Kakskümmend aastat hiljem
Vene neonatsluse hiljutine tõus meedia huviorbiiti tõi meelde selle
liikumise eelkäija 1980ndatel. Siis piirduti kahjutute tegevustega. Näiteks
mängisid Leningradi koolilapsed pooleldi põrandaaluseid rollimänge, kus
üksteisele omistati SSi auastmeid ja kirjutati Julian Semjonovi stiilis
“salajasi” iseloomustusi. Viimased olid paberile pandud kirillitsas ja
konarliku käekirjaga ning nägid seetõttu üpris koomilised välja. Lapsevanemaid
tegi murelikuks ka võsukeste omaalgatuslik saksa keele õppimine, mis tänapäeval
ilmselt paljusid rõõmustaks. Vägivallani või sellega ähvardamiseni läks noorte
tegevus haruharva ja sedagi kentsakates vormides. Näiteks tungis keegi
17aastane purjus noormees omaealiste tüdrukute ühiselamutuppa, teatas ülbelt,
et on fašist, ning nõudis agressiivselt seinalekleebitud postri mahavõtmist ja
sellel tallumist. Plakatil olid valge tuvi ja tekst “Rahu!”, noormees võeti
miilitsas arvele…
Tollased sotsiaalsed olud ja ka eeskujud olid hoopis
teised ning ilma igasuguse rassilise või ideoloogilise sisuta lapsemänguks asi
jäigi. Kuid natsisümpaatial olid omad põhjused ka siis. Tore oleks neiks pidada
trotsi kehtiva riigikorra vastu või muud sarnast, kuid teemasse süüvimata võib
veidi mõtiskleda näiteks Nõukogude filmikunsti ja selle loodud stereotüüpide
mõju üle noorele auditooriumile.
Ohvitserkonnal on tähtis osa igas sõjas ja
veel võrreldamatult olulisem on see osa sõdu puudutavates filmides. Veidi mälu
pingutades meenuvad filmidest nii tüüpiline vene kui ka saksa ohvitser.
Erinevad ei olnud mitte ainult nende isikuomadused ja välimus, vaid ka kogu
tegevus. Nõukogude ohvitseri eraelu paistis piirduvat mõne armsa
sanitaripiigaga väikse mesijutu ajamisega kusagil rindetaguse külakolka räpasel
tänaval või siis parimal juhul lühikeseks puhkuseks kodukohta sõitmisega.
Viimasel juhul kulus pool aega sõdureid ja haavatuid täis raudteedel
jantimisele.
Lõõgastuda sooviv saksa ohvitser seevastu laskis end autojuhil musta Mercedesega peole sõidutada. Pidu toimus mõne okupeeritud linna hubases hotellis või kenasti renoveeritud linnalähedases mõisas. Naised liikusid siin hästiõmmeldud elegantsetes kostüümides ja mehed mitte halvemini õmmeldud ega vähem elegantsetes mundrites. Mahorka asemel tõmmati filtriga sigarette, mis võeti graatsilise liigutusega hõbeportsigarist. Alkohol voolas ojadena ja kõike saatis mõni šlaager, tavaliselt “Lili Marleen”.
Lisaks olmetingimustele erinesid diametraalselt ka töökohad. Nõukogude
ohvitseri staap kujutas endast tavaliselt kitsast blindaaži, kus tähtsaimaks
rekvisiidiks oli alatasa streikiv välitelefon. Väjast kostvast kanonaadist
tormas aeg-ajalt sisse räsitud käskjalg ning raporteeris kiiresti ja veidi
närviliselt. Sõltuvalt aastaajast oli ta kas porist nõretav või külmast kange.
Sakslaste staap oli piinlikult puhas, kõrgemate aukandjate puhul oli selleks
mingi suurem või väiksem loss. Vaikust rikkus peamiselt kirjutusmasinate ja
rautatud saapakontsade klõbin. Aeg-ajalt astus sisse sekretärineiu või pedantne
adjutant, kes koera haukumist meenutavalt raporteeris.
Veelgi erinevamad
olid ohvitseride töökohustused. Vene ohvitser juhtis tavaliselt kriisiolukorras
rünnakut või kaitset ülekaaluka vaenlase vastu. Kuigi õhtuks oli võit enamasti
käes ja võis kergendatult hingata, leemendas vaene mees higist ja oli oma
mundri korralikult ära mäkerdanud. Saksa ohvitser sellist stressi taluma ei
pidanud. (Kui mõni neist närvitseski, järgnes sellele peagi mahalaskmine või
enesetapp.) Vägesid juhtis ta harva ning seegi kujutas endast hiiglasliku nooli
ja numbreid täissirgeldatud Euroopa seinakaardi juures mõtlikku lõuasügamist.
Tema töö seisnes peamiselt teiste omasugustega suhtlemises, mis toimus kuskil
rindest eemal.
Vahel viskas ta frentši varna, päästis valgel särgil kraenööbi lahti, võttis
sigareti hambu ja laskus lubjatud seintega keldrisse kedagi piinama. Mõnikord
läks sakslane oma sõdurite eesotsas kellegi korterisse ja laskis selle hirmunud
omaniku silme all pahupidi pöörata või tõmbas selga pika nahkmantli ning
vestles kusagil pargis mõne kahtlase tüübiga. Halvimal juhul pidi ta
päikeselõõsas, must munder seljas, teesulu juures passima ja üleoleva pilguga
möödujaid jälgima. Kindlasti ei kaotanud ta kunagi stiilitunnet.
Tema
idüllilises elus oli ainukeseks segavaks faktoriks ülemus, kes tihtipeale oli
loll ja hüsteeriline. Viimast probleemi nõukogude ohvitseril polnud, ja kui
oligi, lahenes see kohe ülemuse hukkumisega lahingus.
Sõja lõpul käis saksa
ohvitseri elustandard järsult alla, mis kõigepealt väljendus harvemaks jäävas
raseerimises. Ka Mercedest pesti ja vahatati ebaregulaarselt, halvemal juhul
värviti see koguni moondamislaiguliseks. Pahatihti osutus sakslane ise
argpükslikuks jätiseks. Kuigi too etapp oli filmis obligatoorne, võttis see
enda alla tühise osa linateose kogumahust. (Tõtt-öelda ei erine ka lääne
sõjafilmide tüüpiline saksa ohvitser eriti eespool kirjeldatust.) Kahtlemata
loogiline järeldus, mille noor nõukogude filmihuviline nendest tegelikkusest
eemal asuvatest stereotüüpdest teha võis, oli, et saksa ohvitseri elu oli igati
cool ja tema puhul polnud tegu mingi pioneerijuhi tüüpi memmepojaga.
Kuigi sakslast näidati pahelise ja kõlblusetuna, tekitas loodud kuju ka aukartust ja kadedust. Teda mängida oli mõneski mõttes huvitavam kui punakomandöri. Sellised mängud polnud ka otseselt keelatud, nende vastu midagi ette võtta oli keeruline. Pedagoogid küll kurvastasid, et lapsed on unustanud Lenini sünnikuupäeva, ehkki mäletavad suurepäraselt kaks päeva varasemat Hitleri oma. Viimast on tänapäeva eurooplasel, kes veidigi uudiseid jälgib, raske mitte tähele panna, rääkimata kümnetest tuhandetest eri riikide politseinikest, kes peavad sel päeval ületunde tegema. Ja kuigi sel aastal ei juhtunud midagi jubedat isegi Venemaal, seisab ebameeldiv ületundidekohustus miilitsatel ees ka järgmisel kevadel.