliomanik on elu näinud, umbes kuuekümnene sõbralik papi, kes on pärit St. Tropez’st Lõuna-Prantsusmaalt ja olnud maailmas mitme hotelli direktor. Lõpuks leidis ta oma õnne (loe: naise) Tahitilt. Selle õnneliku abielu tulemusena on neil viis last. Minu küsimuse peale, kumb ta siis ikkagi on, prantslane või polüneeslane, vastab ta aega maha võtmata, et loomulikult polüneeslane.
Ta räägib meile, miks just Raiatea saar on tema lemmik ja mitte näiteks Bora-Bora, ja me saame temast aru. Kohalike sümpaatia kuulub lihtsust armastavatele turistidele, kes ei aja taga liigset luksust, ei taha õhtuti diskoteeki ja on tulnud otsima polüneesia ehedust. Omavahel öeldes ei leidnud ma üheltki polüneesia saarelt diskoteeki. Meie esimene ja kahjuks ka ainuke öö Raiatea saarel on suhteliselt unetu, sest teistmoodi tegelikkus, palju emotsioone ja eksootiliste lindude kõvahäälne omavaheline suhtlemine ei lase magada. Hotell on tagasihoidlik, seetõttu on bangalo laes tiivik, mis küll jahutab, aga teeb ka natuke rohkem müra kui tavaline kliimaseade. Igal juhul läheb uni ära kell neli hommikul.
Päikesetõus on kell kuus.
Proovime seda pildistada ja midagi saame, aga üldiselt pole seda võimalik üles võtta, sest taevas muutub hetk-hetkelt ja valgus tuleb tasapisi, aga kindlalt. Ookean on nii vaikne, et väikeste lendkalade parve liikumine mõjub haide invasioonina. Haisid olla siin muide palju ja innustatuna eelmisel õhtul saadud tarkusest, et kõik haid on siinpool koralle väga sõbralikud, läheme otse rõdult sügavasse ookeani.
Ilmselt on ka teisi unetuid. Naaberonnis elab prantslastest vanapaar, kes meid tervitavad ja kui kuulevad, et vesi on jahutav, siis ronivad nemadki peaaegu oma magamistoast otse vette. Nii me siis sõbralikult ujumegi hotellitoa tagahoovis, mis on juhuslikult Vaikne ookean. Prantslased on tõesti kokkuhoidlikud, sest nad on poest varunud jogurtit ja saia ning söövad rõdul hommikueinet. Meil polnud kusagilt midagi osta ja seetõttu läheme hotelli hommikusöögilauda.
Hommikusöök on Raiateal pisut odavam – 20 eurot –, aga maitsev. Nii maitsvaid croissant’e pole ma kindlasti kusagil mujal maailmas saanud.
Hüvastijätutseremoonia on pisarateni liigutav. Kõik hotelliteenindajad annavad märku, kui väga nad sinust puudust hakkavad tundma, kui sa kohe praegu ära lähed. Hotelli peremehe silmis on üllatussäde: ta ulatab meile pisikesed mustad pärlid – mälestuseks nende kaunist saarest. Oleme liigutatud. Hotelli peremees on silmanähtavalt rahul, ta sai rõõmu andmisest.
Lennujaamas kohtame tuttavaid
eilsest päevast, Jeffi ja Monat, kahte kõike juba näinud turismitöötajat, kes lendavad tagasi Tahitile ja soovivad meile ilusat Bora-Borat, kus kõik ometigi hoopis teistmoodi kui Raiateal, much more touristy.
Esimene mulje lennukiaknast on šokeeriv: teravatipuliste kivikaljude vahel on rohelised palmisaared ja helesinised laguunid. Ja nii ongi. Nagu filmis. Kui muidu tegin palju pilte lennukiaknast, siis seekord unustasin fotoaparaadi sootuks ära – nii uskumatult kaunis tundus see pilt. Hotelli guest relation manager Willy räägib meile, et turistid tulevad sellele saarele abielluma ja tseremooniat võib korraldada kabelis, rannal või polüneeslaste laevas. Kõik on kenasti läbi mõeldud: pruut ja peigmees tuuakse ookeani kohal olevast villast eraldi paatidega kaldale. Siis sätitakse nad konditsioneeritud ruumis valmis polüneeslaste riituse jaoks: pannakse pähe pärjad ja selga pareo’d, kusjuures pruut ja peigmees teineteist ei näe, küll aga saavad nad rääkida läbi seina. Kui kõik on tseremooniaks valmis, suundub paar kabelisse, kus mängib mahe polüneesia muusika, ning paar kuulutatakse pidulikult meheks ja naiseks (see ei ole siiski seaduslik ja on tulnud ette juhuseid, et need, kes abielluvad polüneesias, ei ole päriselus sugugi abielus).
Lisaks teineteise nautimisele käiakse siin saarel haisid söötmas, sukeldumas, snorgeldamas, kala püüdmas, jalgrattaga sõitmas ning muidugi harrastatakse kõiki veespordialasid. Haide söötmine ja kala püüdmine on suhteliselt kallis lõbu, keskeltläbi 70–100 eurot, veesport aga on igale hotellikülastajale alati tasuta. Julgemad sõidavad veesuuskadega ja harjutavad surfamist, need aga, kes ei taha vette kukkuda, võtavad ette aerutamise ühe- või kahepaadis. Ka meie sõitsime kajakiga – nii kutsutakse siin plastist paati, millega sõites saab rannikut näha ja ookeanil mõnusalt päikest võtta. Peaaegu kõigil Bora-Bora hotellidel on autoparkla asemel paadisild ja ainuke tee, mida mööda kohale saab, on veetee. Näiteks parimaks kuurordiks peetava Bora-Bora Nui hotelli juhataja oli meie saabudes just klientide ärasaatmistseremoonial, kus külalistele pandi pärjad pähe ja korallikeed kaela ning lehvitati neile, kuni paat saaretipu taha kadus.
Täna on juba neljapäev, jäänud
on veel neli päeva ja kolm ööd Mooreal. Oleme aru saanud, et tegime kohutava vea, jättes Mahihile lendamata. See olevat midagi erilist! Polüneesia saared on erinevad: üks saar on rohelisem ja metsikum, teine laguuniderikkam, kolmas lauge palmisaar, neljas kivikaljune. Mahihi ja Tuamutu on atollid, mis seekord jäävad meil nägemata, aga saared on tõesti erinevad. Kui olime Raiateal, siis viisid kohalikud Patrick ja Katy meid paadiga ekskursioonile, kus saime teada polüneeslaste elust 300 aastat tagasi, nägime kiviasemeid, kus kohalik pealike assamblee nõu pidas ja kohut mõisteti. Kõik see toimus Raiatea saare tipus, kuhu meie sõitsime tund aega kiirkaatriga, aga kohalikud tulid sinna ikka jala orust, kus nad elasid ja kus pandi alus polüneeslaste traditsioonidele. Praegugi kaevavad polüneeslannad pärast lapse sündimist platsenta maa sisse, sest selline on nende traditsioon. Katy, kohalik turistide abistaja (sukeldub, korraldab paadiretki ja kalapüüki), rääkis, et ka tema kaevas pärast sünnitust platsenta maa sisse ja eurooplannad, kes on tulnud polüneesiasse sünnitama, saavad platsenta kilekotiga kaasa soovitusega see maa sisse kaevata. Niisugused kombed siis.
Asume Bora-Boralt teele Moorea
saarele. See on nagu Maui Hawaiil: mägine, metsik, väike ja võimas. Kõigest 62 kilomeetrit ja oled saarele ringi peale teinud. Külastame kohalikku vabaõhumuuseumi Tiki village’it ja kohtume selle asutaja Olivier Briciga. Tema on kirjutanud oma elust raamatu ja see on nüüd pühendusega ka minul. Olivier on koreograaf, lavastaja, kes lavastanud nii kuulsates kabareedes nagu Lido ja Moulin Rouge Pariisis. Ühel hetkel otsustas ta siia miljoni dollari eest üksiku saare osta. Kas ja kuidas ta seda tegi, sellest tema raamat räägibki. See, mida ta aga muidu nii laisa loomuga polüneeslastega teeb, on muidugi hämmastav. Nad tantsivad ja laulavad nii, et hing jääb kinni.
Uskumatu, et toredad inimesed ei lõpe otsa! Kohtusime veel viimastel tundidel eatu kaunitari Tinaga, kes oli kunagi suurepärane tantsijanna – tema rääkis meile polüneesia iga-aastasest tantsufestivalist, aga seda ei saavat sõnadega kirjeldada, tuleb ise vaatama tulla. Nii võibki Tahiti-reisi kokku võtta: tuleb ise kogeda, näha ja tunda!
