Pavel ja Pavel
Kaks Pavelit. Mõlemad on Eesti kodanikud, nii üks kui teine on siin sündinud ja üles kasvanud, nii Pavel kui Pavel on ajakirjanikud. Areeni kaanele sattusid nad vaid oma nimede sarnasuse tõttu, eraelus on nad vaid tereruttavad.
Kas kaht inimest saab vaid nimede pärast ühte patta panna? Kindlasti mitte, meie valisime oma Pavelid seepärast, et nad on mõlemad aktiivsed venekeelses meedias Eesti Asja eest seisjad. Ma võin öelda, et nad mõlemad on auga Eestimaa kodanikud, Ivanovil on ema rahvuselt eestlane. Makarovi eesti keel on kiire ja sorav, ehkki ta teeb grammatilisi vigu ja räägib osalt vene keelt, on ta südames suurem patrioot kui mõnigi, kes rahvuse poolest eestlane. Mõlemad Pavelid on ülevoolavad jutupaunikud ja oma veendumustes küllalt resoluutsed. Arvamused neil siiski lausa ei kattu. Et me vestlesime eri aegadel (kummalgi Pavelil ei ole ajaga priisata), siis sõnasõtta nad laskuda ei saanud, kuigi arvata võib, et see oleks võinud juhtuda. Sel juhul oleks Makarov järele andnud, ta on pehmema loomuga. Vaatame siis neid lähemalt.
Anname sõna esimesele Pavelile. Nagu öeldud, osaliselt toimus vestlus vene keeles, Makarov läheb kiiresti vene keelele üle, kui vestluse teema teda rohkem puudutab.
Alustame sellest, millega te praegu tegelete…
No ma kirjutan raamatuid. Mulle hakkas tunduma, et televisioon on küllaltki efemeerne. Võtad voolu ära – ja kõik kaob. Aga raamat… Minu käest on küsitud, milleks sa seda teed? Kas tahad ajalukku jääda? Ma rohkem tahan, et need inimesed, kes minu kõrval elavad, et vaat need jäävad ajalukku. Sel aastal tuleb kolm raamatut ja järgmisel aastal kaks, kõik on eesti ja vene keeles. Ma olen trudogolik, ehk maakeeli tööhull, muudkui töötan, aga ma teen vaid seda, mis mind huvitab.
Mille järgi te endale intervjueeritavaid valite?
Määravaks on talent. Seetõttu minu intervjueereritavate vahele mahub vaid koma – Klas, Murdmaa, Pugatshova, Kirkorov, Vishnevskaja, Ulla, Plissetskaja… Kõik need on vaieldamatult äärmiselt andekad ja huvitavad inimesed. Nad võivad meeldida või mitte meeldida, aga määravaks jääb talent. Nii võibki öelda, et minu vestluskaaslased on talentide jada läbi koma.
Välismaalastega on mul väga raske rääkida. Mul olid intervjuud Patricia Kaasi, Clydermanni, Lollobrigidaga... Nendega ma ei ole ühel lainel. Ma olen siiski üdini kohalik inimene.
Kas olete kunagi puudust tundnud sellest, et teil ei ole ajakirjanduslikku haridust? Kuidas ametivahetus juhtus?
Ajakirjanduses on minu arust kõige tähtsam mitte ülikoolidiplom, vaid andekus ja kutsumus. Loomulikult on palju alasid, kui kõrgema hariduseta ei saa. Näiteks, meditsiin, pedagoogika, tuumafüsika, biokeemia... Aga paljud ametid saab selgeks ka ise õppides. Obrazovanije – eto knigi. Vsemu horoshemu, nagu Gorki ütles, ja objazan knigam. Löö raamat lahti ja loe. Ja katsu mõista. Ja ongi.
Mulle meeldivad targad inimesed. Ma sain endale paraja paugu paar-kolm aastat tagasi rääkides Jaan Krossiga. Ta ei tahtnudki minuga pikemalt rääkida. Ta oli nõus mulle intervjuu andma, aga siis vastas peamiselt ühesilbiliselt: jah, ei, vaadake entsüklopeediast… Ma ütlesin, et kui te juba nõustusite intervjuuga, siis olge nii kena – rääkige. Ta naeratas ja nõustus minuga. Ei ütleks, et mul olid primitiivsed küsimused, küsimused olid täiesti normaalsed. Aga tema nii tark, tal kõik enda ja teiste, ja ajaloo kohta teada. Tal juba kõik räägitud ja kirjutatud. Loe, kõik on kirjas. Mida uut ta mulle räägib? Justkui polegi. Aga ma siiski tulen ja lausa nõuan. Sest ma tahan seda! Võibolla selles seisnebki ajakirjaniku kutsumus?
Kas teie arvates ühes intervjuus on üldse võimalik inimest avada?
Kindlasti, kindlasti! Ma mõtlesin kunagi ammu, et mida annab intervjuu... Sa prindid arvutist välja, loed ja saad aru, mis inimesega on tegemist. Televisioonis mulle väga meeldis võimalus näha, kuidas inimene hoiab pausi, muigab, žestikuleerib, liigub, see, kuidas muutub ta pilk, kuidas ta kõverdab suud. Aga ka sõnad, kirja pandud sõnad annavad väga palju. Eriti siis, kui inimene on siiras ja samuti huvitatud vestlusest.
Välismaa staaride puhul antakse intervjuu ajaks tihti vaid 15 minutit. Mida selle ajaga teha annab?
15 minutiga ma kunagi ei piirdu, ma palun võimalikult rohkem aega. Mida saab öelda veerand tunniga? Mina ja minu veatluskaaslane oleme partnerid, heas mõttes partnerid. Me peame usaldama teineteist, peame olema huvitavad teineteisele. Vastasel juhul partner lihtsalt ei avane. Minu kui intervjueerija eelis võrreldes päeva- või nädalaväljaande ajakirjanikuga selles seisnebki, et mul on võimalus pikalt vestelda, rohkemgi veel – me võime kohtuda aasta jooksul kas või paar korda ja siis juba kujuneb ruumiline ettekujutus inimesest. Ma saan teda tabada igasugustel hetketel, hea ja kesise tujuga… See rikastab materjali, tehes teda usutavamaks ja väärtuslikumaks.
Kas teil on ka selliseid küsimusi, mille puhul tuleb eetikapiir ette, et seda ma kindlasti ei küsi?
Jah. Mulle ei meeldi esitada liiga intiimseid ja kahemõttelisi küsimusi, küsimusi, mis on kuulujuttude sünnitatud või provotseeritud. Nagu näiteks: Ega te juhtumisi narkomaan ei ole? Mida te täna hommikul sõite? Kellega te praegu magate? Kuidas keegi voodipartnerina tundub? Ei taha minna ka inimese rahatasku kallale. Jms.
Aga kui teil on selline arvamus, et teie vastas istuv inimene on, ütleme, näiteks, kokaiinisõltlane?
Ma just vastasin sellele küsimusele. Aga seda võin küll öelda, et mulle meeldivad need inimesed, kes leiavad julgust ebasobiliku küsimuse puhul kas lõpetada intervjuu või siis paluda minna järgmise küsimuse kallale.
Teile pole niimoodi öeldud?
Noh ei (ütleb seda toonil, kulla-laps, muidugi mitte!) See on absurd! Ma olen täitsa korrektne inimene.
Kuidas te Arnold Rüütliga tutvusite?
Me oleme tuttavad 15 aastat. Kui lõppes Liidu aeg, siis teda paljud Eestis ei aktsepteerinud. 1993. aastal Kloogal avati mälestussammas koonduslaagris hukkunud juutidele. Israelist on tulnud kultuuriatašee ja puha. Aga Eestist tuli ainult Arnold Rüütel, tuli oma tunde järgi, et ta peab seal olla. Seal me tutvusime juba ligemalt. Kunagi varem, kui ma Tallinfilmis töötasin, filmisin teda. Intervjuu me tegime 8 aasta jooksul.
Poliitikutega ma eriti ei vestle, välja arvatud iseäranis eredad ja markantsed kujud – Gorbatshov, Alijev, Lužkov, Žirinovski… Taoliste inimestega on põnev vestelda nii nende valitsemise ajal kui ka siis, kui nad on juba “erru läinud”. Sest oma tumbochka peal istudes neid ümbritsevad tabud. Pärast võivad nad endale lubada lõõgastumist ja suuremat avameelsust-usalduslikkust.
Poliitikute juures ei meeldi mulle aga see, et nad liialt palju mängivad, on liiga oma parteide orjad. Parim näide siin loomulikult Žirinovski! Kui ma tutvusin temaga kuus aastat tagasi, küsis ta: “Miks sa ainult näitlejatelt ja kunstnikelt intervjuud võtad, miks mitte minult? Mina olen ju ka artist”. Jah, ta on näitleja, näitleb elus ja isegi kinos – mängis paaris filmis, lisaks veel laulab ka (tal on CD!) jne. Ta on haritud, erudeeritud, kuid näitlejakirg on temas peamine, ja seda tööd teeb ta hiilgavalt. Äärmiselt põnev, andekas ja karismaatiline kuju, väga
publikulembeline! Kui ma temaga üksi istusin, oli ta hoopis teine inimene – korrektne ja tark. Meil tuli päris huvitav jutt. See intervjuu on samuti ilmuva raamatu veergudel.
Kas te olete teinud intervjuusid teile ebameeldivate inimestega?
Tõtt-öelda jah. Alguses valisin vaid meeldivaid. Siis mõtlesin, et mille alusel ma otsustan, meeldib ta või mitte, on hea või mitte. Ma pole ju kohtunik. Mul puudub õigus mõista kohut inimese üle. Aga kui ta jutt pakub huvi? Mulle ei meeldinud Filipp Kirkorov Rostovis antud pressikonverentsil. Ta käitus matslikult ja ma olin tõesti tema vastu. Pressikonverentsid, vastused ajakirjanikele on osa näitleja ja üldse avaliku inimese tööst ja elust. Tema aga käitus inetult. Tegi showd, aga antud juhul oli see kohatu ja siivutu.
Mida te arvate fabritseeritud lugudest?
Fabritseeritud lugu on kahtlane. Suur Venemaa võib seda endale lubada, ta on suur, paljud teavad asja, paljud ei tea – vale võib läbi minna. Publikum ise provotseerib valesid, paljud on sõltuvuses teiste eludest, sellest, mis põnevat nendega toimub. See on nende jaoks justkui narkootikum. Kui on nõudlus, on ka pakkumine. Siit ka kollase pressi edukus. Väikses Eestis pole see pilt nii drastiline, kuigi ka siin paljudel kihk kiigara teiste ukselukust sisse ja lausa voodisse, rahataskust rääkimata.
Kas teile ka tundub, et Venemaa on alustanud Eesti vastu propagandasõda? Kas ja kuidas tehakse venelastele Eestis liiga? Kas teie arust peaksid Eestis elavad venelased eesti keele ära õppima?
Minu kohta on Moskvast öeldud, et ma olen Estonskii špion v Rossii. Sellepärast, et ma tõesti olen Eestimaa patrioot. Ma olen siin kasvanud, oskan keelt. Isa oskas ka, tema oskas seitset keelt rääkida, ka ema purssis eesti keelt. Balti vabariikides on nii, et kui inimene oskab tööd teha, ei vaata keegi, kes ta on – venelane, eestlane või lätlane… Mulle tundub, et meil üldse pole rahvusprobleemi. Kahjuks, mõnikord venelane ise on süüdi selles, et temasse suhtutakse skeptiliselt. Nimelt paljudel on säilunud vana, “vabastaja” mentaalsus, paljud ei ole kunagi pidanud vajalikuks õppida eesti keelt ja ei pea seda ka praegu… Kuid paistab, et asjad muutuvad paremaks.
Rahvus oli probleemiks nõukogude ajal. Kõik me elasime suures riigis ja kõik pidime õppima vene keelt. See tundus igati loogiline. Praegu Eesti on iseseisev riik. Täiesti loogiline, et peab oskama riigi keelt. Nii on igas riigis. Erandeid ei ole. Ka paljud eestlased oskavad vene keelt. See on samuti tore. Meil ainult pensionärid ei taha õppida keelt, seisavad oma loosungitega, aga nad ei taha enam tööd ka teha. Loogiline ju, et kui ei taha keelt õppida, kui kõik siin nii halb, siis tuleb võtta pilet rongile või bussile ja sõita sinna, kus seda ei nõuta, kus on parem. Kuid ennäe! Keegi ju ei lähe! Siin on nii rahulik elada. Ega ilmaaegu ei anna praegusel ajal paljud venelastest vanemad oma lapsi eesti koolidesse.
Rahvusprobleem on keeruline ja valus. Nii ajalooliselt kui ka olmeliselt. Seltskonnas on kohatu arutada, mis rahvusest on see või teine inimene, halvustada või vastupidi kiita ühte või teist rahvust. Ammu teada ja tõestatud, et natsionalism on kaabakate varjupaik. Milleks sellest rääkida, kõik niigi selge. Kõik laabub. Natuke rohkem toletantsust mõlemilt poolt – ja asi vask.
Mis te arvate, kas "propagandasõda" võib olla ohtlik?
Ei. See on nagu laine. Inimestele (ja ka riikidele) on omane otsida probleeme mujalt selle asemel, et rohkem vaadata endasse: Venemaa peaks vaatama rohkem oma asju, Eestimaa – oma asju. Kui seda saavutataks, mingit propagandasõda ei tuleks.
Kas te ise olete mõelnud, et võiks poliitikasse minna?
Ei, mitte kunagi!
***
Kui Makarov on rääkinud küll kindlalt ja leebelt, siis Ivanovil on teine stiil. Tal on toon, mis ei kannata vastuvaidlemist. Samas esitab ta oma seisukohti nii veendunult, et sellist soovi ei tekigi. Venekeelseid väljendeid ta jutu sisse peaaegu ei piki.
Kuidas see võimalik on, tunni aja jooksul prauh kohast ilma jääda?
Ma ütlen niimoodi, et ma ei hakanud oma pead sellega vaevama. Sel hetkel oli minu jaoks kõige tähtsam iseenda jaoks sealt kiiresti minema saada.
Kas see oli isiklik konflikt, mis siis tekkis?
Ei, ma ei oska öelda, mulle ei ole keegi mingisuguseid pretensioone esitanud. Enam veelgi - mulle on öeldud, et ma ei murraks oma pead. Et ei ole pretensioone. Mina lahkusin 10. märtsil tunni aja jooksul, valdav osa minu meeskonnast lahkus 1. aprilliks ja viimased lahkuvad praegu. Neid lehti, mida meie tegime, ei olegi enam, on hoopis teised lehed.
Aprilli alguses helistas mulle Margus Merimaa, kes on PBK (Pervõi Baltiiski kanal -- toim.) esindaja Eestis ja kutsus jutule. Ma mõtlesin, et kui sinna kutsub, siis on mingi teletöö ja ma ei viitsi telega enam tegeleda.
Miks, kas edevust ei ole siis nii palju?
Jah, edevust enam ei ole absoluutselt. Ma arvan, et ma olen oma edevused ja nõndanimetatud tähehaigused ära põdenud 90ndate keskpunktis. 1989-94 käisin ma kord-kaks nädalas niigi eetris. Mida ma veel tahan? See oleks vale, kui ma ütleksin, et ma olen ükskõikne oma persooni suhtes, loomulikult ma ei ole. Aga tähehaigust ei ole. Ma olen ju kaadri taga, ma ei ole ju tegevajakirjanik olnud viimased 10 aastat. Ma organiseerin ja juhin.
Ma mõtlesin, et selles olukorras, kuhu ma järsku olin sattunud, võiks siiski pakumise ära kuulata. Üllatus-üllatus, pakuti lehetööd ja täiesti uut.
Kas uuel lehel on eesti venekeelsete lehtede seas turgu, kuidas teil läheb?
Nagu selgus, situatsioon oli niivõrd õige kuivõrd õige olla saab. Esiteks kogu venekeelse trükimeedia turg hakkas ju elama, mis seal salata, nendest muudatustest, mida minu meeskond viis läbi Estonijas ja Vestis. Ta elavdas lugejate tähelepanu ja konkurentide tegemisi.
Meie müügitulemused on meile meeldivaks üllatuseks. Kui üle 5000 lugeja on hakanud uut väljaannet aktiivselt tarbima, ju siis me tulime õigel ajal ja õigele sihtauditooriumile. Augustis suurendasime tiraazhi.
Kui ajaleht hakkas ilmuma, käis uudis ka Eesti pressist läbi. Vaatasin Postimehe lugejakommentaare, kus eestlastest lugejad nokkisid Moskovskii Komsomoletsi kallal. Miks selline nimi vajalik on?
Vastus on väga lihtne. MK on maailma bränd. See on samasugune bränd nagu Cosmopolitan. See on maailmas leviv nädalaleht, mis ilmub ka Kreekas, Iisraelis, Kanadas, Saksamaal, Lätis, Ukrainas, Kasahstanis, Hispaanias… Ja igal pool on see venekeelne. See on mõeldud venekeelsele inimesele, kes antud maal elab. Tal ei ole mitte mingisugust ideoloogiat!
Nii et parteilisust ei ole seal grammivõrdki?
EI! Tal ei ole mingisugust ideoloogiat. Ma arvan, et kui me oleks ideoloogiline produkt, siis ka eesti lehed ei tsiteeriks meie siseriiklikke uudiseid. Tegu on maailmabrändi tulekuga Eestisse. Ja ta tuli edukalt.
No aga ideoloogiat, ideoloogiat ma võin sulle öelda, missugune see on. enne olümpiat oli üks Spordileht, seal mingisugused eesti spordiajaloolased väga tõsiselt arutavad teemal, et võiks olümpiamedalistide nimekirja korrigeerida ja välja võtta kõik need inimesed, kes said medali nõukogude ajal või siis kes ei oma EV kodakondsust. Ma kardan, et see on idiootlik ideoloogia. See on jube, mis inimesed tõsimeelselt arutavad.
Mis sa arvad sellest mõttest, et Venemaa on Eestile kuulutanud propagandasõja?
Me oleme ise süüdi selles. Eesti riik on ise selles süüdi. Me analüüsisime olukorda, mis oli nende Tshetsheenia lastega, viisa väljastamisega. See on sama nõme kui me ei lubanud RyanAiri tulla Tallinna lennujaama. Parlamendi väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, selle asemel, et uurida, milles tegelikult probleem oli, lahmis kohe ju, et see on propagandasõda. No kamoon, mis propagandasõda? Meie käitumine võiks olla pisut targem. Pisut, kuidas nüüd öelda - paindlikum. Mõnes kohas huumoriga võtta asju…
Nojaa, see ei olnud ju ainult Tshetsheenia lastega seotud…
Jah, venekeelne Newsweek kirjutas Narvast väga halvasti. Aga miks ta kirjutas väga halvasti? Miks mitte keegi ei kirjuta sellest, et sellesama Venemaa ajakirjanikuga, kes selle artikli kirjutas, tegeles tema Eesti visiidi ajal meie kohaliku lehe toimetaja? Tema sai informatsiooni eestisisestelt allikatelt. Kuidas, mida ja kellelt küsida, ja kuidas seda lugu pöörata.
Kas sa arvad, et see, kuidas Venemaa pressis praegu Eestit kajastatakse, on adekvaatne või on sealhulgas siiski ka fabritseeritud lugusid?
Fabritseeritud otseselt ei ole, aga tõlgendused on pahatihti hoopis erinevad. Mõnel juhul kirjutavad asjadest ka need inimesed, kes on siin, Eestis. See tekitab minu jaoks kõige suuremat hämmingut, et omad inimesed, kes inimestena suhtuvad asjadesse normaalselt, saadavad Venemaa poole hoopis teistlaadseid uudiseid. Ma ei saa öelda, et kõik, aga osad asjad on küll pea peale pööratud.
Mis selle põhjus võiks olla?
(pikem paus) Kindlasti mitte see, et oleks vaja nüüd tagasi tulla mingisugustele Nõukogude Liidus kehtinud ideoloogilistele alustele. On vaja mingit asja kuumana hoida. Seesama kaasmaalaste teema on see, mida kütab nii Venemaa kui ka kohalikke vene poliitikud. Rahvusteema on ju alati selline teema, mis on kellelegi kasulik. Ja see on rajatud konfliktile. Rahvusliikumised on rajatud emotsioonidele, ükskõik, kas see on eestlaste tunnetel mängiv Isamaaliit või mõni vene erakond, mis suunab venelasi.
Mida sa lätlaste lätikeelse hariduse lükkest arvad?
Läti on mind alati huvitanud oma põikpäisusega. Ei üllatanud seekordki. Kohaliku keele õppimist ei vaidlusta ju mitte keegi, aga kui me räägime haridusest, siis see on teine asi. Kuigi mul on ema eestlane ja ma valdan peaaegu perfektselt eesti keelt, ei suutnud ma näiteks kõrgemat matemaatikat eesti keeles õppida, terminid on hoopis teised.
Kui eestlased sama mõttega välja tuleksid, mis siis juhtuks?
Mmmmm (pikem paus). Ma ei ütle, et keegi tuleks tänavatele. Võibolla mingid protestiaktsioonid toimuvad, aga tänavatele telliskividega ei tule vist Eestis keegi. Ma ei usu, et siin hakatakse ka tassima lapsi tänavatele nagu Riias. Tõesti ma ei usu. Muuseas Läti venelased ise ka ei poolda seda, et nende lapsi kasutati ära, see on kindel. Seda räägivad ka need inimesed, kes Lätis elades ei pea absoluutselt õigeks läti keele õppimist. Kui Eesti seda teeks, siis see poleks muud kui rumalus. Ütleme nii, et praegusel hetkel on seda vara teha.
Kas sinu toimetuses töötab inimesi, kes ei oska eesti keelt rääkida?
Jaa. Ja nad tunnevad, et neil on sellevõrra raskem, see on fakt. Küsimus on ju selles, et ajakirjandus on see sfäär, kus keeleoskus on vajalik. Meil ei ole praktiliselt võimalik töötada sellisel inimesel, kes ei valda eesti keelt. Kui me näeme, et inimene ei saa hakkama, siis me loobume nendest inimestest.
Keelekursustele ei saada?
A mille jaoks? See ei ole meie probleem!
Teie ajalehes on uudiseid servast serva. Shampooniuudis on kõrvuti tõsiste probleemlugudega. Kuidas see kõik ühte patta kokku sobib?
Väga hästi. See on ju igal pool öeldud, et mis inimest huvitab? Seks, veri ja poliitika. Eesti Päevalehes ilmus retsensioon esimesele numbrile, kus retsensent ei olnud lehte läbi lugenud, seda oli näha. Aga tema viimane fraas oli väga õige: lollikindel sisu. Sisu on meil tõesti lollikindel heas mõttes, seal on sellised teemad, mis inimest huvitavad.
Mitte kedagi ei huvita enam autori enda arvamus. Mul ei ole vaja autori globaalseid mõtisklusi. Mind huvitab informatiivne lugemine.
Kas sa oled kunagi kuulunud ka mõnda parteisse?
Jah, ma olin Keskerakonnas, ammu enam ei ole.
Miks sa ära tulid?
Aaaaaaa…. Mulle tundus, et see on minu jaoks ebaõiglane. Praegusel hetkel ma eelistan olla parteitu. Pärast märtsilugu kohe pakuti parteilist seotust, aga ma keeldusin, ma tunnen, et ma saan elus ise hakkama. Mul on täiesti normaalne klapp kõikide parteidega nii ideoloogilisel kui ka isikulisel tasemel. Ei ole eelistusi ega sümpaatiaid. Ma ei tea, äkki oli EPL-is aprillis ilmunud loos avaldatud arvamus õige, et mulle sai märtsis saatuslikuks poliitiline erapooletus. Võibolla oli Urmet Koogil õigus. Et vene press ei olnud veel märtsikuus valmis selleks, et … ma ma ei tea, ma ei oska öelda. (Öeldes, et vene press ei olnud valmis, teeb pilades klouni.-F.M.)
Kas ajakirjanik võib toimetuses öelda, et seda ja teist lugu ma ei tee, sest see on tema arvates ebaeetiline?
MK Estonijas me oleme enda jaoks deklareerinud, et meie jaoks ei ole tabuteemasid. Rumal tegu, kui ta keeldub teemast. Kui ei saa otseselt käsitleda, siis saab läheneda teisiti. Minu meelest neid nurki, mille alt võiks vaadelda isegi kõige keerulisemat teemat, on nii palju, et võiks üritada, kindlasti mitte öelda, et ma ei tee seda.
Kas sa ametit ei ole tahtnud vahetada?
Olen küll. Kevadel, kui mul oli sundpuhkus, siis ma mõtlesin, et saadaks selle ajakirjanduse natukene kaugemale…
Mis oleks alternatiiv olnud?
Üks oleks olnud poliitika, aga ma mõtlesin, et ma ei ole veel demagoogiaks valmis. Äri… ma ei ole finantsgeenius kaugeltki. Ma võin olla äris mingi liider. Ma võin olla strateeg. Kõik, mis puudutab finantspoolt, ma võin seda teha, aga see ei ole kindlasti minu kõige kõvem külg.
Mida sa arvad ETV venekeelsest programmist?
No mida sa ETV-st ikka vaatad? Venekeelsed uudised on 15 minutit ja see kellaaeg ei sobi. Paar aastat tagasi magati Eestis maha situatsioon, mis praegu väga hästi Lätis toimib. Venekeelne TV3 Pluss. Ma vaatan seda heameelega, see on puhas venekeelne meelelahutuslik kanal lätikeelsete subtiitritega. See oleks sama kanal, nagu meie TV3 ainult et vene keeles. Kodu keset linna venekeelse pealelugemisega. Eestikeelsed tiitrid all.
Mida sa laulva revolutsiooni ajal tegid?
Ma tulin sõjaväest alles 1989. Tagasi. Aga ma võin rääkida sellest, mida ma tegin augustis 1991.
Mida sa tegid?
Ma olin siis teles tööl. Erinevalt nendest, kes endale hiljem kangelastähed rinda riputasid teles. Minu jaoks oli naljakas vaadata putshisündmusi kajastavat saadet, mida tegid kangelased ETVs. Kõik olid nii vinged uudistetegijad et… Kamoon! Koshmaar! Ma ei näinud neid kõik need kolm päeva.
Kõik need kolm päeva käisin ma iga tunni tagant eetris. Ööl, kui võeti teletorn ära, siis me olime Tarmo Krimmiga öösel valves oma algatusel. Järgmisel päeval samamoodi uudistega. Esimesel päeval kirjutasime naiskolleegiga vaheldumisi tekste ja lugesime, esimene päev läks nii jutti. Pärast ma olen saanud tagasisidet, et eesti kolleegidest meil iga saade erines.
Pavel Makarov on eestlastele tuntud pigem raamatu vahendusel. Mullu ilmus tema teleintervjuusid sisaldav raamat "Persona" nii eesti kui vene keeles. See sisaldab kerges meelelahutuslikus laadis intervjuusid nii eesti kui vene tuntud inimestega. Nende hulgas oli nii poliitikuid, kultuuritegelasi, sportlasi, teadlasi… Raamatut lugeda soovitas president Arnold Rüütel, kes kirjutas teosele ka saatesõna. "Persona" televariant oli eetris Kanal 2-s. Venemaa Ren-TV jaoks tegi ta saadet "Kes on kes". Praegu, või õigemini kogu Eesti iseseisvuse aja, on Makarov olnud vabakutseline. Ta teeb endiselt intervjuusid, võttes need ka videolindile. Sel aastal, alates septembrist, on tal ilmumas kolm uut usutlusi sisaldavat raamatut – "Elu valgus ja varjud," "Credo" ja "Persona. Iseloom ja saatus." Kõik ilmuvad nii eesti kui vene keeles.
Pavel Makarov on lõpetanud Tallinna 25. keskkooli, pärast seda õppis ta aga lukksepaks. Veel lukksepa ameti õppimise ajal astus ta Vene Draamateatri juures olevasse näitekunsti- ja rezhii kursusele. Ta on ennast Moskvas täiendanud filmi erialal. Oma karjääri alustaski praegune staarajakirjanik Tallinnas Punases RETis lukksepana, hiljem on ta olnud Tallinfilmis operaatori abi ja Goskino toimetaja. Ajakirjanik sai temast tänu Tallinfilmi perioodile, tänaseks on ta intervjueerinud üle 400 inimese.
Pavel Ivanov töötab praegu värske venekeelse nädalalehe MK Estonija peatoimetajana. Ta on lõpetanud Tallinna 19. Keskkooli, ajakirjaniku diplomit tal veel taskus ei ole, kuna tema enda sõnul on ta siiani oma elu tööle pühendanud. Ülikooli lõputunnistuse zhurnalistika alal loodab ta kätte saada järgmisel aastal. Ta on õppinud ka TPI-s. Sealt läks otse sõjaväkke, sõjaväest otse televisiooni (ka tema isa on teletöötaja). Ta alustas venekeelse AK reporterina, juba mõned kuud hiljem oli aga uudisteankur. Tema esimeseks uudiseks oli lugu, mis tuli teha veel filmilindile, sündmus toimus Lubja tänaval, kus oli kinni peetud "mingi mees," nagu Ivanov väljendub. "Jubedad prozhed olid kaasas!" meenutab tänane tippajakirjanik. Ivanov on teleleiba maitsnud ka RTV-s, kaadri taga, töötanud Siseministeeriumi pressiosakonnas, Tipp TV-s ja Top Raadios ning Guvatrakis. Toomas Lepp kutsus ta ETV venekeelsete saadete toimetuse juhatajaks, kus ta oligi senikaua, kuni suurärimees Siff pakkus talle venekeelsete ajalehtede Estonija ning Vesti peatoimetaja kohta. See tundus huvitav. Ivanov võttis koha vastu, keeras vanamoelise venekeelse pressi pea peale, tuues sisse nii sisulisi kui ka kujunduslikke uuendusi. Tal lasti sellel ametikohal toimetada selle aasta 10. märtsini. "Sellel päeval sain ma tunni aja jooksul kinga." Kogu seda tiraadi esitab Ivanov parinal ja puhtas eesti keeles, sõnade vahel pause ei tee. Kui Makarov on rääkinud küll kindlalt ja leebelt, siis Ivanovil on teine stiil. Tal on toon, mis ei kannata vastuvaidlemist. Samas esitab ta oma seisukohti nii veendunult, et sellist soovi ei tekigi. Venekeelseid väljendeid ta jutu sisse peaaegu ei piki.
