Evaldi kirjad Riinale
Need Evaldi kirjad on ajast, mil ma Hermakülat suuresti veel ei tundnud. Käisin küll teatris, olin teda laval mitmeski tükis näinud, temast kuulnud, kuid mitte isiklikult tuttav. Seda suurema huviga lugesin ta kirju naisele. Etteruttavalt võiks öelda, et aastail 1965 –66- 67 oli meil kõigil veel oma naine. “Naistevahetus” seisis ees, tõsi, kuidas kellelgi. Traagikat õhus aga juba oli. Unt lahutas, mina lahutasin …
Evaldiga saime lähemalt tuttavaks 1967, vist ülikooli kohvikus. Mõneti vahendas meid Unt, kes juba siis Vanemuises töötas. 1970.aastal kui me Evaldiga tegime telesaadet Telejuurdlus, ööbisin korra nende juures Nõmmel. Pojad Alar ja Hannes olid juba sündinud, Evald polnud veel lõplikult otsustanud, kas teater Vanemuine või televisioon. Aga võis olla ka, et kõrgemal pool polnud veel otsustatud … Vanemuisesse tuli Evald alles aasta pärast. Meie suurem teatrialane koostöö algas kusagil 1973 . aastal, kui Unt oli Tartust juba lahkunud. Näitasin Evaldile oma näidendeid, kuid ta ei tahtnud neid lavastada. Ega ma eriti peale ka käinud. Evald elas siis juba Liina Orlovaga. Meie koostöö intensiivistus 1975. aastal.
Aga nüüd tagasi nende armastuskirjade juurde. Ühe lausega öelduna - tõeliselt inimlik dokument. Kirglik puhastustuli läbib neid ridu. Ei saa aga ütlemata jätta, et koht ja situatsioon, kus Evald viibis – sõjaväeteenistus - on ju isolatsioon, meenutamaks paljuski vanglat. Mingist metafüüsikast sellises isolatsioonis rääkida ei saa, unistada isegi mitte. ( Kui siis õppida võõrkeeli, nagu Evald tegigi) Kui mõnda tundmust, iha või isegi mõtet täiuslikult ja puhtalt kanaliseerida, siis sobib selleks armastus. Vanglas ja sõjaväeteenistuses on ARMASTUS midagi konkreetset, asist, kombatavat, samas kättesaamatut. Kui analüütiliselt läheneda, siis mõneski mõttes meenutab see sublimatsiooni, ja just nimelt oma konkreetsuses, või kui halvasti öelda, siis ebareaalsuses.
Kuigi see pole sama mis pseudoreaalsus. Paljuski meenutavad Evaldi kirjad Riinale dr. Juhan Luiga kirju näitlejanna Erna Vilmerilt Esimese Maailmasõja päevilt. Mõned aastad tagasi tutvusin nende kirjavahetusega lähemalt, ja need meenusid mulle kohe, kui lugesin Evaldi kirju. Kui täpsemalt, siis kõik need hellitused, lähenemiskatsed, füüsilise kontakti teletaju – need on Luigal ja Evaldil sarnased. Ja ma olen kindel, et sarnaseid armastuskirju saadvad paljud meesvangid oma armastatule.
Sarnasust vangielu ja sõjaväeteenistuse vahel mainib ka Evald ise ühes kirjas Riinale. “ Ja veel – mida targem ja tugevam on inimene, seda raskem on tal olla vangis või sõjaväes. Asi vist ei ole resultaadis, asi on parajasti selles konkreetses ajas, kui ta nimetatud kohtades asub. Kuidagi nii, et kõik mis hirmutab ja ähvardab, kasvab tükk maad kiiremini kui pisikese inimese (s.t. minu ) tarkus ja julgus. “
Nendes kirjades pole Evald see Hermaküla, keda paljud (isegi ta lähedased sõbrad) tundsid ja teadsid. See on mingi väikepoiss Evald, mitte küll metsast nagu Unt ja Vahing, aga suurlinna lähedasest külast vähemalt – puhas ja puutumatu oma tunnetes ja mõtetes. Veel rikkumata teatrist, ajuti nii paljudele hukutavast keskkonnast või institutsioonist.
Olen sageli mõelnud, miks ja kuidas Evald ja Riina lahku läksid. Üksikasju ei mäleta. Ilmselt on asju, mida polegi vaja mäletada. Küllap olid meil kõigil, toonastel tartlastel, kes teatris elasid või selle ümber tiirlesid, omad isiklikud probleemid tähtsamad. Nüüd lugedes neid Evaldi kirju Riinale, tajusin, et Riinal kui naisel, Riina armastusel oli suur osa (roll) Evaldi (Hermaküla) inimeseks saamises (Menschwerdung) või siis meie ühise lemmiku Carl Gustav Jungi järgi öelduna individuatsioonis.
"Evaldi armastus. Kirjad".
Koostanud Tio Tepandi.
Kirjastus Tänapäev. Tallinn, 2005. 206 lk.
