Naistepäeval Lõuna-Aafrikas
Ma ei tea väga täpselt, mis toimub 8. märtsil, rahvusvahelisel naistepäeval Eesti Vabariigis, kus ametlikku pühitsemiskohustust ei ole. Küllap toovad galantsed meeskolleegid siin-seal mõne lilleõie ja mõni ülemus kasutab võimalust tänusõnade ütlemiseks, mis muidu eestlastel nii raskelt üle huulte tulevad. Ja küllap naised just ei mossita, kui see ka olemata jääb, sest skandinaavialik võrdsuse kultuur justnagu lubaks niisugustest asjadest üle olla. Igapäevaelu Eestis on piisavalt edumeelne, et tõrjuda naiste võitlused marginaaliasse.
Meile küllalt lähedastes või ka õige kaugetes riikides võib lugu olla hoopis teine. Suurbritannia välisministeeriumis pidid naised abielludes töölt lahkuma kuni 1972. aastani. Suursaadikuks ei jõudnud nad enne 80.-ndate lõppu, ja praegugi on neid suhteliselt vähe. Reeglina on väga vähe naissuursaadikuid maailma diplomaatilistes keskustes, sest selle ametipostini jõutakse mitmekümneaastase karjääri lõpus ning “vanades demokraatiates” polnud naistel tol ajal tihtipeale võimalik seda karjääri alustadagi. Silmatorkava erandi moodustavad tänapäeval Ida-Euroopa riigid ja hulk endisi koloniaalmaid, kus uus riigikord purustas muu hulgas ka selle klaaslae.
Nii ka Londonis. Kui umbes 180-liikmelisest diplomaatilisest korpusest on naisterahvastest esinduse juhte 10-12, siis paratamatult tekib teatud kokkukuuluvuse tunne. Sellest sündis ametlik ühendus, mis põhimõtteliselt seadis oma eesmärgiks lihtsalt olukorra teadvustamise ja paremal juhul nooremate kolleegide toetamise. Osalejate endigi üllatuseks on klubi “Women in Diplomatic Service” edukalt mitmesuguste üritustega raha teeninud ning jõudis kevadel esimese koolitusprogrammini, võimaldades mõnel loosiga valitud noorel diplomaadil “töövarjuna” Londonis saadiku elu nuusutada. Suurema klubilise ettevõtmisena tegime aga märtsis teoks ammu planeeritud reisi Lõuna-Aafrika Vabariiki ja Namibiasse (mõlemad saadikud olid Londoni klubi asutajaliikmed). Ehkki tegemist oli omast taskust makstud turismireisiga, suutsid pühendunud saadikud programmi pikkida eksklusiivsete ja ülihuvitavate ametlike kohtumistega. Piisab, kui mainida, et Namibia TV kandis üle meie audientsi legendaarse presidendi Sam Nujomaga, pluss intervjuud ja vestlused mõnel pool mujal, nii et meid teenindanud turismiametnikud tundsid meid nägupidi telepildi järgi! Lisame siia juurde paarinädalase sõbraliku kooselu reisikaaslaste-diplomaatidega Botswanast, Lesothost, Lõuna-Aafrika Vabariigist, ja ma julgen kinnitada, et Lõuna-Aafrika regioon on mulle lisaks kingitud imepärastele looduselamustele ka ühiskondlikult palju arusaadavamaks muutunud. Mis oligi muidugi klubi eesmärk.
Niisiis, selle aasta naistepäeval sain esimest korda teada, mismoodi tervitatakse lavale astuvat esinejat Aafrikas (spontaanselt üles võetud lauluga tavapärase aplausi asemel!) ning nägin LAV-i välisministri poolt korraldatud galaõhtusöögil, kuidas lasevad end lõdvaks prominendid peaaegu ainult naistest koosnevas seltskonnas. Ülikuulsa bändi saatel alustas tantsusammudega kõigepealt minister ise, siis ühinesid temaga kohalviibivad suursaadikud ning lõpuks kogu saal. Et tegemist oli kogu Aafrikas levinud naistetantsuga, siis kellelgi probleeme põhisammudega polnud ning üksikud kohalviibivad “võõrad valged”, nagu mina ja ilmselt mõned kohalikud diplomaadid, sulatati suurima rõõmuga üldisesse elegantsesse möllu (aeroobikahüplemise kogemusest oli siin mõningat kasu!). Sain seega konverentsi vahendusel heita pilgu naiste igapäevaprobleemidele ja vahetada paar sõna ühega tänase Aafrika rahuprotsessi liidritest, välisministri pr Nokosazana Dlamini Zumaga. Kuid neist põgusatest muljetest olulisemgi oli konteksti tajumine. Konverents tõi dialoogiks kokku maavalitsuse ja kogukonna liikmed rohujuure tasemel, olgugi nad ilmselt ärksamad, liidripotentsiaaliga naised. Saal oli täis ja väga aktiivne. Välisministri galaõhtusöök oli aga nii suur, et selle jaoks ei leidunud sobivat ruumi pealinnas Pretorias, vaid tuli kasutada lähedase suurlinna Johannesburgi konverentside plenaarsaali. Ja pidu kestis hommikutundideni... Välisminister ise oli äsja naasnud läbirääkimistelt Etioopias, olles praegu Sudaani ülesehitustööd juhtiva Aafrika Liidu Ministrite Nõukogu esimees ning tundus omavahel olles rampväsinud (vahemaadki ju hiiglaslikud!), kuid pidas asjaliku ja tänuliku kõne naiste rollist diplomaatias. Naistepäev ei tundunud olevat õõnes retoorika, vaid teretulnud võimalus tähelepanu keskendamiseks. Lisaks 8. märtsile tähistab LAV ka rahvuslikku naistepäeva augustis!
Aga aitab naistest. Iga LAVi külastaja esmane huvi on see, kuidas ühiskond on hakkama saanud pärast apartheidi likvideerimist 1994. aastal. Jah, kõigest 10 aastat tagasi! Neli aastat varem, 1990, sai vabaks endine Lõuna-Aafrika osa Namibia, sest keskvõim ei jaksanud enam äärealadel kontrolli hoida. Keskmine eestlane maadles tol ajal omaenese ja oma riigi raskustega, Aafrika poliitika jäi kaugeks. Rassiline segregatsioon koos ettekujutlematu vaesusega meie kogemuses puudub. Ometi oskame tegelikult päris hästi ette kujutada, mida pidi tähendama sedalaadi revolutsioon, kus ülemkiht kaotab üleöö oma privileegid. Oleme ka näinud tagasilööke mujal Aafrikas, Zimbabwe majandus on tänaseks poliitilise võimuvõitluse käigus sisuliselt purustatud. LAV seevastu oma 41 miljonilise elanikkonnaga on tõusnud Aafrika juhtivate riikide hulka. Raske on üle hinnata esimese presidendi, Nelson Mandela lepituspoliitika rolli ja erakordsust, peaaegu võimatu on mõista, kust ammutab inimene selleks vajalikku hingejõudu. Eriti pärast käiku Kaplinna lähistel asuva Robbeni saare vangilaagrisse, kus giidideks on endised poliitvangid ja kus hoiti 18 aastat Mandelat ennast. Keskmine turist võtab enesestmõistetavana kirevat tänavapilti, kus sind ümbritsevad ja teenindavad kõikmõeldava nahavärvusega inimesed, alati naeratusega näol. (Minu diplomaatidest sõbrad kinnitasid mulle, et Londonis tunnevad nad kõige rohkem puudust Aafrika naeratustest. Mõte kutsuda neid Eestisse tõi mulle siinkohal judinad seljale...) Kuulan sõbralikke meeldetuletusi, et näiteks turismiteenindus oli värvilistele absoluutselt suletud sektor ning juba lennujaamas või lennukis esimest mustanahalist stjuuardessi nähes oled sa näinud UUT Aafrikat. Aga sind ümbritseb väliselt täielik pingepuudus. Isegi shokiturism Lõuna-Aafrika moodi, nn kultuurituurid mustanahaliste linnaosadesse, millest “mitteametlikud asundused” pole palju rohkem kui erakordselt halvasti kokkuklopsitud koerakuudid ilma mistahes kommunikatsioonideta, shokeerib eeskätt elanike sõbralikkusega. Silmiavavalt mõjub see aga igal juhul, probleemi ulatusega. Valitsus on päranduseks saanud tohutu harimata tööjõu, kellele pole loodud elementaarseidki elamistingimusi. “Mitteametlike asunduste” likvideerimine võtaks uusi eluasemeid ehitades igal juhul oma aja, kuid need uberikud ei paista kunagi tühjaks jäävat, sest ikka jätkub vool maalt linna, lootes tööd leida. Kuid tööpuudus võib küündida 60 protsendini, haridus on aga endiselt tasuline, ehkki rohkem sümboolselt töötava inimese jaoks, ja pole kohustuslik...
Eestlase hinge närib kahtlus, kas pinged ühiskonnas on ikka nii olematud. Kasutan juhust ja küsin mõne süsteemis töötava valge käest, kuidas nemad olukorda tunnetavad. Võimalik, et küsimus on neile ebamugav, aga nad pingutavad mulle selgitamaks. Mõnestki asjast saan ma paremini aru kui keskmine lääne-eurooplane. Näiteks sellest, et on võimalik üles kasvada privileege loomulikuks pidades ja kohaliku rahva elust mitte midagi teadmata. Absoluutne meediakontroll, salapolitsei poolt piiratud reisimine, indoktrinatsioon koolides... Ka on eestlasele võibolla isegi harukordselt arusaadav, mõlemast küljest tajutav, üks teguritest, mis lõpuks mustanahalised kooliõpilased tänavatele ajas ja algatas maailmakuulsad Soweto rahutused. Keel, identiteedi alus. Riigipiirid Aafrikas ei kulge teatavasti mööda etnilisi piire. Praeguses Lõuna-Aafrika Vabariigis on kümmekond suuremat hõimu, kelle keeled üksteisest rohkemal ja vähemal määral erinevad. Omavaheliseks suhtluskeeleks Briti impeeriumi päevist saadik on olnud inglise keel, sellega koos käibis ka buuride afrikaans. Kuid kui apartheidi valitsus oma identiteedi (ja muidugi võimu!) kindlustamise nimel otsustas mustanahaliste koolides sisse viia afrikaansi-keelse õpetuse inglise keele kõrval, algasid demonstratsioonid, mis Sowetos viisid koolilaste tulistamiseni ning tõid kaasa rahvusvahelised sanktsioonid ja lõpuks ka rezhiimi lagunemise. Tänapäeval on Lõuna-Aafrika Vabariigis 11 ametlikku keelt. Raadio ja TV töötab ka hõimukeeltes, kuid trükimeedia on läbi löönud siiski ainult inglise keeles. Namibias on afrikaansi positsioon mõneti tugevam, sest inglise keelt ei oska veel kaugeltki kõik, kuid ametlikuks keeleks on ka Namibias nüüdsest inglise keel. Mitte et buurid kogu koloniaalajastu häbi kandma peaksid – väga selgelt on rahva mälus, et buurid lihtsalt seadustasid Briti impeeriumi segregatsioonitavad, tehes seda muidugi ülipüüdlikult ja maksimalistlikult. Üks kohalikest seaduseandjatest kurtis, et kõikvõimalike seaduste tühistamine oli olnud tohutult raske töö...
Pärast vägivallaga lõppenud rahutusi, mida enam ei saanud vaka all hoida, paljud Lõuna-Aafrika valged lahkusid südametunnistuse survel riigist. Samas elavad apartheidi aktiivsed pooldajad seal rahulikult edasi (nn tõekomisjoni tegevus põhines vabatahtlikel ülestunnistustel), ja ajalehti jälgides pole olematud ei äärmusparteide loomise katsed ega juhuslik rassiline vägivald. Avalikus sektoris rakendatakse positiivset diskrimineerimist, kuid et haridusvõimalused olid niivõrd piiratud, siis on häid kandidaate vähe. Osa valget oskustööjõudu on lahkunud, suutmata uue olukorraga leppida, kuid allesjäänute turvatunne on tugev. Ja keegi ei jätnud rõhutamata armastust Aafrika vastu.
Midagi erilist peab siin olema, sest lõpuks valdas see mindki ja ma ei pidanud sugugi ebakohaseks ühe järjekordse kõrge tegelase tervitussõnu kõigile meie grupi liikmetele (sattusin olema ainus valgenahaline): “Welcome home! Tere tulemast koju!” Ja ausalt öeldes, ühes Limpopo provintsi safarihotelli “luksushüti” rõdul istudes võisin peaaegu arvata, et viibin koduse Soodla jõe ääres, nii sarnane oli savannimaastik Eesti niidule. Muidugi, ujuma minna ei soovitatud krokodillide tõttu... Ja hotell ise asub 35 000 hektarises reservaadis, kus hea õnne korral võib kohalike jäljeajajate abiga looduses vaadelda kõiki viit “Aafrika suurt”: elevanti, ninasarvikut, pühvlit, lõvi ja leopardi. Kaelkirjakutest, sebradest ja mitmesugustest muudest kabjalistest-sõralistest rääkimata... Leopard jäi minul seekord nägemata, kuid lõviisand koos oma paljude kaasade ja seitsme teismelise pojaga andis sõna otseses mõttes pooletunnise etenduse, mistõttu meie dzhiibil tuli lõpuks teelt lahkuda, et neist kuidagi mööda pääseda. Kui giidid kümmekond minutit hiljem tegid laskunud pimeduses ettepaneku autost maha ronida ja üks mõnus piknik pidada, siis leidus neid, kes eelistasid lahtise dzhiibi suhtelisse turvalisusse jääda...
Sedalaadi loodusturism ühendab Lõuna-Aafrika Vabariigis ja Namibias eksootilisuse suurepärase teeninduse, mugavuse ja turvalisusega ning peaks Põhjala inimesele olema unistuste tipp. Kuiv kliima teeb kuumuse talutavaks, lisaväärtuseks on lõunapoolkera “suvi talve ajal”. Kaplinnas saab minna veinituurile, Namibias lisandub kõrbevõlu. Hooaja lõpus võid nautida peaaegu tühje imepäraseid liivarandu Atlandi ookeani ääres (tõsi, vesi tuleb lõunapooluselt ja on külmavõitu, kuid meiesugustele talutav), sealsamas üle tee aga algavad täiesti müstilised liivadüünid ja lõputu, kuid vahelduv kõrb. Lõbustuseks pakutakse muu hulgas paadituure delfiinide ja hüljeste keskel, kellest nutikamad ei jäta hommikusöögi nimel ka paati ronimata. Või kuidas tunduks silitada gepardit? Mina nüüd tean...
Turism on selgelt arenev ja arendatav majandusharu, kuhu keskmiselt jõukal eurooplasel peaks olema lausa rõõm oma raskelt teenitud raha erakordse elamuse nimel paigutada. On ju näha, kui väga seda raha näiteks Namibia majanduses vaja on, ja on tunda ka selle noore riigi elujõudu ja optimismi. Kuid Namibia turismiametil pole kuigipalju vahendeid reklaami jaoks, eriti näiteks Skandinaavias. Olgu see kirjutis siis väike vastuteene kogu külalislahkuse eest, mis mulle osaks sai. Kui kellelgi tekkis huvi, siis parim lennuühendus pealinna Windhoekiga (hääldub umbes venduk) on Saksamaal. Ja sinna saab ju Eestist otse! Aafrika-siseste lendude jaoks jääb aga loota, et varsti tekib mõnel edukal uue Aafrika ärimehel umbes samasugune idee nagu Easyjeti loojal Suurbritannias. Muide, Lesotho näiteks sobib väga edukalt suusatamiseks...
