Lõbumajandus ja abstraktsionism Haywardis
Thamesi lõunakaldal, Waterloo silla lähedal asub Haywardi galerii
betoonkoloss. Ann-Sofi Sideni (s. 1962), Berliinis, New Yorgis ja Stockholmis
elava feministliku taustaga videokunstniku kümnetel monitoridel ja laiekraanil
jooksev dokumentaalkunstiteos “Warte Mal!” (Hei, oota!) on kokkuvõte autori
uurimistööst/materjalikogumisest Dubis, endises rahulikus Tšehhi
kuurortlinnakeses, mis piirilinnana sattus olema Dresdeni–Praha mootoriteel
E55.
Pärast raudse eesriide langemist Poola, Tšehhi ja Ungari läänepiiril
epideemiana leviv maanteeprostitutsiooni buum viis Dubi kui kurioosumi (kus
peatänaval ligi 200 bordelli – iga 25 kohaliku elaniku kohta üks) 1997/98
aastavahetusel BBC uudistesse. Tšehhi vabariigi üle 10 000 naisprostituudist
suur osa leiab teenistust just Teplice-Dubi piirkonnas. See, et näiteks
Hollandis (kus prostitutsioon alles hiljuti legaliseeriti) ligi
30 000
professionaali on, või et inglased ise aastas kuni 770 miljonit naelsterlingit
ostetud seksile kulutavad (kinole kulutatakse 400 miljonit), ei oma antud
kontekstis tähtsust.
Ida-Euroopa avanenud seksiturule paneb jõhkra pitseri
6–10kordsest elatustasemete vahest tingitud kullapalavikusarnane
ülekuumenemine. Kui see toimuks kusagil Kagu-Aasias, sulgeks Euroopa mugavalt
silmad.
Tšehhi valitsus on nõrga seadusandluse tõttu sattunud risttule
alla, legaliseerimine samastaks riigi sutenööridega (Dubis on see äri Vene ja
Tšehhi maffia käes). Siden on kohapeal elades jäädvustanud intervjuud valdavalt
slovaki mustlaspäritolu, valgevene ja ukraina tüdrukutega, sutenööridega,
kohaliku politseiülemaga, kes jõuetult käsi laiutab.
Näitusekülastajad,
tõsiste nägudega inglased, istuvad peepshow-sarnaselt möbleeritud klaasboksides
ja kuulavad kõrvaklappidest reality-TV-laadseid salvestusi. Ilma
kaitsevahenditeta seksi eest makstakse kaks korda rohkem, saksa klientuuri
hulgas on moodi läinud rasedad prostituudid. Dr Jan Kahanek: “Olin valves, kui
toodi kaheksandat kuud rase naine. Meil õnnestus algav enneaegne sünnitus
seisma panna, kuid järgmisel päeval sundis sutenöör ta tänavale tagasi.”
Teplice lastekodud on täis patuviljana sündinud mahajäetud imikuid, keda
päritolu tõttu keegi lapsendada ei taha. Keskealine, lühikeste blondeeritud
juustega prostituut: “Töötasin tekstiilivabrikus, olin kommunist. Pärast pööret
vallandati kõik kommunistid, sellepärast olen nüüd sunnitud sel moel endale
elatist teenima.” Selliseid päevikukatkeid ja lindistusi on näitusel kümnete
tundide jagu, vaatajal on õigus vabalt ekseldes endale sobiva kangusega
“kokteil” segada.
Kogu näitusemaastik on kujundatud agitpunkti sarnaseks,
on lugemisruum kirjanduse ja kunstiraamatutega, mis käsitlevad prostitutsiooni
läbi aastasaja (Baudelaire, Degas, Zola, Toulouse-Lautrec, Manet). Näituse
koduleheküljelt – www.hayward.
org. uk/siden/ – pääseb kõikidele kunstniku poolt oluliseks peetud linkidele.
Siden saavutas kohalikega usaldusliku vahekorra tingimusel, et ei
lindistatut ega filmitut näidata kordagi Tšehhis. Neutraalse, nagu telesaate
või ekspeditsioonil kogutud etnograafilise materjali ainese esituse jõud on ta
kunstilises töötlematuses. Esitluses olev materjal ei sisaldanud midagi
pornograafilist, Siden suutis otsekui dark-room’is ekslevad
näitusekülastajad muuta living sculpture’de sarnastest sõnatutest
vuajeristidest kaasvastutajateks.
Eestis sotsiaalselt angažeeritud kunsti
traditsioon peaaegu puudub, vahest Merle Karusoo elulood ja etendus “Save Our
Souls” usaldas autentse materjali jõudu. Kas meie sotsiaalseid ja rahvuslikke
pingeid täis ühiskond võiks Eesti kunstnikule lähiajal aineseks olla? Kahtlen,
sest kunstnikkonnale kindlaks määratud roll olla ilusate asjakeste, kummastava
uue reaalsuse looja teenindab hoopis teist tüüpi ootusi. Vähegi järsemad
noodid, isegi kui nad on laenatud meloodiatele tehtud cover’id nagu
kapitalismi-prepareering näitus “yBa” mullu Tallinnas, põrkuvad
retseptsiooniraskustele, üllatuslikult ka kriitikute endi seas.
Šveitsi
kunstniku Paul Klee (1879–1940) suur ülevaatenäitus “Loomise loomulikkus”, mis
hõivab kogu Haywardi galerii esimese korruse, on juba hitiks programmeeritud.
See sisaldab 96 akvarelli, joonistust, pastell- ja õlimaali, põhiliselt
Saksamaa, USA, Šveitsi muuseumidest (kokku 30 institutsiooni pluss anonüümsed
kogud), ning mõttest näituse teokssaamiseni läks täpselt kaks aastat. Näituse
idee autorid on Briti abstraktse kunsti klassik Bridget Riley ja Berliinis elav
Kleed juba põhjalikult uurinud kunstiteadlane Robert Kudielka.
Klee on
abstraktse kunsti üks pioneere, ta oli eelkäija ja visionäär mitmes mõttes:
produktiivne looja, Bauhausi pedagoog ja teoreetik, kellest jäi järele
tuhandeid lehekülgi märkmeid. Abstraktne kunst on 20. sajandi jooksul andnud
kõige erinevamaid suundi ja võrseid, Klee on nende kõigi suhtes baasteksti
rollis, abstraktse kunsti diskursuse suhtes on tema loodu fundamentaalne.
Klee oli esimene, nagu Riley oma põhjalikus eessõnas märgib, kes märkas, et
kunstniku poolt vaadates ei ole abstraktsioon/abstraktsus mitte “asjade
lõpp”, vaid algus. Iga maalija alustab sarnaste elementidega – jooned,
kontuurid, algvormid, mis on just nimme abstraktsed, võrreldes selle pildilise
kogemusega, mida nende abil luua saab. Selles valguses on Vermeer ehk rohkemgi
abstraktsionist kui mõni õigeusklik abstraktsionist. Klee defineerib ennast ise
kõige täpsemalt: “kunst ei reprodutseeri nähtavat, vaid teeb (millegi)
nähtavaks”. See võib olla võti, miks headest piltidest ei tüdineta
kunagi.
Ei ole vist teist aastakümnete jooksul nii palju matkitud ja
lahjendatud pildikeelt kui Klee oma. Kleed ennast tuleb kindlasti “natuurist”
vaadata, nauding, mida need väheldased, tihti pleekinud vesivärviga ja hapra
katkendliku joonega maisipaberile veetud “ebageomeetriad” tekitavad, sunnib
nõustuma, et osa kunsti (parim osa?) ei ole reprodutseeritav, et eksisteerib
mingi energeetiline väli, mida hea kunst alati välja kiirgab, mingi raskesti
defineeritav “visuaalne intelligentsus” on tegelikult olemas.
Tõeliselt
nauditavaks tegi näituse aga kronoloogiat eirav, sisuprintsiibist lähtuv tööde
grupeerimine, mis vaatamist soodustas – jutustav liin, plastiline mõte,
puäntillistlik värvimine, paralleelsed figuratsioonid, katkestatud rütmid,
jagatud struktuurid, ruudumaalid jne.
Näitus on avatud 1. aprillini.
Haywardi galerii täispilet maksab 8 naela, üliõpilastel, kunstnikel,
töötutel 6 naela.
Järgmises osas Turner Prize’i nominendid Tate Britainis.